3650 päeva armastust...

... ehk eile sai meil R.-ga 10 aastat koosolemist täis. Jätsime lapsed seks puhuks sôprade juurde ja veetsime kolm tundi lähimas gastronoomiarestoranis, ühe tärniga ja puha. Alguses haaras mind homeeriline naer, laual olid potsikud ja totsikud ja suuremad ja väiksemad kahvlid, kôik olid nii vaiksed ja mul oli pooleldi paha olla ja tundsin sisimas soovi kontsadega valgele laualinale hüpata ja juua ära kunstipärase ikebana vesi, aga hoidsin end tagasi, pugistasin vaid vaikselt naerda, kui majaperenaine (see polnud mingi lihtne ettekandja) mulle menüüd tutvustas, sest ma ei saanud pooltest sônadest aru, sest selliseid sônu pole lihtsalt olemas. Lisaks muidugi see menüü tekst, mille üle ma ikka ja jälle nalja viskan ("sardiinipadjal heljuv klorofüllirikka herne ôhkôrnjahe aimdus" jne jne). No nt mina sôin nt marineeritud sardiine sardiinikreemi, herne-koriandri-sorbeti ja piparmündimajoneesi ja tindikalakrôpsudega, ja R. austreid eshaloticappuccinoga. Järgnes pearoog artishokivahu, rohelise sidruni ja aniisimahlaga maitsestatud peediga kammeljas, R. vôttis tuvi. Aga ma viskan nalja siin, aga tegelikult oli see kôik lihtsalt hunnitu, veinidest rââkimata (!), ma môtlestin seal peenelt degusteerides, et kui ma oleks rikas, siis ma ainult nii sôôkski. Mulle meeldivad ûllatavad kombinatsioonid, mângimine vormi ja ideega, see kôik, mis kodus kunagi vâlja ei tule...
Aga vestlus kiskus melanhoolseks, me môlemad olime kuidagi melanhoolsed. 10 aastat on nii ûmmargune number ja rahvusvaheline suhe on aina raskem aastate . Öhtu lôppes tujutôstva vestlusega madaam majaperenaisega, kes rââkis, et ta nâeb nii palju inimesi, vanu ja noori, rikkaid ja vaeseid, ja et ûks jutt, mis ikka ja jâlle esile kerkib, on see, et inimesed kahetsevad, et nad rohkem oma lapsi ei nâinud vôi nendega piisavalt ei tegelenud. Et tuleb vâlja, et lapsed on suurim ônn, ja et elu lôpul saavad kôik sellest aru. Pani môtlema.

Ema uhke süda.

Tâna oli A. esinemine, esimene esinemine bretooni tantsuga mingil vanade inimeste peol. Muidugi on neil olnud vaid neli tundi siiani, vâga kena, et kaks vâiksemat (A. ja veel ûks viiene) kampa vôeti. Esimest korda elus oli mul vôimalus olla see ema, kes valmistub lapse esinemiseks: pidin ômblema kleidist alusseeliku, pidin otsima spetsiaalseid sokke, pidin muretsema klambreid, nôôpnôelu, prosse... viis minutit enne vâljumist triikisin veel kiiruga. Tôesti oli stress! Aga ma olen A. ûle nii uhke, ta oli tubli, ta oli rûtmis, talle meeldis esineda. Oleksin ikkagi ta ûle uhke olnud, isegi kui ta poleks olnud rûtmis, aga kuidagi nii liigutav oli teda nâha nii tublina. Piltide pealt nâeb siinsele piirkonnale omaseid rahvariideid, minu jaoks vâga peen vârk, tikandid, must samet, pitsid...
Ülikooliasi hakkab mulle juba pinda kâima, nad on ikka nii idiootse korraldusvôimega siin. No nâiteks on esimesed eksamid jaanuari alguses, aga materjalid pandi ûles alles nûûd ja paberi peal materjalid pole ûldse veel kohal (muidugi olen ma kôige selle eest maksnud ja spetsiaalselt rohkem maksnud, et materjalid prinditaks minu jaoks vâlja ja saadetaks koju). Minu sarkastilise mârkuse peale vastati foorumis vaid, et "materjalid on JU netis ûleval". Hallloooooooooooooooooo????????? Ma arvan ûldiselt, et ma olen siin hâsti kohanenud ja môistan pâris hâsti seda prantsuse vârki, aga see, kuidas nad asju ajavad, seda ma keeldun môistmast. Lihtsalt nii ebaefektiivne. Ja need kôiksugu "korraldajad" saavad oma halvasti korraldatud tôô eest liiga palju palka. Ja ûlikooli kaugôppeosakonna sekretâr kirjutab vigases prantsuse keeles. Kuhu ma ennast mâssisin?
PS. Vanaema, A. tukk on pikk, sest me kasvatame seda vâlja!

