Illusioonid on purunenud, tuleb edasi minna. Küsimusele, kas olla nii vôi olla naa, saab vastata ainult "naa". Ma ei tohi seda enam unustada (ja kui meelest läheb, tulen blogi lugema). "Ei" peab ka ôppima ütlema. Aru saama, mis on mu vôimalused, vôimekused ja piirid. Valima mitmest variandist ühe ja selle juurde jääma. Mul on kurb, hästi kurb, aga ônneks on mu elus muid, loomulikult tähtsamaid asju, nt nagu pere, lapsed.
Tekib jälle pôgenemissoov. Inimestest eemaldumise soov. Tunne, et kohe jään haigeks.
Jäägu see päike veel môneks ajaks taeva.
neljapäev
Surm ja elu
Kuidas seletada lapsele surma? Ühtäkki jääb sônadest puudu, loogikast puudu, ei tohi hirmutada, ei tohi olla liiga udu... Aga tundub, et saime, pendeldades religioosse ja maise lähenemise vahel, isegi hakkama.
***
See on nagu rusikareegel, et iga kord enne pikemat ärasôitu tekib korraga miljon vôimalust, pakkumist, tegevust. Nii et on kohe raske ära minna. Aga nii me oleme kord otsustanud ega lase ennast millestki kôigutada.
***
See on nagu rusikareegel, et iga kord enne pikemat ärasôitu tekib korraga miljon vôimalust, pakkumist, tegevust. Nii et on kohe raske ära minna. Aga nii me oleme kord otsustanud ega lase ennast millestki kôigutada.
Tellimine:
Postitused (Atom)