 |
| Lehmad! |
 | |
| Eeslid! |
 |
| Lemmik! |
 |
| Indiaanlaste mängimise päev. |
 |
| Palmid! Pere! Paadid! |
 | |
| Street Art, yeah! |
 |
| Vat siuke helikopter oli ühtede punkarite juures. |
 |
 |
| "E., tee normaalne nägu!" |
 |
| "Mh, mitte selline!" |
pühapäev
Ekskursioon huvitava perekonnaga.
Siinsete heitlike ilmade tôttu peab olema väga spontaanne. Kuna on käima läinud kolimis-, nutmis- ja lahkumisprogramm, siis katsume viimaste kuude jooksul vôimalikult palju ringi liikuda. Täna oli täiesti ilus ilm ja nii sôitsimegi linna nimega Lorient. Pärast jalutuskäiku linnas, mille majad olid hirmkoledad, kuna linn pommitati maha sôja ajal, ja peale koerakakasse astumist, ja peale idiootset tivolikarusselli, kus laste sôidu saateks kôlasid ropud lorilaulud, siirdusime randa, kus otsisime merikarpe, tegime losse, mângisime lendavat taldrikut ja jalgpalli ja sôime karamelliekleeri. E. on tâielik tola (seda on nâha piltide pealt, kus ta lihtsalt ei pannudki poole tunni jooksul keelt suhu tagasi), A. on iseteadlik pirtspekk, kes jookseb âra ega kuula sôna. Hea et R. on veel normaalne.
reede
Ma sain jôuluks kapi!
Meie puhkused lähevad aina paremaks ja paremaks ja sellel fenomenil on ilmselge seos laste kasvamisega. Üleeile juhtus lausa nii, et me ärkasime alles kell 10! Lapsed olid juba 8:30 üleval ja askeldasid omaette (no eks ma ikka poole kôrvaga valvasin nende järgi).
Jôulud olid väga-väga toredad, väiksed lapsed ja nende imestavad silmad teevad selle kôige ka meie jaoks nii ilusaks. Kuusk näeb meil küll välja nagu môni Lasnamäe keldripoe plastikkuusk, kuigi tegu on täitsa ehtsa ja ilusa kuusega... lapsed lihtsalt ehtisid kuuse ÜLE. Ja A. nuttis, sest E. ehtis tema arust kuuske koledasti ja valesti. Aga oleme igal ôôsel vaikselt mône karra vôi kuuli ära vôtnud, et asi normaalsem välja näeks.
Mul on nii hea meel, et oleme R.-ga leidnud lahenduse, kuidas jôule pidada, sest tema peres peetakse neid ju 25ndal ja kingid ja pidusôôk on just siis... Mul on ka hea meel, et ta on niivâga laste heaolu silmas pidav isa, et ta tôesti vaatab pidevalt, kuidas saaks nende ellu tuua imelisi ja seletamatuid hetki ja mâlestusi.
Muidugi veetsin ma nii mônegi päeva kôôgis, sest R. oli haiglane ja no ma lihtsalt pidin seal askeldama, sôime rosoljet, piparkooke, pirni-bergamoti sharlotti, kastani-seene parti (meie sôômaajad on jaotatud 24 ja 25 peale, et austada môlema riigi jôulutraditsioone). Aga tôden ikka ja jâlle, et minu lemmikpâev on siis, kui ma saan tôesti rahus terve pâeva kôôgis olla ja teha seal nelja eri toitu korraga, no mulle kohe meeldib!
Saabus ka pidulik hetk, kui me saime jagu oma rahaprobleemidest, mis tekkisid peale suve, kui meil polnud kummalgi 3 kuud ûhtegi sissetulekut. Oleme seda jôudsalt tâhistanud restoraniskâimistega, khm khm.
Ahjaa, jôuluôhtu parim hetk oli see, kui A. leidis pakist printsessikrooni. Jah, ma tôesti ostsin selle talle, sest see oli odav ja ta on sellest 4 aastat unistanud. Barbie'sid nâeb ta teiste juures, olgu tal see kroon siis. Igatahes, ta lihtsalt hûppas ôhku ja kiljatas, kui seda nâgi. See oli vâga naljakas ja armas. Muidugi mulle endale ka meeldib see kroon, no tôesti ilus, sâdeleb ja nii palju kalliskive on peal ja ma ei saa aru, miks selliseid tâiskasvanutele ei tehta, sest ûks ôige kroon teeb iga naise ilusaks.
Jôulud olid väga-väga toredad, väiksed lapsed ja nende imestavad silmad teevad selle kôige ka meie jaoks nii ilusaks. Kuusk näeb meil küll välja nagu môni Lasnamäe keldripoe plastikkuusk, kuigi tegu on täitsa ehtsa ja ilusa kuusega... lapsed lihtsalt ehtisid kuuse ÜLE. Ja A. nuttis, sest E. ehtis tema arust kuuske koledasti ja valesti. Aga oleme igal ôôsel vaikselt mône karra vôi kuuli ära vôtnud, et asi normaalsem välja näeks.
Mul on nii hea meel, et oleme R.-ga leidnud lahenduse, kuidas jôule pidada, sest tema peres peetakse neid ju 25ndal ja kingid ja pidusôôk on just siis... Mul on ka hea meel, et ta on niivâga laste heaolu silmas pidav isa, et ta tôesti vaatab pidevalt, kuidas saaks nende ellu tuua imelisi ja seletamatuid hetki ja mâlestusi.
Muidugi veetsin ma nii mônegi päeva kôôgis, sest R. oli haiglane ja no ma lihtsalt pidin seal askeldama, sôime rosoljet, piparkooke, pirni-bergamoti sharlotti, kastani-seene parti (meie sôômaajad on jaotatud 24 ja 25 peale, et austada môlema riigi jôulutraditsioone). Aga tôden ikka ja jâlle, et minu lemmikpâev on siis, kui ma saan tôesti rahus terve pâeva kôôgis olla ja teha seal nelja eri toitu korraga, no mulle kohe meeldib!
Saabus ka pidulik hetk, kui me saime jagu oma rahaprobleemidest, mis tekkisid peale suve, kui meil polnud kummalgi 3 kuud ûhtegi sissetulekut. Oleme seda jôudsalt tâhistanud restoraniskâimistega, khm khm.
Ahjaa, jôuluôhtu parim hetk oli see, kui A. leidis pakist printsessikrooni. Jah, ma tôesti ostsin selle talle, sest see oli odav ja ta on sellest 4 aastat unistanud. Barbie'sid nâeb ta teiste juures, olgu tal see kroon siis. Igatahes, ta lihtsalt hûppas ôhku ja kiljatas, kui seda nâgi. See oli vâga naljakas ja armas. Muidugi mulle endale ka meeldib see kroon, no tôesti ilus, sâdeleb ja nii palju kalliskive on peal ja ma ei saa aru, miks selliseid tâiskasvanutele ei tehta, sest ûks ôige kroon teeb iga naise ilusaks.
 |
| E. ja tema pöialpoisiriietus |
 |
| Printsess kakaoplekiga pôsel. NB! Silmad vaatavad peeglisse, hea et eest ära ei kuku. |
laupäev
Vä-si-mus.
Praegu on R. bändil käimas suur Bretoonimaa ringreis (st neli kontserti viimase kahe nädala jooksul), ja siis on jôulud tulemas ja lapsed on väsinud ja miljon üritust on, kuhu on vaja minna, miljon asja, mida teha... Pea jälle valutab ja uni on hakitud, aga kokkuvôttes oleme ikkagi rôômsad ja jôulumeeleolu on tâitsa olemas. Öhtuti istume lastega kûûnlavalgel ja loeme ja laulame ja teeme kalendri lahti (mittesôôdav kalender), neile on kôik see nii vâga imeline. Homme tuleb kuusk. Homme tuleb R. koju tagasi. Homme ma puhkan. Homme hakkan trenni tegema.
Tundub, et uuest aastast alates lâhevad mu pisarakraanid lahti, see on mul alati nii olnud, et kui kuskilt minek vôi kui keegi lâheb, siis silmad lâhevad hoobilt ja kergelt mârjaks. Eile rââkis keegi meie ârasôidust, mul tulid pisarad silma, vahel môtlen, et tahaks salaja âra sôita, et ei peaks head aega jâtma.
Aga ma tean, et juba kodus olles pole see asi enam nii hull. Ja lubasime Rémiga, et kui tuleme tagasi, siis tuleme tagasi siiakanti.
Aga jah, viimastel nâdalatel on teemaks inimesed minu ûmber. Tahtmine vabaneda energiarôôvlitest enda ûmber, kes ainult vôtavad, aga vastu ei anna midagi. Teha afektiivseid ûmberkorraldusi. Vâhendada kvantiteeti, kasvatada kvaliteeti. Ainult ausaid inimesi tahaks ûmber, siirast armastust jagada ja saada.
Tantsida, naerda, sûûa, armastada. Kôik. Elu on lûhike. Merde alors!
Tundub, et uuest aastast alates lâhevad mu pisarakraanid lahti, see on mul alati nii olnud, et kui kuskilt minek vôi kui keegi lâheb, siis silmad lâhevad hoobilt ja kergelt mârjaks. Eile rââkis keegi meie ârasôidust, mul tulid pisarad silma, vahel môtlen, et tahaks salaja âra sôita, et ei peaks head aega jâtma.
Aga ma tean, et juba kodus olles pole see asi enam nii hull. Ja lubasime Rémiga, et kui tuleme tagasi, siis tuleme tagasi siiakanti.
Aga jah, viimastel nâdalatel on teemaks inimesed minu ûmber. Tahtmine vabaneda energiarôôvlitest enda ûmber, kes ainult vôtavad, aga vastu ei anna midagi. Teha afektiivseid ûmberkorraldusi. Vâhendada kvantiteeti, kasvatada kvaliteeti. Ainult ausaid inimesi tahaks ûmber, siirast armastust jagada ja saada.
Tantsida, naerda, sûûa, armastada. Kôik. Elu on lûhike. Merde alors!
 |
| Meie imepisike istevann ja sinna sisse pressitud lapsed. |
 |
| Tuulerôuged, of course. |
 |
| Meie ôu, kus kunagi oli olnud baar ja lehmad. |
 |
| Kohustuslik piparkoogipilt. |
pühapäev
Tuulerôuged ja Pariis.
Minu (elu esimene) angiin oli veel tâies hoos (ja voodis pikali), kui selgus, et A.-l on tuulerôuged. No eks me külvasime seda, mida lôikasime, vôttes arvesse, et me viisime A. teadlikult kokku ûhe tema tuulerôugese sôbrannaga, kes elab muidu 500 km kaugusel ja kellega me kohtume vast kord aastas. Hüvasti jâttes andsid nad ûksteisele suud, sôna otseses môttes, ja nii see siis tuligi.
Tuulerôuged on vâga muljetavaldav haigus, need punnid on uskumatud ja nad levivad uskumatult kiiresti. A. oli uskumatult tubli ja, nagu ikka peale suuremaid haigusi, tundub, et ta sai kohe hopsti! suuremaks. Nûûd ootame E. esimesi punne, ei tea, kas istume lastega jôuludeni kodus?... Vahel ei jôua kohe neid muresid laste pârast âra muretseda.
Aga kartustest hoolimata ei ilmunud E. nahale veel sel nâdalavahetusel ûhtegi punni ja me saime kâia âra Pariisis R. vanaema 90. juubelil. 24h kestnud kiirvisiit môjus siiski imehâsti, lapsed nâgid ära Elüüseumi väljade jôulukaunistused ja vaateratta (ja E. nâgi sportautosid, mille ta lubas endale suurena osta ja kôigist môôda kihutada (wtf? minu poeg?)), nâgime âra vanaema, sôime foie gras'd ja jôime shampanjat. R. sugulased on nagu minu sugulased- peast ûsna segased, aga solidaarsed ja kôigi jaoks alati olemas. Meil on sugulaste ja emade-isadega tôesti vedanud, me ei vâsi seda kordamast.
Koju jôudes ootas ees muidugi kûlm kodu, reede ôhtul pesemata jâânud nôud, tûhi kûlmkapp, olematud toiduvarud (palk tuleb uuel nâdalal), vâsinud lapsed, turtsakas naine, kelle peas tiirles ainult ûks tegemata-ja tegemist vajavate asjade nimekiri ja aeglane mees, kes ootas, et lapsed lâheks magama, et saaks ûles ateljeesse minna omaette olema.
Kôigi nende haiguste ja koduste laste ja reiside juures pole mul ûldse olnud aega ûlikooliga tegeleda. Ma lihtsalt ei tea, millal ma saan seda teha, kui ma kunagi ûksi pole. Öhtul olen ma vôimetu midagi lugema, sest ma jâân lihtsalt kohe magama. Ma kardan, et ei saa hakkama, pelgalt ajapuuduse tôttu, ja see ajab mind ûtlemata nârvi. Ja praegu pole see hetk ôelda, et "kui sa vâga tahad, siis sa leiad selle aja" (muidugi on mulle seda ôeldud, nt trenni jaoks rahaleidmise kohta). Vahel inimesed ei saa vist hâsti aru teise inimese olukorrast. Et ei olegi endale aega. Ei olegi raha. Ei olegi energiat. No ootan kevadet, lapsed saavad kunagi terveks nagunii. Ja see ongi ju kôige tâhtsam.
Tuulerôuged on vâga muljetavaldav haigus, need punnid on uskumatud ja nad levivad uskumatult kiiresti. A. oli uskumatult tubli ja, nagu ikka peale suuremaid haigusi, tundub, et ta sai kohe hopsti! suuremaks. Nûûd ootame E. esimesi punne, ei tea, kas istume lastega jôuludeni kodus?... Vahel ei jôua kohe neid muresid laste pârast âra muretseda.
Aga kartustest hoolimata ei ilmunud E. nahale veel sel nâdalavahetusel ûhtegi punni ja me saime kâia âra Pariisis R. vanaema 90. juubelil. 24h kestnud kiirvisiit môjus siiski imehâsti, lapsed nâgid ära Elüüseumi väljade jôulukaunistused ja vaateratta (ja E. nâgi sportautosid, mille ta lubas endale suurena osta ja kôigist môôda kihutada (wtf? minu poeg?)), nâgime âra vanaema, sôime foie gras'd ja jôime shampanjat. R. sugulased on nagu minu sugulased- peast ûsna segased, aga solidaarsed ja kôigi jaoks alati olemas. Meil on sugulaste ja emade-isadega tôesti vedanud, me ei vâsi seda kordamast.
Koju jôudes ootas ees muidugi kûlm kodu, reede ôhtul pesemata jâânud nôud, tûhi kûlmkapp, olematud toiduvarud (palk tuleb uuel nâdalal), vâsinud lapsed, turtsakas naine, kelle peas tiirles ainult ûks tegemata-ja tegemist vajavate asjade nimekiri ja aeglane mees, kes ootas, et lapsed lâheks magama, et saaks ûles ateljeesse minna omaette olema.
Kôigi nende haiguste ja koduste laste ja reiside juures pole mul ûldse olnud aega ûlikooliga tegeleda. Ma lihtsalt ei tea, millal ma saan seda teha, kui ma kunagi ûksi pole. Öhtul olen ma vôimetu midagi lugema, sest ma jâân lihtsalt kohe magama. Ma kardan, et ei saa hakkama, pelgalt ajapuuduse tôttu, ja see ajab mind ûtlemata nârvi. Ja praegu pole see hetk ôelda, et "kui sa vâga tahad, siis sa leiad selle aja" (muidugi on mulle seda ôeldud, nt trenni jaoks rahaleidmise kohta). Vahel inimesed ei saa vist hâsti aru teise inimese olukorrast. Et ei olegi endale aega. Ei olegi raha. Ei olegi energiat. No ootan kevadet, lapsed saavad kunagi terveks nagunii. Ja see ongi ju kôige tâhtsam.
esmaspäev
Ai-ai.
Mul on juba teist päeva nii-nii paha haigus kallal. Ja tâna on siin vaba pâev, nii et arstile saab alles homme... Olen vâga tânulik R-le, kes ennastohverdavalt laste ja koduga tegeleb, hommikust ôhtuni, kordagi virisemata ja jôuab selle kôige juures mulle veel regulaarselt ravimteesid teha termosesse.
laupäev
reede
3650 päeva armastust...
... ehk eile sai meil R.-ga 10 aastat koosolemist täis. Jätsime lapsed seks puhuks sôprade juurde ja veetsime kolm tundi lähimas gastronoomiarestoranis, ühe tärniga ja puha. Alguses haaras mind homeeriline naer, laual olid potsikud ja totsikud ja suuremad ja väiksemad kahvlid, kôik olid nii vaiksed ja mul oli pooleldi paha olla ja tundsin sisimas soovi kontsadega valgele laualinale hüpata ja juua ära kunstipärase ikebana vesi, aga hoidsin end tagasi, pugistasin vaid vaikselt naerda, kui majaperenaine (see polnud mingi lihtne ettekandja) mulle menüüd tutvustas, sest ma ei saanud pooltest sônadest aru, sest selliseid sônu pole lihtsalt olemas. Lisaks muidugi see menüü tekst, mille üle ma ikka ja jälle nalja viskan ("sardiinipadjal heljuv klorofüllirikka herne ôhkôrnjahe aimdus" jne jne). No nt mina sôin nt marineeritud sardiine sardiinikreemi, herne-koriandri-sorbeti ja piparmündimajoneesi ja tindikalakrôpsudega, ja R. austreid eshaloticappuccinoga. Järgnes pearoog artishokivahu, rohelise sidruni ja aniisimahlaga maitsestatud peediga kammeljas, R. vôttis tuvi. Aga ma viskan nalja siin, aga tegelikult oli see kôik lihtsalt hunnitu, veinidest rââkimata (!), ma môtlestin seal peenelt degusteerides, et kui ma oleks rikas, siis ma ainult nii sôôkski. Mulle meeldivad ûllatavad kombinatsioonid, mângimine vormi ja ideega, see kôik, mis kodus kunagi vâlja ei tule...
Aga vestlus kiskus melanhoolseks, me môlemad olime kuidagi melanhoolsed. 10 aastat on nii ûmmargune number ja rahvusvaheline suhe on aina raskem aastate . Öhtu lôppes tujutôstva vestlusega madaam majaperenaisega, kes rââkis, et ta nâeb nii palju inimesi, vanu ja noori, rikkaid ja vaeseid, ja et ûks jutt, mis ikka ja jâlle esile kerkib, on see, et inimesed kahetsevad, et nad rohkem oma lapsi ei nâinud vôi nendega piisavalt ei tegelenud. Et tuleb vâlja, et lapsed on suurim ônn, ja et elu lôpul saavad kôik sellest aru. Pani môtlema.
Aga vestlus kiskus melanhoolseks, me môlemad olime kuidagi melanhoolsed. 10 aastat on nii ûmmargune number ja rahvusvaheline suhe on aina raskem aastate . Öhtu lôppes tujutôstva vestlusega madaam majaperenaisega, kes rââkis, et ta nâeb nii palju inimesi, vanu ja noori, rikkaid ja vaeseid, ja et ûks jutt, mis ikka ja jâlle esile kerkib, on see, et inimesed kahetsevad, et nad rohkem oma lapsi ei nâinud vôi nendega piisavalt ei tegelenud. Et tuleb vâlja, et lapsed on suurim ônn, ja et elu lôpul saavad kôik sellest aru. Pani môtlema.
kolmapäev
Ema uhke süda.
Tâna oli A. esinemine, esimene esinemine bretooni tantsuga mingil vanade inimeste peol. Muidugi on neil olnud vaid neli tundi siiani, vâga kena, et kaks vâiksemat (A. ja veel ûks viiene) kampa vôeti. Esimest korda elus oli mul vôimalus olla see ema, kes valmistub lapse esinemiseks: pidin ômblema kleidist alusseeliku, pidin otsima spetsiaalseid sokke, pidin muretsema klambreid, nôôpnôelu, prosse... viis minutit enne vâljumist triikisin veel kiiruga. Tôesti oli stress! Aga ma olen A. ûle nii uhke, ta oli tubli, ta oli rûtmis, talle meeldis esineda. Oleksin ikkagi ta ûle uhke olnud, isegi kui ta poleks olnud rûtmis, aga kuidagi nii liigutav oli teda nâha nii tublina. Piltide pealt nâeb siinsele piirkonnale omaseid rahvariideid, minu jaoks vâga peen vârk, tikandid, must samet, pitsid...
Ülikooliasi hakkab mulle juba pinda kâima, nad on ikka nii idiootse korraldusvôimega siin. No nâiteks on esimesed eksamid jaanuari alguses, aga materjalid pandi ûles alles nûûd ja paberi peal materjalid pole ûldse veel kohal (muidugi olen ma kôige selle eest maksnud ja spetsiaalselt rohkem maksnud, et materjalid prinditaks minu jaoks vâlja ja saadetaks koju). Minu sarkastilise mârkuse peale vastati foorumis vaid, et "materjalid on JU netis ûleval". Hallloooooooooooooooooo????????? Ma arvan ûldiselt, et ma olen siin hâsti kohanenud ja môistan pâris hâsti seda prantsuse vârki, aga see, kuidas nad asju ajavad, seda ma keeldun môistmast. Lihtsalt nii ebaefektiivne. Ja need kôiksugu "korraldajad" saavad oma halvasti korraldatud tôô eest liiga palju palka. Ja ûlikooli kaugôppeosakonna sekretâr kirjutab vigases prantsuse keeles. Kuhu ma ennast mâssisin?
PS. Vanaema, A. tukk on pikk, sest me kasvatame seda vâlja!
Ülikooliasi hakkab mulle juba pinda kâima, nad on ikka nii idiootse korraldusvôimega siin. No nâiteks on esimesed eksamid jaanuari alguses, aga materjalid pandi ûles alles nûûd ja paberi peal materjalid pole ûldse veel kohal (muidugi olen ma kôige selle eest maksnud ja spetsiaalselt rohkem maksnud, et materjalid prinditaks minu jaoks vâlja ja saadetaks koju). Minu sarkastilise mârkuse peale vastati foorumis vaid, et "materjalid on JU netis ûleval". Hallloooooooooooooooooo????????? Ma arvan ûldiselt, et ma olen siin hâsti kohanenud ja môistan pâris hâsti seda prantsuse vârki, aga see, kuidas nad asju ajavad, seda ma keeldun môistmast. Lihtsalt nii ebaefektiivne. Ja need kôiksugu "korraldajad" saavad oma halvasti korraldatud tôô eest liiga palju palka. Ja ûlikooli kaugôppeosakonna sekretâr kirjutab vigases prantsuse keeles. Kuhu ma ennast mâssisin?
PS. Vanaema, A. tukk on pikk, sest me kasvatame seda vâlja!
teisipäev
Pilte suvisest päevast ja headest sônadest.
Sain just sônumi, kus sôber tânas mind talle ôeldud sônade eest, ja valas mind üleüldse igasuguste kaunite vormelitega üle. Seda juhtub siin tihti. Mulle meeldib see siiras suhtlemine. See, et öeldakse, kui midagi on halvasti ja eriti, kui midagi on hästi. Sellest on nii suur abi. Ja ma kavatsen siit ära kolides endale selle "hea ütlemise oskuse" kaasa pakkida.
Fotod, kui R. isa kûlas oli. Oli imeilus suvine pühapäev Kirde-Bretoonimaa roosa graniidi rannikul. Käisime restoranis, jôin palju, palju, palju siidrit ja pärast unelesin päikese käes, lapsed aelesid liivas, mângisime jalkat ja lendavat taldrikut (E. on vâga sportlik vâike poiss). Samal ajal meie linnas sadas nagu oavarrest. Tûûpiline. Aga oli vâga suvine hetk.
Fotod, kui R. isa kûlas oli. Oli imeilus suvine pühapäev Kirde-Bretoonimaa roosa graniidi rannikul. Käisime restoranis, jôin palju, palju, palju siidrit ja pärast unelesin päikese käes, lapsed aelesid liivas, mângisime jalkat ja lendavat taldrikut (E. on vâga sportlik vâike poiss). Samal ajal meie linnas sadas nagu oavarrest. Tûûpiline. Aga oli vâga suvine hetk.
 |
| E.-l oli selline faas vahepeal, et oli vaja seelikus ringi käia. |
 |
| Väike mees teeb suure linna. |
 |
| Jalgratta parandamine vanaisaga. |
laupäev
Anonüümsed kirjad.
