Vaeveldes järjekordse, uue, veelgi pônevama ja vâljakannatamatuma haiguse käes, tekib pähe palju huvitavaid môtteid. Ma pole kunagi haige olnud, aga peale laste sündi olen ma seda pidevalt, vôib vist öelda, et sajand tagasi poleks ma vist nurgavoodist tôusnudki. Môtlesin tagasi A. sünnijärgsele ajale ja sellele, kuidas ma end talle pûhendasin, kôik need magamata ja hakitud ööd pooleteise-kahe aasta jooksul, pidev tegelemine, imetamine, mis alguses oli mitme kuu vältel nii kohutavalt valus, ma tôesti andsin endast kôik. E-ga andsin endast vâhem, sest ta ka nôudis vähem ja ma ei saanud A. tôttu ka endast kôike anda. Aga ikkagi oli see imetamine, fakt, et kolme ja poole aasta jooksul pole kordagi saanud end välja magada ja sûnnitusjârgne deprekas. Otse loomulikult ei kahetse ma midagi ega poleks saanudki teistmoodi ema olla, aga nûûd ma pean end üles putitama kuidagi, sest mul on tunne nagu ma môraneksin tasapisi tûkkideks. Ja ma olen alles 30-aastane!
Saan nûûd hâsti aru R.-st ja imetlen teda, kes ta on kôik need aastad haigushoogude kôrvalt laste ja tôôga tegelenud. Minu jaoks on see uus olukord ja raske on end alati kokku vôtta, nii emotsionaalselt kui fûûsiliselt. R. kâitumine ôpetab mulle, kuidas halva tervise juures head nâgu teha ja teisi mitte sellega tûûdata.
Ma olen endas vâga pettunud, muidugi on see tobe asi ôelda ja môelda, aga olen end alati terveks inimeseks pidanud, kuni siiani pole kunagi antibiootikume vôtnud ega peale nohu mingeid muid haigusi olnud... Peab end ûles tuunima hakkama. Uued veljed, vingem kôlar ja kiilakam autojuht, paluks.
laupäev
teisipäev
Ah, see Bretoonimaa.
Mul on natuke raskusi siinse ilmaga. Ühest asjast oleme aru saanud: ôige bretooni tunned ära sellest, et ta ei virise hirmsa ilma üle. Mitte kunagi. Ma olen kindel, et meie pideva nohu pôhjuseks on siinne ülim niiskus. Ma pole kusagil näinud nii palju sammalt, hallitust, niiskust, niiskust, niiskust. Tänavad on sammalt täis. Bretoonid on nagu eestlased: käivad vihma käes vihmavarjuta, lühikeste käistega ja kiirustamata (R. tâhelepanek). Aga mul on see-eest pidevalt külm, andke mulle ometi miinus kolmekümne kraadist ilma ja krôbisevat lund!
Lapsed ongi parajasti haiged. Nohutavad ja köhutavad siin.
No ja siis me tegime pühapäeval piparkooke. Olen alati neid ise tahtnud teha, aga kunagi pole viitsinud eriti sellega jännata. Selgus, et asi on väga lihtne ja muidugi märksa maitsvam kui poetaignast tehtuna. Oleks mul vaid veel toimiv ahi. Glasuuritasime kah. Viisime naabritele ka, neid on meil siin kokku 13, nad olid väga rôômsad-üllatunud. Järgmisel pühapäeval jälle, sest nagu mul ikka tavaks, jagub taignast koguse poolest ka veebruarisse.
Järgmisel nädala laupäeval algab vaheaeg ja me sôidame lôunasse, oma mägedesse, et seal esimest korda pidada jôulusid ainult neljakesi. Toome metsast kuusepuu ja loome meie pere jôulutraditsiooni, mis ühendab endas 24. ja 25. detsembri traditsioonid Eestis ja Prantsusmaal. Vahel tundub, et meie riike ei seo miski, ei mingid traditsioonid, arusaamad, harjumused, temperamenditüübid... Peame ise looma selle silla, ja sel aastal on meil selleks esmakordselt vôimalus.
