Siit tuleb nüüd tûûpiline pûhapâevaôhtune vâsinud postitus, aga ma pean kirjutama vôi mul lâheb jâlle kôik meelest.
Leidsin praegu just ûhe pôhjuse, miks ma ei taha Eestisse tagasi tulla. Me ju môtleme siin aktiivselt, et mida teha ja kuhu minna, aga praegu lâks Prantsusmaa juhtima. Lugesin nimelt nâoraamatust kellegi tuttava kommentaari millelegi, mis oli nii snooblik, et uskumatu. Ja mul tulid korraga kôik need korrad ja kôik need inimesed meelde, kes on mind oma snooblikkusega ûllatanud. Ja tuli meelde, et ma olen sellist suhtumist ainult Eestis kohanud. Ma ei taha, et ma ise vôi mu lapsed oleksid koos inimestega, kes end kuidagi teistele ehk siis ilmtingimata lollimatele, koledamatele, vaesematele, igavamatele, probleemsematele, abivajavatele inimestele vastanduvad ja neid pôlgavad. Muusikamaitse, riietumisstiil, palganumber, korteri ruutmeetrite suurus, laste edukus koolis.... mingid kriteeriumid pidevalt. Ja inimesed on seest tûhjad ja nendevaheline suhtlemine on kuri, vôitlev, vôistlev ja keegi ei julge olla see, kes ta tegelikult on. Ega need edukad snoobid tegelikult ei tea, mis see pâris elu on, ja neil on selle ees hirm, nagu kôige ees, mis nende elus "pâris" vôiks olla.
reede
Mul oli hea pealkiri, aga läks meelest ära.
Need nädalad lähevad lennates, mida teha. Vahepeale on mahtunud rohkelt ilu, ônne, nuttu, valu, viha, solvumist, nagu ikka.
Kâisime âmmaga ookeani ââres ûht Bretoonimaa serva avastamas. Poolsaar selline, kus on suviti meeletult rahvast, aga meil septembri lôpus oli palju vihma ennekôike. Majake asus pâris ookeani lâhedal, oli kamin, aiake, ahh, mul tekib siis alati isu oma aeda ja oma maja omada, mul on ûkskôik, kui modernne see on, aga mulle meeldib ikka kui on ahikûte, pikk rohi aias, ôuna- ja ploomipuud. Kasutasime juhust ja sôime kala ja merikarpe. R. tegi 2 kg merikarpe valge veini kastmes, maailma parim toit, A. sôi end nendest lôhki lihtsalt. Herr E.-le muidugi imeliku vâlimusega toit ei meeldi, talle sobib ainult maitsestamata riis vôi maitsetu puder.
Igatahes sai rohkelt nalja: âmm kukkus merre, mina sain nârvivapustuse, kui me laskusime, lapsed kukil ja kâe otsas, kuskilt faking 9-korruselise maja kôrguselt alla rannasoppi, "sest see on ju nii ilus ja metsik". Ma vandusin, nutsin ja karjusin, et ma ei tule nendega enam kunagi reisima.
Siis kâisin ma siinses tôôtukassas, kus kâitusin ka halvasti, keeldudes kôigist ettepanekutest, à la "CV kirjutamise tôôtuba", "Mida ma TEGELIKULT teha tahan?" jne. Tulin koju ja olin valmis asju pakkima, et Eestisse sôita. Aga siis juhtus hoopis nii, et juba jârgmisel pâeval vôeti mind tôôle kohaliku ajalehe korrespondendiks (Hillar Kohv from Viinahaua) ja ma rahunesin maha. Kirjutan vâikeseid nupukesi, kohtun kohalike inimestega, teen pilti ja see kôik pââstab mu praegu intellektuaalsest allakâigust.
