: "Olen oma hingelaadilt suur melanhoolik ja traagik (sellest lähtuvalt ka paras koomik)".
Tsitaat pârineb ühest Eesti Naises ilmunud môtisklusest, mis lâks mulle hinge. Hakkasin môtlema enda ümber olevate koomikute peale ja selle peale, kuidas inimesed ikka üldse ei vaevu teise sisse vaatama. Et näha, et need kôige koomikumad on need kôige ônnetumad ja hâdas. Et kogu see koomika on seal selleks, et midagi varjata. Aga nagu seal samas kirjatükis kirjutati: jumal tänatud, et on olemas sôpru, kes su kôrvale kôigest hoolimata alles jââvad.
Pôhiline on see, et osataks inimesi armastatada täpselt sellisena, nagu nad on, ka lapsi, ka vanainimesi, ka imelikke sôpru. Mulle meenub jälle mu vanaema, ja ka ema, kes ei ole kunagi teinud millestki probleemi, ükskôik, kui imelikke asju nende silmad on pidanud nägema.
A eks see oskus suureneb vist aja ja elukogemusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar