Eelmisel nâdalal juhtus ime ja kâisime R.-ga kahekesi, tânu vanaemast hoidjale, restoranis. Viimasest kahekesikâigust oli môôdas VAID kaks aastat... Restoran ise asus u 50 m kaugusel kodust ning oli ainult meie pâralt, sest kedagi teist lihtsalt polnud. Toidud olid ilusad ja head, aga muusikaks oli Céline Dion ja Eric Clapton ja seda kohe kôvasti. Laulud olid inspireerivad: "The Power of Love", "Titanic"... Aga nii hea ja lôbus oli, jôime aperitiivi, veini ja digestiivi (asi, mida me tavaliselt kunagi ei tee) ja vitsutasime nii, mis jaksasime. Ja me ei rââkinudki lastest ega praktilisest elust, kuigi ma olin ette valmistanud teemad nagu (aitâh, vennake) "Naftakriis maailmas" ja "Elu môte".
Otsustasime ka, et kolime ikkagi jârgmiseks aastaks teise linna, et olla sôpradele lâhemal ja et elu oleks suts lihtsam ja odavam. Uus linn on kole-kole, aga kôik see muu kaalub koleduse ûles.
Ja meil on kevad! Krookused ôitsevad ja koerakaka lôhnab jâlle! Oleme juba mitu pâeva lastega mânguvâljakul saanud lustida ja lâheme ûlehomme ookeani âârde. Kevad on lihtsalt fantastiline, mul on siis alati meeletu energia ja seletamatu, ja minu kohta ebanormaalne, positiivsus.
PS. Teatan kurbusega, et minu kirg Dr House'i vastu on jahenenud: ta rââgib mu arvutis ja prantsuse telekanalis ainult prantsuse keeles ja hââlega, mis ei lâhe ta nâoga kokku. Nii on lôppenud ûks etapp mu elust. Adieu, House.
 |
| Meie hea autoparandaja auto on tagaplaanil: kûla on ârevil! Need pagana rostbiifid, ehk siis inglased, ei oska sôita! Mehhaanik sai muhu, sest inglane sôitis valel teepoolel! |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar