Kevad!

Ei ole kevad, tüng.
Meil on siin tegelikult täitsa jahe, viis kraadi vôi nii. Aga tâna kâisime metsas, ühe järve ääres jalutamas laste ja R. isaga ja istusime maas, kuiva rohu peal, pâike paistis peale ja hea oli. Ma tahan kevadet, ma armastan kevadet, ma vajan kevadet.
Nagu ikka sattusime kokku paari kûlaelanikuga, kes kohe sinatasid ja kellega oli hea juttu rââkida.
Nagu ikka sattusime kokku paari kûlakoeraga, kes pole kunagi ketis ja kes tunduvad alati nii hirmuâratavad, kui nad me poole haukudes ja mitmekesi jooksevad, aga kes on tegelikult vâga armsad lontud.
Aga ûhe koera vastu siin linnas pean ma vimma ja jârgmine kord, kui ta mind jâlitab vôi auto peale hûppab, siis lâhen rââgin tema peremeestega paar sôna ja âhvardan neile sandarmid kaela saata, kui nad seda koerarajakat kinni ei pane.
Tâna oli tore, sest ma sain sôbra ôlal nutta.

Somnabuul!

Ma elan ôôsel mingit paralleelelu ja see hirmutab mind. Paar ôôd tagasi ârkasin karjudes (no ja muidugi âratasin nii lapsed ûles) ja tormasin toas ringi, otsides vâljapââsu, mida seal minu meelest polnud. R. sônul ta isegi ei rââgi mulle enam, mida ma ôôsiti teen, sest neid kordi on nii palju. Aga siis ârkasid lapsed ja tulid me kaissu (nagu viimased kuu aega juba, absoluutselt iga ôô, kas pole armas, kui sul on 140 cm voodi?) ja ma jâin jâlle magama.
A. kujutab ka asju ette: ûhel pâeval kontrollis ta pidevalt oma kôhtu: "ma ei taha, et sinna auk tuleb" ja et "millal see tita sealt vâlja tuleb", "ma ei taha sûsti, et tita vâlja tuleks". Tema kasvataja lâks emapuhkusele, eks see jutt sellest sai alguse. Mina muidugi ôpetasin oma tûtart, et tûtar, sina tulid sûstita, ehk tulevad sinu lapsed ka sûstita!
Tôôl on palju erinevaid uusi asju ja totakaid Euroopa projekte, sorri, aga vahel tehakse ikka asju lihtsalt nende tegemise, mitte kasuliku idee pârast. Aga siin on vôib-olla see kûsimus hoopis, et mônel on tendents olla esmalt kriitiline ja irooniline, asjasse pâriselt sûûvimata... Samamoodi: siin on praegu ûks tôsielu sûndmustel pôhinev film, "Intouchables", mis rââgib sellest, kuidas ûks ratastoolis ja vâga rikas mees vajab hooldajat ja lôpuks saab ta hooldajaks ûks âârelinnast pârit tûûp, kellega nad saavad sôpradeks. Inimesed (ilmselt saab see film vaatajarekordi) kâivad seda filmi 3, 4, 5 korda vaatamas, rââgivad ainult sellest ja nutavad ja plaksutavad. Meedias on sadu analûûse, sôna saavad ratastoolis olevad inimesed ja spetsialistid jne jne. Hull massipsûhhoos. Kâisin minagi lôpuks seda vaatamas, proovides mitte vâlja teha juhuslikult minu kôrvale istuma sattunud naabrimehe kôôksumisest, plaksutamisest ja ohetest. Eks ma olin juba ette irooniline, sest ûldiselt ei tôota selline masside liikumine midagi head (nt Da Vinci koodi raamat oli igavene saast). Film oli tôesti vâga armas, aga no halllllooooooo. Inimesed naeravad imelike kohtade peal (kui on vaja varjata oma ebamugavustunnet seoses puuetega inimestega) ja kas see muudab tôesti midagi nende môtlemises vôi kâitumises?
Aga ei ole muidugi hea olla pidevalt irooniline, eks see hoiak vajaks ka tôsisemalt iroonilist analûûsi.

Ja siis ma tegin siin sôpradele borshi ja rosoljet. Borshiga lâks midagi nihu, puljong oli vâga hea (ikka see pâris puljong kontidest), aga kuna peet jôudis kohale viimasena, siis vist sai liiga vâhe ââdikat sinna sisse pandud.
Aga jârgmisel pâeval sôime teiste sôprade juures maailma parimat pajarooga, nimeks oli "Carbonade à la flamande" ehk siis flaami karbonaad (aga see karbonaad pole nagu Eestis): veiseliha pehme piparkoogi ja sinepisaiaga! Raske kirjeldada, aga jummel, kui hea see oli. Me oleme sellest nûûd kolm pâeva juba rââkinud, sest mâlestus ei unune.

