Vihm, vasikas, vilosoofia.

Umbes selline ilm ootas meid Tallinnas... Nagu alati. Mul on jube külm praegu kogu aeg, aga küll sellega harjub ära.

Meie viimasel päeval aga nägime vastsündinud vasikat, naabrite lehm sünnitas meie maja kõrval. Ja kõrvalkülas, õnneks siiski ohutus kauguses, oli metsatulekahju. Ja õhtul oli teiste naabrite juures Liibanoni õhtusöök meie auks. Kõik olid väga kurvad meie lahkumise pärast, küla pole meieta päris see, nagu meie pole oma külata enam päris need. Meile sobis elu maal, m.o.t.t. Tahame seda kogemust kindlasti korrata, aga siis juba pikemalt.

Täna sattusin ema juures peale ühele oma vanale kirjandile, kus käis pseudofilosoofiline arutelu harmoonilise elu võimalikkuse üle. Nüüd, 10 aastat hiljem, on olukord parem, kui ma toonases kirjandis, mis oli kirjutatud aasta pärast mu isa surma, mil ma olin veel üdini raevu ja kohutavat kurbust täis, olin arvanud. Siis arvasin, et harmoonia peitub peres ja armastuses, ent et täielist harmooniat pole iial võimalik saavutada. Nüüd arvan, et on küll võimalik. Ah, ma räägin juba nagu mu budismi pöördunud ema.

Meil on uus üürikorter ees ootamas, aga....

... aga korteris pole mööblitükikestki, külmkapikestki, pesumasinakestki!
Äkki kellelgi on midagi, mis ootab äraviskamist, aga mis äkki aitaks meid mööblihädast välja?

Fotod. Viimased siitkandist. Üritan mitte liiga kurb olla.

Öuel(ô)(ä)bud.






Otsetôlge: Kirsi- ja picodon' juustu pidu ühes meie naaberlinnakeses.


A. tegutseb köögis.

Pulmaad, jah, pulmaad, viiina viiiskümmend vaaati.

Leia pildilt kaks prantslast ja kaunis pruut. Ülejäänud on eestlased. Koos pruudiga. Elagu rahvusvaheline armastus ja kodukootud armastus.


Mônel on pulmatuhinas kaelakee puha sassi läinud ja suu kah viltu peas.

Aga tegelikult on nüüd kaks nädalat siinolekut jäänud, käimas on tôeline möll ja homme on naabrite juures 90 külalisega pidu, minust sai ühtäkki itimees/pagar ja R-st muruniiduk ja parkimiskontrolör ja A. ülesanne on lihtsalt armas olla. Samal ajal on mul hiigelôudne tôlge vaja esmaspäevaks ära teha, reisikotti parandada, maja koristada, pakkimisele môelda ja välja môelda, mida teha lapsega, kes keeldub öösiti magamast? Esmaspäeval algavad siin ka ehitustööd, st et möll läheb eriti suureks. Nagu ütleb minu vanatädi mulle sellistel hetkedel: "Mis! Mina pidin kodus kahte invaliidi talitama ja kell kolm laudas olema, magasin kaks tundi ja kôik sai tehtud!" Alati, kui mul on tunne, et mul jääb paar tundi päevast puudu, môtlen ma heldimuse (ja teatud ärritusega) selle vôrdluse peale.

Nômik = teadmisteta inimene.

Lugesin uuesti üle Johannes Aaviku tekstide pôhjal koostatud Anu Lambi teatriteksti "Keeleuuenduse lôpmatu kurv" (LR, 2006/35). Mulle nii kohutavalt meeldib see raamat. Nii pônev lihtsalt. Ja ilus! Üks lôik:
"[...] Elustame o! U häälikut on eesti keeles disproportsionaalselt paljo, rohkem kui yheski teises euroopa keeles! Iga o kohta tuleb kaks u-d! U on matt, u on lame, u on värvito! O on suursugusem, o on energilisem, on on värvikam! [...] Te, kes te kardate o läbi syndivat energia kado, hoidke pigemini oma kurtmine nende nähtuste jaoks, kus tôesti on tegemist tarbetomi pillamisetega, nagu alkoholism, erotism ja kôiksugu muud tervise rikkumised rumalusest, ahnusest, hooletusest; suitsetamine, päevad otsa cafédes konutamine, logelemine, laisklemine, liiakasuvôtmine, lohakas töötegemine, ettevôtlikkuse puudus. Yksi alkoholismis hävineva energiamääraga saaks mitu o-reformi raskuselist keeleuuendust läbi viia. Päälegi synnib o läbiviiviimises energia kulu keele ilo tôstmiseks. Laviin veerema! Alustagem tormijooks! Saatku meid me raskeimas, me hypoteetilisimas uuenduses dr. Jakob Hurda sônad: "Mu armas o!"
Ja veel:
"Mu jumal, missuguste trompetitega neid sônu hyydma panna, missuguste pasunatega neid lauseid kaaskodanike kôrvadesse möirata! Sest inimliku kône häälele on nad ses asjas kurdid. Missuguseid haamreid, missuguseid vaiu, missuguseid raudkange tuleks tarvita, et Eesti tôugu tuimadesse pääajudesse taguda keeleliste paranduste ja uuenduste yliselget, paratamatut, loogilikku tarvet? See on imelik. See on kurb. See on naeruväärt! Vôhiku naiivsus keele asjus on suur. See on määratu. See on fataalne.
Pääliskaudsus, idealismi ja peenuse puudus on praeguse eesti iseloomu pôhipahed. Eesti hing on nagu liig jäme sôel vôi harvade piidega reha, mis peenemad asjad läbi laseb."

Pluss on veel mitu ülihuvitavat arendust, mismoodi ta uusi sônu lôi. Fantastiline radikaal!

Loll auto.

Eile sôitsime siit alla orgu, kus toimus E. tüdrukuteôhtu. Autos olid peale meie ka kaks sôpra. Ühel hetkel peale järgmist teekäänakut (R. sôidab väga hästi ja pigem aeglaselt) sôitis meile meie oma sôidurajal ülikiiresti vastu samasugune loll punane auto nagu pildil. Mul on praegugi silme ees see, kuidas ma näen auto nina meist paari meetri kaugusel, otse meie ees. R. tegi ülijärsu pöörde vasakule ja jumal tänatud, et just selles kohas oli üks eend, paar meetrit varem vôi hiljem oleksime otse kaljus olnud, vôi kui oleksime teisel pool teed olnud, siis otse kuristikus. Teine auto kihutas minema, ei tulnud isegi vaatama, mis olukorras meie oleme. Kui R. autost välja sai, oli ta üleni valge, nägu, huuled kriitvalged, ja täpselt sellises shokiseisundis nagu esmaabikursustel kirjeldatakse: ta tahtis minema joosta, seletas midagi omatte... Ma püüdsin ta kinni ja üritasin teda istuma panna, teda kuidagi rahustada. Mu enda jalad ei kandnud all ja värisesid ja ma ei suutnud praktiliselt hingata. Helistasime politseisse, kellel oli asjast konkreetselt savi, kuna keegi ju surma ei saanud. Önneks oli A. ja sôpradega kôik korras, nad praktiliselt ei näinudki midagi.

Sestap süveneb mus veelgi rohkem vastumeelsus autode ja inimeste vastu, kes autoga korralikult sôita ei oska, kes ei pea kinni kiiruspiirangutest, kes ka tagatipuks ôigustavad endi vigu. Kui seda juttu veel arendada, siis vôiks üldse küsida (Eesti kontekstis just), milleks meile linnas autod, milleks meile mingid eriti kallid ja erifunktsioonidega autod, milleks see muutus inimese psüühikas nii pea, kui tal auto istumise all on, milleks on liiklusohutust puudutav poliitika nii vähe repressiivne... Minule ei meeldi autoga sôita, mulle ei meeldi oma last selles solgutada ja autot kasutame täpselt nii vähe, kui vôimalik, arvutades alati, kuidas oleks odavam ja keskkonnasäästlikum. Ja kui Eestis liiklus sama hull on, kui ma seal veel vankriga ringi jalutasin, siis parem hoidku autojuhid oma nahk. Kaua vôib? Urr.

Jôu- ja iluharjutused.

No misjaoks ta niimoodi teeb?
(Viktoriiniküsimus: mis kuulsast lasteraamastust on eelolev lause pärit?)

A. harrastab maailma vaatlemist selliselt positsioonilt.