Reaalse elu juurde naasmine peale neljakuist puhkust on olnud päris ôudne. Jälle korista, ärka üles kell 7, mine magama kell 23, tee kaks korda päevas sooja sööki, koristakoristakorista, käi poes, maksa arveid, käi koosolekutel.... Aga tegelikult pole kurta, minu väike tööots (käin siin sôbrannadega koos keskkooli internaadis tööl) ja R. vanemapuhkus tähendab seda, et meil on jätkuvalt palju vaba aega, aga vâhem raha, kui eelmisel aastal. Septembrikuu on olnud natuke pingeline, sest A. oli haige ja minul on vaja seda konferentsi ette valmistada (teemaks on Laulev Revolutsioon Eestis, oot, kuidas nende suurtâhtedega oligi, laulev revolutsioon vôi Laulev Revolutsioon?).
Eile käisin siin jälle muusikat tegemas. Siin ühel sôbrannal on igal nädalal kodus keelpillikvartett ja mind vôeti ka kampa. Väga toredad inimesed, kellele meeldib pillimängu ajal ka ôlut juua.
E. hakkab käima siin 2-3 hommikupoolikut sôimes. Täna käisin ma temaga seal paar tundi harjutamas. Ah, see sôim on nagu unelm. Kôik on ôkoshmôkoloogiline, ôues on kanad, kukk, merisead ja jânesed. Liivakast ja mônus puid-pôôsaid-lilli tâis ôu. Toit on ûlitervislik (vôib kindel olla, et jôuluks nad hamburgerit ei sôô). Üks vanatâdi kâib seal bretooni keeles nendega laule ja ringmânge tegemas. Kasutusel on riidest mâhkmed. Ja need kasvatajad seal on ka vâga normaalsed, ei ole liiga ekstreemselt ôkod, vaid lihtsalt terve môistusega.
A. kâib teises lasteaias, mis on tavaline lasteaed, aga talle nii jubedalt meeldib ja seal on ka vâga toredad inimesed. Lapsed on alati vâga head "hea inimese" indikaatorid. Nagu koeradki. Aga jah, A. on hommikul nii rôômus, kui on aeg lasteaeda minna, ta on uhke ja talle meeldib, kingib kasvatajatele lilli ja joonistusi.
Ja jârgmine nâdal on Pariis ja Mrgt, oh, kui tore. Ma olen lastest eemal esimest korda elus 4 pâeva ja 4 ôôd. Brr.