Hommik lastega.

Pilte suvisest päevast ja headest sônadest.

Sain just sônumi, kus sôber tânas mind talle ôeldud sônade eest, ja valas mind üleüldse igasuguste kaunite vormelitega üle. Seda juhtub siin tihti. Mulle meeldib see siiras suhtlemine. See, et öeldakse, kui midagi on halvasti ja eriti, kui midagi on hästi. Sellest on nii suur abi. Ja ma kavatsen siit ära kolides endale selle "hea ütlemise oskuse" kaasa pakkida.
Fotod, kui R. isa kûlas oli. Oli imeilus suvine pühapäev Kirde-Bretoonimaa roosa graniidi rannikul. Käisime restoranis, jôin palju, palju, palju siidrit ja pärast unelesin päikese käes, lapsed aelesid liivas, mângisime jalkat ja lendavat taldrikut (E. on vâga sportlik vâike poiss). Samal ajal meie linnas sadas nagu oavarrest. Tûûpiline. Aga oli vâga suvine hetk.

E.-l oli selline faas vahepeal, et oli vaja seelikus ringi käia.

Väike mees teeb suure linna.

Jalgratta parandamine vanaisaga.

Anonüümsed kirjad.

Eile saime R.-ga anonüümse kirja. Suur kaunistatud ûmbrik (eriti lahe oli margiimitatsioon prantsuse värvides surnupealuu,kes näitab keskmist sôrme) ja sees väike vinge postkaart, mille sisuks oli lühidalt kokkuvôttes see, et me ei tohi Bretoonimaalt ära kolida soolakringliôgijate maale (ehk Strasbourgi) ning et kollektiiv nimega "Kôik koos selle nimel, et R., M., A. ja E. vôiksid elada väärikalt kesk Bretoonimaa metsikut loodust" alustab kampaaniat meie siiajäämise nimel. Hoolimata sellest, et saadetis oli anonüüme, arvasime siiski ära, kes selle kaardi kirjutas - head sôbrad eelmisest külast. No mul tulid muidugi kohe pisarad silma. Et kôik see vaev, postikulu, tähelepanelikkus ja hoolivus.... Ahh, ei ole meil praegu kerge, ei ole. Päriselt ei ole. No ei ole jah.

Rantsuse rüblikud.

Kui ma muidu midagi oma tôôl juurde ei ôpi, siis autoritaarsust kindlasti. Môtlesin, et kui ma samade vôtetega eesti lastele lâheneksin, siis nad hakkaksid vist nutma ja ôôsiti voodeid mârgama. Pole midagi teha, niivôrd teine temperament.
Meeltûlendav on aga see, et hakkan andma kaks korda nâdalas prantsuse keele tunde ûhele noorele pakistani pôgenikule. Raha antakse hâsti, materjalid on ka olemas, ôpeta "kaks nâppu ninas" (vâljedite otsetôlked on parimad!). Mulle jubedalt meeldib, kui ôpilane on tâiesti valge leht, kui ta ei oska sônagi rantsuse keelt. Eelmine selline ôpilane oli vene rahvusest mul, jube andekas poiss. Nûûd on igasuguseid elukoledusi nâinud noor inimene, vaatame, kui motiveeritud ta on.
Vahepeal oli R. kontsert ûhel rockabilly festivalil. Publik oli keskealine, aga kôik olid 50ndate pin up'i stiilis ja tantsisid eriti vingelt dzhaivi. Muidugi kargasin ma kohe R kaela, et tahan ka! tahan ka niimoodi tantsida!... aga sama hâsti oleks vôinud Tartu Ülikooli sammast Pauli kallistada - mu dzhaivilummuses kâte vahel oli midagi jahedat ja kanget.
Aga naljakas oli muidugi see, et siis kui R bând lavale tuli, lâksid kôik rockabilly-inimesed âra, sest a) nad tunnistavad muusikana ainult rockabillyt ; b) nad on naaaaaatuke paremâârmuslased st pômmpead. Nii me siis karglesime seal, truu sôprade publik, nende siiani parima kontserdi saatel, minul huuled punased ja seljas mu imeilus uus pin up kampsun! Elagu punased huuled!