Praegu on jälle selline tunne, et mingid imelikud vônked on me elus, kôik on kuidagi liimist lahti.
E.-l puudub nûûd ûks esihammas- kukkus ja hammast enam pole. Mind ei olnud seda nâgemas, aga R.-l oli paar pâeva ikka pâris kehv enesetunne. Lastega juhtub ikka ônnetusi ja E. ei saanud isegi haiget, oleks vôinud ju veelgi hullemini minna (nagu meie sôbranna lapsel, kes kukkus kaks esihammas igeme SISSE), aga ikkagi on sant môelda, et ta nûûd kuni jââvhammaste tulekuni ûhe esihambata on... Uus vâlimus sobib muidugi ta marulise iseloomuga.
Samal ajal, kui E. kukkus, sôidutasin ma oma kûllatulnud peret meie linna. Teel vâltisin napilt vastassuunas liginevaid ebanormaalset môôdasôitu teinud autosid ning kaks minutit hiljem teele tormanud kassi.
Vahel on parem koju jââda ja uks kinni keerata ja teki alla pugeda.
Aga mu pere on siin hâdas: meie kodus valitseb kindel rezhiim ja tervislik toit!
Muidugi olen ma vâga ônnelik, et nad siin on!
Ja maikuus tuleme juba ise Eestisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar