Ekskursioon huvitava perekonnaga.

Siinsete heitlike ilmade tôttu peab olema väga spontaanne. Kuna on käima läinud kolimis-, nutmis- ja lahkumisprogramm, siis katsume viimaste kuude jooksul vôimalikult palju ringi liikuda. Täna oli täiesti ilus ilm ja nii sôitsimegi linna nimega Lorient. Pärast jalutuskäiku linnas, mille majad olid hirmkoledad, kuna linn pommitati maha sôja ajal, ja peale koerakakasse astumist, ja peale idiootset tivolikarusselli, kus laste sôidu saateks kôlasid ropud lorilaulud, siirdusime randa, kus otsisime merikarpe, tegime losse, mângisime lendavat taldrikut ja jalgpalli ja sôime karamelliekleeri. E. on tâielik tola (seda on nâha piltide pealt, kus ta lihtsalt ei pannudki poole tunni jooksul keelt suhu tagasi), A. on iseteadlik pirtspekk, kes jookseb âra ega kuula sôna. Hea et R. on veel normaalne.

Lehmad!

Eeslid!

Lemmik!

Indiaanlaste mängimise päev.

Palmid! Pere! Paadid!

Street Art, yeah!

Vat siuke helikopter oli ühtede punkarite juures.

"E., tee normaalne nägu!"

"Mh, mitte selline!"

Ma sain jôuluks kapi!

Meie puhkused lähevad aina paremaks ja paremaks ja sellel fenomenil on ilmselge seos laste kasvamisega. Üleeile juhtus lausa nii, et me ärkasime alles kell 10! Lapsed olid juba 8:30 üleval ja askeldasid omaette (no eks ma ikka poole kôrvaga valvasin nende järgi).
Jôulud olid väga-väga toredad, väiksed lapsed ja nende imestavad silmad teevad selle kôige ka meie jaoks nii ilusaks. Kuusk näeb meil küll välja nagu môni Lasnamäe keldripoe plastikkuusk, kuigi tegu on täitsa ehtsa ja ilusa kuusega... lapsed lihtsalt ehtisid kuuse ÜLE. Ja A. nuttis, sest E. ehtis tema arust kuuske koledasti ja valesti. Aga oleme igal ôôsel vaikselt mône karra vôi kuuli ära vôtnud, et asi normaalsem välja näeks.
Mul on nii hea meel, et oleme R.-ga leidnud lahenduse, kuidas jôule pidada, sest tema peres peetakse neid ju 25ndal ja kingid ja pidusôôk on just siis... Mul on ka hea meel, et ta on niivâga laste heaolu silmas pidav isa, et ta tôesti vaatab pidevalt, kuidas saaks nende ellu tuua imelisi ja seletamatuid hetki ja mâlestusi.
Muidugi veetsin ma nii mônegi päeva kôôgis, sest R. oli haiglane ja no ma lihtsalt pidin seal askeldama, sôime rosoljet, piparkooke, pirni-bergamoti sharlotti, kastani-seene parti (meie sôômaajad on jaotatud 24 ja 25 peale, et austada môlema riigi jôulutraditsioone). Aga tôden ikka ja jâlle, et minu lemmikpâev on siis, kui ma saan tôesti rahus terve pâeva kôôgis olla ja teha seal nelja eri toitu korraga, no mulle kohe meeldib!
Saabus ka pidulik hetk, kui me saime jagu oma rahaprobleemidest, mis tekkisid peale suve, kui meil polnud kummalgi 3 kuud ûhtegi sissetulekut. Oleme seda jôudsalt tâhistanud restoraniskâimistega, khm khm.
Ahjaa, jôuluôhtu parim hetk oli see, kui A. leidis pakist printsessikrooni. Jah, ma tôesti ostsin selle talle, sest see oli odav ja ta on sellest 4 aastat unistanud. Barbie'sid nâeb ta teiste juures, olgu tal see kroon siis. Igatahes, ta lihtsalt hûppas ôhku ja kiljatas, kui seda nâgi. See oli vâga naljakas ja armas. Muidugi mulle endale ka meeldib see kroon, no tôesti ilus, sâdeleb ja nii palju kalliskive on peal ja ma ei saa aru, miks selliseid tâiskasvanutele ei tehta, sest ûks ôige kroon teeb iga naise ilusaks.

E. ja tema pöialpoisiriietus

Printsess kakaoplekiga pôsel. NB! Silmad vaatavad peeglisse, hea et eest ära ei kuku.

Vä-si-mus.

Praegu on R. bändil käimas suur Bretoonimaa ringreis (st neli kontserti viimase kahe nädala jooksul), ja siis on jôulud tulemas ja lapsed on väsinud ja miljon üritust on, kuhu on vaja minna, miljon asja, mida teha... Pea jälle valutab ja uni on hakitud, aga kokkuvôttes oleme ikkagi rôômsad ja jôulumeeleolu on tâitsa olemas. Öhtuti istume lastega kûûnlavalgel ja loeme ja laulame ja teeme kalendri lahti (mittesôôdav kalender), neile on kôik see nii vâga imeline. Homme tuleb kuusk. Homme tuleb R. koju tagasi. Homme ma puhkan. Homme hakkan trenni tegema.

Tundub, et uuest aastast alates lâhevad mu pisarakraanid lahti, see on mul alati nii olnud, et kui kuskilt minek vôi kui keegi lâheb, siis silmad lâhevad hoobilt ja kergelt mârjaks. Eile rââkis keegi meie ârasôidust, mul tulid pisarad silma, vahel môtlen, et tahaks salaja âra sôita, et ei peaks head aega jâtma.
Aga ma tean, et juba kodus olles pole see asi enam nii hull. Ja lubasime Rémiga, et kui tuleme tagasi, siis tuleme tagasi siiakanti.

Aga jah, viimastel nâdalatel on teemaks inimesed minu ûmber. Tahtmine vabaneda energiarôôvlitest enda ûmber, kes ainult vôtavad, aga vastu ei anna midagi. Teha afektiivseid ûmberkorraldusi. Vâhendada kvantiteeti, kasvatada kvaliteeti. Ainult ausaid inimesi tahaks ûmber, siirast armastust jagada ja saada.

Tantsida, naerda, sûûa, armastada. Kôik. Elu on lûhike. Merde alors!

Meie imepisike istevann ja sinna sisse pressitud lapsed.

Tuulerôuged, of course.

Meie ôu, kus kunagi oli olnud baar ja lehmad.

Kohustuslik piparkoogipilt.