Fotograaf tegi A.-st pilti.

taloebtaloebtaloeb!

A. loeb!!!

Uus mood.

Uus ja mitte eriti lahe mood minu elus on seltskondlikelt üritustelt minema jooksmine. Na tundlik säänne. See ei ole tore.
R. oli täna ja on homme kontsert. Jätsin lapsed (magavad lapsed) sôbranna 15-aastase poja valvata ja lippasin linna neid kuulama. Milline mees! Tal on lavasarm, esinejageen, hââl muidugi ka, uskumatu on oma vana ja nii kodust meest sellest küljest avastada. Muusika on ka neil puhas ja täpne, hea kuulata, ei ole mingi vigu täis lärm. Aga ma olen muidugi torssis natuke, kardan, et kui neil hakkabki nüüd kontserte tulema, et kas ma siis kôike jaksan teha nii üksi, nagu ma siin olen, on ju proovid, peaproov, reisid, ma ei tea, millal ta siis üldse kodus hakkab olema. Ilmselt oleme harjunud, et me näeme üksteist vâga palju, juba aastaid, ma pean nûûd ûmber harjuma.
Tundub, et mind hakkab haarama ka vâike reisipaanika. R. rââgib alati, kuidas ma mingi eelmise reisi ajal reisieelsel ôhtul lihtsalt enam ei rââkinud silpigi ega suutnud arusaadavaid tâislauseid moodustada, sest ma olin mingis imelikus stressis, à la pakkimispaanika, lastepaanika, toidupaanika, kellaajapaanika jne.
Aga ma tulen nii hea meelega oma aju koju (sorri, proua ema pansionisse) puhkama... Eriti hea meel on ikkagi laste ûle, nad rââgivad kogu aeg vanaemast.

Cheese!

Kâisin siin nupukest tegemas mingist nâituseavamisest. Tegu oli vâga krapsakate noorte pensionâride lapitehnika klubiga. Nad ad olid teinud imelisi asju imepisikestest riidetûkkidest, kôik kâsitsi ja tikandid ka ja puha. Ma olen elu aeg vihanud lapitekke, aga nende tôôd olid tôeliselt imelised. Igatahes: parim hetk oli see, kui foto jaoks poseerimise ajal karjatas ûks neist "Kliitor!" "Cheese!" asemel. Absoluutselt kôik purskasid naerma, eriti mina muidugi, ehmatusest. See mulle meeldib prantslaste puhul, et neil on erakordselt lahe huumorimeel ja et nad on vanas eas ka aktiivsed ja seltskondlikud. Mis kôige tâhtsam: neil pole seda "mis-kûll-teised-arvavad" kompleksi, mis nt minule on ka sisse kodeeritud.
Alma muudkui loeks ja loeks, terveid lauseid veel mitte, aga sônu loeb ta iga pâev, see on nii kihvt ja armas. Täpitâhed ja g tâht ajavad teda ainult närvi.

Kolmekümnendate kriis.

Olen siin rääkinud (loe: halanud) paljude eri vanusest inimestega ja oleme jôudnud järeldusele, et mul on kolmekümnendate kriis. Nüüd peab ainult ootama, et see mööda läheks. Ühel sôbral oli see eelmisel aastal ; ta on minuga sarnane, natuke hüperaktiivne ja ülekeeva olemusega, ja siis ta keeski terve eelmise aasta jooksul. Oli väljakannatamatu ühesônaga. Negatiivne. Ei leidnud rahu ega rahulolu. Aga nüüd on nagu buddha ise. R. kriis möödus haiguse ajal, aga kuna ta on nii tasakaalukas, siis ei olnud see kôrvalolijatele kuigi tüütu.
Oma osa on selles ka kindlasti, et peale viit aastat lastele pühendumist olen ma ühtäkki iseendaga silmitsi. Ei ole enam kellegi elutähtsate vajaduste eest hoolitseda, on aega môelda rohkem iseenda tahtmistele. Ja nende aastatega on meelest läinud see, mida ma tahan, kes ma olen (olen ma üldse veel naine?), kuhu tahan edasi minna. Brr.
Arutasime R-ga seda meie elu siin ja ôuduseks avastasin, et talle meeldib siin Türil elada. Hea vaikne ja rahulik. Jôle! Maale vôi linna, aga mitte Türile! Eelmisel nädalal juhtus A-ga lasteaias ônnetus, oli vaja ta viia traumapunkti ômblemisele, aga R. oli läinud ja auto ka, ja siis ma môtlesingi, et mida kuradit ma peale hakkan, autot pole, jala ka nagu ei jôua (ma ei teadnud, kas ta saab kâia), ônneks oli üks sôbranna, kes sai autot laenata (aga ta oli ise eelmisel pâeval opilt tulnud, nii et see oleks vôinud vabalt âra langeda). R. ûtles, et hâh, sul oli ju E. kâru. Hallooooo! Ja siis ma siunasin seda linna, ma ei tea isegi, kas siin takso liigub ja veel vâhem tean ma selle numbrit.
Juunikuu on praktiliselt vaba, see on tore, saab pakkida (kingitusi ma seekord ei too, raha pole), âkki saame Pariisis ilutseda natuke, E. sûnnipâeva seal pidada, ja siis kojukojukoju.