Meie külas elab üks vanamees oma 55-aastase pojaga. G. (poeg) ei oska lugeda ega kirjutada, aga see-eest on tal rohkelt huumorimeelt. Tema käest saab hiigelmune ja umbes 8%-st piima. G. küsib minult alati eestikeelseid sônu ja proovib siis mind lôksu ajada järgmiste miljonimängu küsimustega: "Aga kui sa lähed L-s poodi ja küsid eesti keeles 100 gr liha, mis sa arvad, mida müüjad teevad?"
?
Samuti meeldivad talle naisterahvad. Eelmisel suvel käisid külas sôbrad ja G. päris pärast veel mitu korda, et kas see neiu tuleb järgmine aasta ikka üksinda tagasi. Meie seepeale, et vaevalt, ta reisib ikka oma mehega. G. pole siiani lootust kaotanud.
G. pidi eelmisel suvel naeru pärast mäest alla veerema. Nimelt käisime vankriga jalutamas ja ega ma selle suure vankri alla/ette/kôrvale nii hästi näinud ja astusin sandaaliga sooja lehmakoogi sisse lirtsti! nii et see laias kaares kôikjale pritsmeid heitis. G. ei suutnud oma silmi uskuda. Ilmselt teab sellest vahejuhtumist nüüd terve departemang, arvestades, kuidas siin kôik lobisevad nagu vanamutid.
Kuna me elame tôesti maailma lôpus, pärast meid ei tule enam midagi, siis päeva suursündmus on möödasôitev auto. Siis on terve küla paanikas ja akna peal ja arutamas, kes see küll olla vôiks. Meie ka.
Teised naabrid on šveitsi abielupaar, kes on üle 30 aasta Punase Ristiga maailma kriisikoldeis rännanud. Üks on neist arst ja teine kontrollib vangide inimôigusi. Lapsi neil pole, aga see-eest on neil kohutaval kombeil lugusid, mälestusi, esemeid, muusikat ja inimlikkust. Suhtleme tihedalt, vahetame muusikat, sööme. Mulle tundub, et me oleme nende jaoks justkui lapsed, keda neil kunagi pole olnud. Nende juures ôhtusöögil koos nende dekadentlike sôpradega ônnestus mul muidugi perenaise pika, ilusa, tikitud, tärgeldatud laualina peale ajada pikali punase veini klaas. Proua Katastroof tegutseb jälle. Et end lunastada, ootab neid meie külmkapis üks Saku Kuld.
