Astronoomia ja armastus.

Suur Peeter ja väike Peeter.


Psychobilly dad.


Päikesekreemist kahvatu pipsik.







Mida teevad vanemad, siis kui lapsed magavad? Käivad naabri juures tähti vaatlemas. Naabril on parajasti külas sõber arst-astronoom, selline pedantne ja peen härrasmees, keda haarab oma ultratehnoloogilise teleskoobiga tegeledes tõeline kirg ja vaimustus. Mingis mõttes võiks, liialdamata, öelda, et maailm omandab teise mõõtme, kui oled korra tähti ja planeete nii lähedalt näinud. Meil on ka teleskoop, aga me pole kunagi viitsinud seda kolakat lähemalt uurima hakata, aga nüüd vôtame asja ikkagi käsile. Siin on seda nii hea teha ka, taevalaotus on nii avar ja me oleme nii kõrgel...
A.-ga on nii lôbus kogu aeg. Ma salamisi kartsin varem, et äkki tuleb laps ja tal pole huumorimeelt. Viimane nali, mis teda kohutavalt lôkerdama ajab, on hiina keele imiteerimine R. poolt. Ei mingit tôsist kasvatust. Ilmselt sellepärast on ka A. paras kloun.

Ma armastan joodikuid.

Mina joon jälle alkoholi. Esialgu küll homöopaatilistes kogustes.
A. avastab maailma: kuidas käituda, kui laps jääb lummatult seisma mustanahalise mehe nina ees ja jääb teda üksisilmi vaatama? See veenab mind üha enam, et lapsi tuleb solgutada ja kasvatada vôimalikult multikultuurses keskkonnas. Kui vôimalik. Et lastel poleks silmaklappe peas ja eelarvamusi. Et nad suhtuks kôigisse ühtemoodi. Ka joodik on inimene.
Siin mäe otsas on taas suvi, meil on viimased külalised, ôues on kohutavalt roheline, ôu on lehmi, kärbseid ja lätlasi täis.
Täna tekkis ühega neist peaaegu kaklus: kinkis mulle, kurivaim, Läti laulu- ja tantsupeo DVD ja ütles, et see on palju parem kui Eesti oma.

Üks imelik putukas.

Tobedad onud Nancyst käisid oma tobedate ideede, prillide ja veinipudelitega meil külas ja käskisid sellise pildi teha.

Öhöö, öhöö, tõestisündinud õudusjutt.

Meest pole, autot pole, õues äike, taevas kollakassinine ja keset taevast pilvesilm nagu Sauroni silm. Ainult lamp põleb, kõik muu on seinast väljas. Laps magab. Naine joob teed ja lehitseb närviliselt vanu Keskuseid. Ilm vastab meeleolule. Ukse taga on raske püss. Igaks juhuks. Kuskil naksub midagi. Naine võpatab. Saagu see õhtu ja öö juba ükskord mööda. Ahi ei põle, öö tõotab tulla külm.
Lamp tuleb ära kustutada, süüdata maja ainus küünal ja otsida üles taskulamp. Äike kumiseb mäenõlvade vahel justkui ta oleks orus lõksus. Maja ragiseb iga kord, kui äike lööb.
Korraga vaikus. Vihm lakkab, äike kaugeneb. Või hoopis läheneb veelgi?