Järjekordne imelik reede ôhtu.

Ei tahaks küll viriseda, aga juba kuu aega on kôik meie peres haiged (peale minu ptûi ptûi ptûi) ja ma ei jaksa enam. R-l avastati neuralgia, peale mitmeid teisi huvitavaid haiguseid, ônneks kûll mitte halvatukstegev variant, vaid midagi kergemat. Ja tâna selgus, et E-l on pâris kôva kôrvapôletik. Esimene kôrvapôletik tema ja meie elus, mis on mu arust pôhjustatud hammaste tulekust, sest see pole vôimalik, et ta kuskilt tuult saanud on, arvestades tema Pôhja-Euroopa soojendatud kôrvaosadega vinget mûtsi ja tema nârvilist ema. Ja arst mââras antibiootikumid, samuti meie jaoks esimesed, sest A. on neist siiani veel pââsenud. Terve pâev oleme tundnud end ôudsate vanematena, sest antibiootikumid on ikka jube saast.
No ja kuidas ma siis reedel lennuki peale lâhen kôrvapôletikus lapsega? Vatti ei soovitata enam kôrva toppida, mûtsiga hakkab ju palav, ahh ja ohh, ohh ja ahh.
Ja siis hakka veel otsima mingit arsti, kelle juurde minna... enam pole ravikindlustust ka.
Lôpetades positiivsema noodiga: R.-l vedas, et hullemini ei lâind ja E.-l vedas, sest talle pole see kôrvapôletik erilist valu teinud. Ja minul vedas, et mul on veel kapi peal ûks hipsaania veinipâra.

Reede ôhtud on tihti imelikud.

Mis värk sellega on, et lapsed ainult minuga ôudsalt käituvad, kaklevad, kisavad, loovad asjade hunnikuid sinna, kuhu ei  vôi, jooksevad ringi kââridega ja joonistavad seinale? Olgu, osad asjad on liialdatud, aga ikkagi.
Praegu on see aeg, kus inimesed ajavad mind nârvi. On saabunud aeg reisiks. Vôi ôhtuseks Martiniks.