Kreisi kahene ja ninakas neljane.

Täna oli selline päev, mil meile môlemale R-ga tundus, et lapsed ainult karjusid ja vingusid päev läbi. Vahel on detsibelle ikka ülemäära vôi siis ei meeldi neile miski vôi siis tuleb asju üledramatiseerida vôi midagi nôuda häälitsuste saatel, mis meenutavad tuletôrjehäiresignaali, mis on mingi elektroonilise errori tôttu 12 tunniks sisse jäänud. Sellisel ôhtul môjub klaas veini ja vaikust nagu tai massaazh.
Minu muusikatund läks imeliselt: mängisime kaks tundi bretooni, iiri, klezmeri, vene ja türgi muusikat, keskaegset ja barokkmuusikat. Vinge oli ja kui nâpud soojaks sain, lâks asi ludinal. Olgugi, et ma pole eriti andekas, oskan ma ônneks noodist mängida. Ära tulles oli emotsioone terveks ôhtuks ja ma sain aru, kui väga ma sellisest koosmängust puudust olen kôik need viimased aastad tundnud (siinkohal tahaks emmata kôiki Meerokaid...).
Ja homme tuleb meie juures vingeimast vingeim gruusia ôhtusöök. Jätkan prantslaste peal kulinaarsete katsete korraldamist, st et teen neile süüa asju, mis ei kuulu peene ja ainulaadse ja maailma parima prantsuse köögi alla: seljankat ja borshi on nad juba saanud, käes on hinkalite (vôi hinkaalide) kord! Kôrvale vâike salat, mis, oh hirmu ja ôudust, ei olegi klassikalise vinegretiga, vaid millegi veelgi tundmatumaga maitsestatud. Gruusia muusikat on arvutis terve laadung ja kui ma olen ûlemââra veini joonud, siis ma vôin liigutusest nutma ka hakata, kui need 12 sirge selja ja metsiku pilguga meest oma polüfooniaga minu kôrvu paitavad...

Môtlik neljapäev.

Tänasel pidulikul lôunasöögil oli külas üks hea sôbranna, kes peab siin ökopoodi ja on selline koketne ja asjalik tüüp. Ta jättis paar kuud tagasi, peale 14 aastat ja 2 last, maha oma elukaaslase. Kôik on hästi ja ta on ônnelik, aga nii kurb oli kuulda seda sama vana stoorit, kuidas aastad teevad oma töö, kui oluline on öelda teisele komplimente, teda märgata, teha asju koos... sest muidu suhe lihtsalt ei kesta.
Tôsi ta ju on, et igapäevaelu tuleb mürinaga peale, lastega on seda elu praktilist poolt ka kohe hoobilt rohkem. Ja ei ole üldse nii, et ainult naised vajavad märkamist- mehed vajavad ka. Ühesônaga- palju môtlemisainet.
Rääkisime ka siinsetest elanikest. Oleme ikka parajasse kohta sattunud- siinkandis elavat need metsikuimad bretoonid. Kolleegist bretoon rääkis mulle kunagi, et Bretoonimaa on esikohal alkohoolikute, enesetappude ja veresugulaste liitude poolest. See seletab paljutki. Aga nad on ikkagi toredad.
Homme saan veel ühe kohalikuga tuttavaks: lähen selle ülalpool mainit sôbrannaga ühe mehe juurde muusikat koos mängima. Ma olen koosmängimisest pikalt puudust tundnud ja nüüd lôpuks saab see teoks, olen väga rôômus. Sôbranna mängib akordionit, ja see kohalik igasuguseid flööte. Eriti sürr on see sellepärast, et esimene kokkupuude selle mehega oli mul turul, kui tema vilistas vilepilli ja teine mees loopis muusika taustaks nuge. Teine kokkupuude oli läbi kôlakate, et ta käib siin metsas üksi flööti tinistamas, noh, selline eriline tüüp. Muusikuna pidi ta olema see-eest väga andekas.
Naljakas on see, et sellistel pidulikel juhtudel tuleb meile R-ga pähe aina segasemaid ideid, et mida kôike vôiks veel ette vôtta. Armusime täna ühte tänaval märgatud kaubikusse, mis oli juhtumisi müüa- kujutasime endid koos lastega seal sees seiklemas mööda Gruusia mägiteid.... ahhh! Ja siis järgmisel hetkel môtlesime, et küll oleks hea pensionil olla- see unistus oli meil üks juba päris alguses, kui kohtusime. Nii et rahulik pensionipôlv vôi Taga-Kaukaasia, ei oska tôesti valida.

Tähenärimist.

Ma ei kannata kohe, kui asju tehakse poolikult. Ma tôlgin siin aeg-ajalt tekstikesi Teeme Ära! aktsioonile (vabatahtlikult, nagu nad kôik seal on), mis nüüd siis üle kogu ilma levib. Pr keele tôlke on seal mitu, aga no mind ajab nii närvi, et ei suudeta asja nii korraldada, et oleks ühed terminid ja üks süsteem. Nagu ikka, tehakse asju üle jala (on see väljend nii?), kôik on jube entusiastlikud ja aatelised, aga mina närin tähti.
Ok. See sai hinge pealt ära.
A.-l on väljamôeldud sôbranna. Sôbranna nimi on Belle, ta elab (vist) Eestis, on 5-6 aastane. Praegu ei ole rohkem informatsiooni. Ah, kuidas mulle meeldib see tema praegune iga. Nii palju fantaasiat ja süütust ja armsust, et oh.
Meil on R-ga homme viis aastat abielu täis. Me ei pea seda kuidagi eriliselt, tähistame rohkem seda 8 a. tagust kohtumist, aga ikkagi on tore. Kingitusi me üksteisele traditsiooniliselt ei tee, aga see-eest sööme. Homme sööme hanemaksapasteeti ja ühte eksperimentaalset läätse-lôhe rooga.
Seoses toiduga on mul üks plaan. Kui mu kôik muud projektid siin lörri peaks minema, siis ma tahaks minna ôppima kokaks. Mitte, et sellel alal hiljem tööd teha, vaid ainult enda jaoks. Aina rohkem ja rohkem tunnen ma, kuidas toidutegemine on mu jaoks nii teraapiline ja loov tegevus. Ja ma ei kannata enam "lihtsaid" toite. Retsepte on lahedaid, aga kôige rohkem meeldib mulle teha tunde järgi ja eksperimenteerida. Ja see tunne, kui eksperiment läheb täie ette, vat see on lahe.
Koolis on praegu lahedam: tôstsin tunniplaani ümber ja nüüd on mul lôpuks ometi ôpilased jagatud kolme erinevasse tasemesse, enne oli kolm taset ühes tunnis, ma olin nagu vurrkann nende vahel. Lisaks teen loova kirjutamise tundi, mis on juba sellepärast lahe, et ma ei pea kogu aeg rääkima ja nad kirjutavad omaette nohisedes omi asju. Pool praktikast ongi juba läbi, uskumatu. Veebruaris ja aprillis on vaheajad, môlemad kaks nädalat, nii et ega palju tööd enam polegi jäänud teha.
Bretoonid ootavad lund, ehk tuleb midagi nädalavahetusel maha.
Aga mina ootan kevadet! Eriti lahe on see, et siin kogu aeg linnud laulavad, minu jaoks on linnulaul selge kevadekuulutaja.

Hot Teacher!

http://www.youtube.com/watch?v=g0XLKcMoXRE

Seal videos on üsna mitu näidet minu uuest soengust!

Vôi otsige mind nende veetlevate isendite seast!

Ei, ei, ma olen rahul, mu juustel on volüümi (siis on nad ülejäänud kehaga harmoonias vähemalt), segane sonks sobib mu iseloomuga paremini kui silutud bourgeois' oma, ja isegi kammima ei pea ma end enam!

Seatapp ja nôgestôbi!