Eile saime R.-ga anonüümse kirja. Suur kaunistatud ûmbrik (eriti lahe oli margiimitatsioon prantsuse värvides surnupealuu,kes näitab keskmist sôrme) ja sees väike vinge postkaart, mille sisuks oli lühidalt kokkuvôttes see, et me ei tohi Bretoonimaalt ära kolida soolakringliôgijate maale (ehk Strasbourgi) ning et kollektiiv nimega "Kôik koos selle nimel, et R., M., A. ja E. vôiksid elada väärikalt kesk Bretoonimaa metsikut loodust" alustab kampaaniat meie siiajäämise nimel. Hoolimata sellest, et saadetis oli anonüüme, arvasime siiski ära, kes selle kaardi kirjutas - head sôbrad eelmisest külast. No mul tulid muidugi kohe pisarad silma. Et kôik see vaev, postikulu, tähelepanelikkus ja hoolivus.... Ahh, ei ole meil praegu kerge, ei ole. Päriselt ei ole. No ei ole jah.
neljapäev
Rantsuse rüblikud.
Kui ma muidu midagi oma tôôl juurde ei ôpi, siis autoritaarsust kindlasti. Môtlesin, et kui ma samade vôtetega eesti lastele lâheneksin, siis nad hakkaksid vist nutma ja ôôsiti voodeid mârgama. Pole midagi teha, niivôrd teine temperament.
Meeltûlendav on aga see, et hakkan andma kaks korda nâdalas prantsuse keele tunde ûhele noorele pakistani pôgenikule. Raha antakse hâsti, materjalid on ka olemas, ôpeta "kaks nâppu ninas" (vâljedite otsetôlked on parimad!). Mulle jubedalt meeldib, kui ôpilane on tâiesti valge leht, kui ta ei oska sônagi rantsuse keelt. Eelmine selline ôpilane oli vene rahvusest mul, jube andekas poiss. Nûûd on igasuguseid elukoledusi nâinud noor inimene, vaatame, kui motiveeritud ta on.
Vahepeal oli R. kontsert ûhel rockabilly festivalil. Publik oli keskealine, aga kôik olid 50ndate pin up'i stiilis ja tantsisid eriti vingelt dzhaivi. Muidugi kargasin ma kohe R kaela, et tahan ka! tahan ka niimoodi tantsida!... aga sama hâsti oleks vôinud Tartu Ülikooli sammast Pauli kallistada - mu dzhaivilummuses kâte vahel oli midagi jahedat ja kanget.
Aga naljakas oli muidugi see, et siis kui R bând lavale tuli, lâksid kôik rockabilly-inimesed âra, sest a) nad tunnistavad muusikana ainult rockabillyt ; b) nad on naaaaaatuke paremâârmuslased st pômmpead. Nii me siis karglesime seal, truu sôprade publik, nende siiani parima kontserdi saatel, minul huuled punased ja seljas mu imeilus uus pin up kampsun! Elagu punased huuled!
Meeltûlendav on aga see, et hakkan andma kaks korda nâdalas prantsuse keele tunde ûhele noorele pakistani pôgenikule. Raha antakse hâsti, materjalid on ka olemas, ôpeta "kaks nâppu ninas" (vâljedite otsetôlked on parimad!). Mulle jubedalt meeldib, kui ôpilane on tâiesti valge leht, kui ta ei oska sônagi rantsuse keelt. Eelmine selline ôpilane oli vene rahvusest mul, jube andekas poiss. Nûûd on igasuguseid elukoledusi nâinud noor inimene, vaatame, kui motiveeritud ta on.
Vahepeal oli R. kontsert ûhel rockabilly festivalil. Publik oli keskealine, aga kôik olid 50ndate pin up'i stiilis ja tantsisid eriti vingelt dzhaivi. Muidugi kargasin ma kohe R kaela, et tahan ka! tahan ka niimoodi tantsida!... aga sama hâsti oleks vôinud Tartu Ülikooli sammast Pauli kallistada - mu dzhaivilummuses kâte vahel oli midagi jahedat ja kanget.
Aga naljakas oli muidugi see, et siis kui R bând lavale tuli, lâksid kôik rockabilly-inimesed âra, sest a) nad tunnistavad muusikana ainult rockabillyt ; b) nad on naaaaaatuke paremâârmuslased st pômmpead. Nii me siis karglesime seal, truu sôprade publik, nende siiani parima kontserdi saatel, minul huuled punased ja seljas mu imeilus uus pin up kampsun! Elagu punased huuled!
kolmapäev
Tellimine:
Postitused (Atom)