Ja siis, ja siis, kâisin Pariisis, "Laulvast revolutsioonist" rââkimas ja ennsiekôike Mrgtiga Pariisi avastamas. Ma olin âra neli ôôd, lapsed olid olnud vâga ônnetud, A. nâgi ôudusunenâgusid, E. oli pôôrane, kôik nutsid ja ahastasid, aga mina olin rôômus, sain aru, et 4 ja pool aastat on ikka pikk aeg ainult lastega olemiseks. Nad ei olnud must kunagi ûle 24 tunni eemal olnud. Ma ei kahetse midagi, aga mul on hea meel, et ma nûûd lôpuks selle âra tegin. Pariis Mrgtiga oli lihtsalt vâga lahe, ta on kohe selline pârl minu elus, kellega on kôik nii klaar, ûhtemoodi ja segane.
Kâisime âmmaga ookeani ââres ûht Bretoonimaa serva avastamas. Poolsaar selline, kus on suviti meeletult rahvast, aga meil septembri lôpus oli palju vihma ennekôike. Majake asus pâris ookeani lâhedal, oli kamin, aiake, ahh, mul tekib siis alati isu oma aeda ja oma maja omada, mul on ûkskôik, kui modernne see on, aga mulle meeldib ikka kui on ahikûte, pikk rohi aias, ôuna- ja ploomipuud. Kasutasime juhust ja sôime kala ja merikarpe. R. tegi 2 kg merikarpe valge veini kastmes, maailma parim toit, A. sôi end nendest lôhki lihtsalt. Herr E.-le muidugi imeliku vâlimusega toit ei meeldi, talle sobib ainult maitsestamata riis vôi maitsetu puder.
Igatahes sai rohkelt nalja: âmm kukkus merre, mina sain nârvivapustuse, kui me laskusime, lapsed kukil ja kâe otsas, kuskilt faking 9-korruselise maja kôrguselt alla rannasoppi, "sest see on ju nii ilus ja metsik". Ma vandusin, nutsin ja karjusin, et ma ei tule nendega enam kunagi reisima.
Siis kâisin ma siinses tôôtukassas, kus kâitusin ka halvasti, keeldudes kôigist ettepanekutest, à la "CV kirjutamise tôôtuba", "Mida ma TEGELIKULT teha tahan?" jne. Tulin koju ja olin valmis asju pakkima, et Eestisse sôita. Aga siis juhtus hoopis nii, et juba jârgmisel pâeval vôeti mind tôôle kohaliku ajalehe korrespondendiks (Hillar Kohv from Viinahaua) ja ma rahunesin maha. Kirjutan vâikeseid nupukesi, kohtun kohalike inimestega, teen pilti ja see kôik pââstab mu praegu intellektuaalsest allakâigust.
Ja siis, ja siis, kâisin Pariisis, "Laulvast revolutsioonist" rââkimas ja ennsiekôike Mrgtiga Pariisi avastamas. Ma olin âra neli ôôd, lapsed olid olnud vâga ônnetud, A. nâgi ôudusunenâgusid, E. oli pôôrane, kôik nutsid ja ahastasid, aga mina olin rôômus, sain aru, et 4 ja pool aastat on ikka pikk aeg ainult lastega olemiseks. Nad ei olnud must kunagi ûle 24 tunni eemal olnud. Ma ei kahetse midagi, aga mul on hea meel, et ma nûûd lôpuks selle âra tegin. Pariis Mrgtiga oli lihtsalt vâga lahe, ta on kohe selline pârl minu elus, kellega on kôik nii klaar, ûhtemoodi ja segane.
 |
| Vaade meie magamistoa aknast |
 |
| Parim humorist meie peres. Täna viskas ta näiteks toore muna vastu seina. |
 |
| Meie rongijaam! |
 |
| Oo, kean! |
 |
| Ook ean! |
 |
| Muremehed |
 |
| Hakkasime sealt edasi kôndima... |
 |
| ... et laskuda sinna alla.... |
 |
| ... sinna, kus inimesed on sipelgasuurused! |
 |
| Ookeani ääres on kahtlased sabaga mehed |
 |
| Ja âârmiselt veetlevad merineitsid, kes teevad halva mângu juures head nâgu. |
 |
| Tavaline Bretoonimaa ilm. |
Tellimine:
Postitused (Atom)