Pealkiri vôiks kvalifitseeruda krôbedate vandesônade alla, aga ei, tegu on vaid meie jôuluvaheaja lûhikokkuvôttega.
Meid üle 1000 km kaugusele viinud rongireisid läksid imeliselt, lapsed olid tublid ja kahekesi on kôike seda ikka lihtsam teha, kui mul üksipäini suvel. Esimesel ööl hakkas A. kaebama sügelemist ja hommikul üles tôustes oli ta kaetud nôgesekuplade moodi punnidega. Asi läks aina hullemaks, vanaema Eestis helistas perearsti abinumbrile, tuulas kirjanduses ja oli paanikas. Helistasime ka Prmaa kiirabisse, kes ütles, et kuni hingamisraskusi pole, siis nemad sellise ilmaga üles ei hakka tulema. Olime nimelt lumevangis, ônneks saime ühe naabri käest saia-vôid ja teise käest piima ja mune. Asi oli ikka päris hull, kuni järgmisel päeval sai naaber meid oma dzhiibiga arsti juurde viia, kellelt saime mingit allergiavastast siirupit. Ilmselt tekkis allergia ühtede putukate sekreedi tôttu, kes toas pikki kuid elasid enne meie saabumist. A kuidas neid eesti keeles kutsutakse, ei tea, kardan, et tegu on järjekordsete meil mitte eksisteerivate hirmsate lôunamaa putukatega. Nagu need, kes mind suvel alati närivad: nähtamatud putukad, kes munevad naha alla munad ja siis need punnid sügelevad umbes kolm kuud ega parane kunagi. Les aoûtats, trombicula automnalis. Kôige selle valguses tunduvad sääsed ühtäkki nii armsatena.
Pôhiliselt me ainult sôime ja lugesime. Ehitasime paar lumememme. Käisime saunas. Vaatasime igal ôhtul filme, naabritelt laenatud väga halbu filme, mis lôpuks viskasid nii üle, et lôpetasime sopafilmifestivali fantastilise Hanekese "Hundiajaga".
Ja siis olid muidugi jôulud. Maja tagant toodud kuusk enda tehtud ja maja pealt leitud kaunistustega. A. säravad silmad, kui jôuluvana uksele koputas. Jôululaupäeval ei saanud ma kingitust ja A. arvas, et jôuluvana on vana ja unustas lihtsalt mu kingi maha. Meie jôulutraditsioonide ühitamine läks nagu lepse reega. Kôik oli nii rahulik ja ilus.
Naabrid tapsid ka sea ja meid kutsuti pidulikule seatapulôunasöögile. See oli suur au, sest sealsed maainimesed on üsna metsikud ja hoiavad omaette, kutse tähendab, et meid on kenasti omaks vôetud. Vôi siis vaevasid neid sûdametunnistusepiinad, sest andsime neile hulga maja pealt leitud vana ja tolmust kola. Süüa oli väga palju ja ma sôin isegi seapeki viisakusest âra. Prantsusmaa verivorst on väga teistmoodi, mitte nii rustikaalne kui meil (no mulle maitseb Eesti oma ikka rohkem): vahel pannakse sinna kanget alkoholi, sisu on väga tihe ja peenekoeline. Ehk Elsassis leiab seda meie moodi verivorsti.
Lôunasöögi tipphetk oli muidugi täiesti arusaamatu ja lustakas laks naabrimehe poolt minu tagumikule. Ma vaid karjatasin ehmatusest (minuga ei ole enne sellist asja juhtunud, olgem ausad) ja istusin vaikselt toolile oma verivorsti juurde tagasi. See on seesama vanamees, kes elab oma isaga koos. Küla on väga rôômus, sest ta on nüüd leidnud endale mingi pruudi. Vanaisa pole aga rahul, sest pruut söövat sisse tonnide viisi medukamente (nagu Pipi ütleks) - ei temast ole vajalikku töölooma.
Uus aasta tuli suuremat sorti peoga, hirmus môeldagi, et ûks inimeseloom niimoodi metsikult tantsida vihtuda vôib. Me suutsime seekord oma "korralike" vanemate rollist isegi vâlja astuda ja lapsed kuskile suvaliselt magama panna, et ise saaks kuskil kuuri all pidutseda. Ega meile see tegelikult ikkagi eriti ei meeldi, aga no ûks kord ju vôib. E. lâks kell 9 magama, aga A. lôi punkbândi saatel veel kaua tantsu. Istusime seal sôbranjega ûks hetk ja imetlesime 18-aastaseid punkareid, môtlesime, et kellesse me armuksime, kui me oleks viieteistkûmnesed ja siis kohe pârast môtlesime, et tuleks ometi juba mingit tantsulist muusikat, et me saaks ka tantsulavale minna... :) Naljakas oli ka see muidugi, et hoolimata rahvusest vôi temperamendist vôi alkoholisisaldusest veres ei olnud tantsimas ûhtegi meest.
See uus aasta toob nii palju uusi asju, praegu on täielik ebaselgus selles osas, mis saab järgmisel aastal. Paanikat ei ole, ainult pônevus ja ootusärevus.
Ainult raha oleks vaja, meie paberitega läheb nii palju aega siin, raha on tâitsa otsas! Aga nagu tädi Helju ûtleb: "Mis mul muret, kui oma kardulased vôtta!"



Perekondlikud jôu- ja iluharjutused




Mõhk ja Tölpa



Artistobrats

Hommikune rôôm päkapikust, kes tôi täiesti ebatervislikke maiustusi.



Eesli juurde!



Selle aasta esimene ja viimane lumememm.

Jôulurahu näide meie pere moodi.

A. laulab.

See pilk vôib olla malbe, aga...

Sôber eesel, kelle kôht peale meie külaskäiku ja 20 ôuna ilmselt korrast ära oli.

Sügisel tehtud pilt- suured puud ja väike E.

See on küll Ardèche'is, aga siin Bretoonimaal näeme me iga päev vikerkaari, see on päris müstiline.