Puhub tuul ja...

Lapsed harrastavad selliseid jôu- ja iluharjutusi tihti. Eriti E., kes on täitsa osav ja julge, mina ei saa seda rahulikult muidugi pealt vaadata ja tema ainult naerab selle üle ja ütleb: "Emme on argpüks!"

Eile oli siin hiigeltorm, ma ei ole kunagi vist nii kôva tuult oma elus näinud. Tööl olles oli ikka päris hirmus, pidin ôpilasi bussi peale saatma, vaatasime kôikuvaid puid ja laternaposte ja pââsteameti autosid, mis môôda kihutasid, ja bussijuhid rääkisid, mida nad tee peale nâinud olid (mahakukkunud puud ja elektriliinid), kuidas lapsed hirmust bussis nutnud olid jne jne. Kui lôpuks koju jôudsin, oli nii mônus, R. tegi pannkooke, toas oli soe, luugid olid kinni, lapsed olid sûles. Tagatipuks oli A. koju toonud poolaasta hindamise, mis oli nii positiivne, et me olime ikka pâris uhked ta ûle (ûritasin eestlaslikult mitte vâga kiita, aga see ei tulnud vâlja), selgus veel, et ta on rûhmas esimene, kes loeb. See hindamine on neil muidugi nii vâga intellektuaalne ja kuiv.
Aga antagu meile andeks see uhkustamine, see on esimene kord, kui olime olukorras, kus kolmas isik annab tagasisidet lapse kohta, teemade kohta, millest me ise eriti ei huvitu ega millega me ei viitsi tegeleda ka...

Mul on kaks uut ôpilast: ûks inglane ja ûks Madagascari-piiga! Uued vâljakutsed uues koolis!

Vihm, vihm, vihm ja sekka natuke tormi ka.

See aasta on Bretoonimaa jaoks olnud ilma poolest raske. Kogu aeg mingid üleujutused, tormid, tuuled ja see vihm. Ma ei tea, kas sellekohaseid andmeid on keegi kunagi üles tähendanud, aga kui keegi peaks rekordiarvet "Kui kiiresti vôib ühekorraga vihma käes läbimärjaks saada?", siis ma arvan, et ma vôiks end esitada kandidaadiks küll, sest esmaspäeval tuli mulle siuke rahe-vihma-tuulesahmakas kaela, et ma sain 10 sekundiga ja aluspesuni märjaks. See ei ole esimene kord mul siin läbimärjaks saada, aga 10 sekundit oli küll esimene kord. Praegugi möllab ôues torm, ukse alt tuleb vihma sisse, esikus on lomp, majas puhub tuul, istun teki sees nagu tuubik ja môtlen ôudusega magamistoa peale, kust läheb trepp üles pôôningule, mille uks on katki ja mis on soojustamata ja...brr.
Aga kuna see ilm on siin nii muutlik, siis oleme ôppinud spontaansed olema, ilmateadet ei saa ka uskuda, sest ookeani tôttu muutub ilm siin nii kiiresti ja arusaamatult. Nii juhtuski, et pûhapâeval oli imeilus ja kevadine ilm, vôtsime lapsed, panime kummikud jalga ja lâksime uusi kohti avastama. Eriti tore oli see, et lapsed on nûûd suuremad ja nendega saab nûûd normaalselt kôndida.
Eelmisel nâdalal oli tôôl huvitav seik: mul kâsti kontrollida ûhe prantsuse poisi lugemis- ja kirjutamisoskusi ja tundub hoopis, et ta on dûsleksik ja ma ei saa tema heaks midagi teha. Aga on tore, et kooli juhtkond usaldab mingit kahtlast idaeurooplast pâris prantslaste kallale, see tôstab mu eneseusku, mis siin viimastel aastatel on olnud kuidagi nadi seoses vâheste tôôvôimalustega siin (muidu nii armsas) kolkas. Aga dûsleksiaga ei oska ma midagi peale hakata, kuigi teema on huvitav ja ûleûldse, mulle tundub (rââkides siinsetest lastest), et dûsleksia on nii paljudel lastel, kust see tuleb, vâga pônev.

A. tegi emast pilti, ema tegi kelmikalt kurjustavat nâgu!