Juba praegu kâib kakskeelne jôululaulude harjutamine, A. nôuab, et talle lauldaks kôiki laule kahes keeles. Kôike muidugi ei saa, aga mônda saab tôesti môlemas keeles ette kanda.
Pâkapikud kâivad ka edasi ja see on naljakas, kui A. teinekord pettub. Ükskord olid sussis mandariinid. Jâlle. Ja ta oli nii pettunud. Naljakas on see sellepârast, et ma mâletan ise ka enda lapsepôlvest seda pettumustunnet. Tahad kommi, aga sussis on mingi nâkane mandariin. Aga see on kindlasti lastele ainult hea, ei saa kôike saada, mida tahad.
Kingitused on valmis ja neist aitab. Kâisin siin ûhe lapse sûnnipâeval ja mind ehmatas, kui palju kingitusi ûks kaheaastane preili sai. Kui kalleid ja kui suuri. Ma vaimustun ka vahel mingitest mânguasjadest, aga meie lapsed saavad aastas kaks-kolm korda kingitusi - jôulude ja sûnnipâeva ajal. Vahel ikka tekib mingi raamat juurde, vôi pliiatsid vôi vârviraamat, aga ei midagi suuremat. Lastele ei ole niiiiii palju kingitusi vaja, see on enamasti vajalik ainult vanemate enesetunde parandamiseks (ma tean seda ka enda kâest).
Jooksen tôôle!
Lapsed ongi parajasti haiged. Nohutavad ja köhutavad siin.
No ja siis me tegime pühapäeval piparkooke. Olen alati neid ise tahtnud teha, aga kunagi pole viitsinud eriti sellega jännata. Selgus, et asi on väga lihtne ja muidugi märksa maitsvam kui poetaignast tehtuna. Oleks mul vaid veel toimiv ahi. Glasuuritasime kah. Viisime naabritele ka, neid on meil siin kokku 13, nad olid väga rôômsad-üllatunud. Järgmisel pühapäeval jälle, sest nagu mul ikka tavaks, jagub taignast koguse poolest ka veebruarisse.
Järgmisel nädala laupäeval algab vaheaeg ja me sôidame lôunasse, oma mägedesse, et seal esimest korda pidada jôulusid ainult neljakesi. Toome metsast kuusepuu ja loome meie pere jôulutraditsiooni, mis ühendab endas 24. ja 25. detsembri traditsioonid Eestis ja Prantsusmaal. Vahel tundub, et meie riike ei seo miski, ei mingid traditsioonid, arusaamad, harjumused, temperamenditüübid... Peame ise looma selle silla, ja sel aastal on meil selleks esmakordselt vôimalus.
Juba praegu kâib kakskeelne jôululaulude harjutamine, A. nôuab, et talle lauldaks kôiki laule kahes keeles. Kôike muidugi ei saa, aga mônda saab tôesti môlemas keeles ette kanda.
Pâkapikud kâivad ka edasi ja see on naljakas, kui A. teinekord pettub. Ükskord olid sussis mandariinid. Jâlle. Ja ta oli nii pettunud. Naljakas on see sellepârast, et ma mâletan ise ka enda lapsepôlvest seda pettumustunnet. Tahad kommi, aga sussis on mingi nâkane mandariin. Aga see on kindlasti lastele ainult hea, ei saa kôike saada, mida tahad.
Kingitused on valmis ja neist aitab. Kâisin siin ûhe lapse sûnnipâeval ja mind ehmatas, kui palju kingitusi ûks kaheaastane preili sai. Kui kalleid ja kui suuri. Ma vaimustun ka vahel mingitest mânguasjadest, aga meie lapsed saavad aastas kaks-kolm korda kingitusi - jôulude ja sûnnipâeva ajal. Vahel ikka tekib mingi raamat juurde, vôi pliiatsid vôi vârviraamat, aga ei midagi suuremat. Lastele ei ole niiiiii palju kingitusi vaja, see on enamasti vajalik ainult vanemate enesetunde parandamiseks (ma tean seda ka enda kâest).
Jooksen tôôle!
reede
Meie armsad väiksed inglid!
Vôi peaks kirjutama "pôrguinglid"?
Budistist vanaema seda muidugi heaks ei kiida, aga tema lapselapsed (paneme selle segatud metsiku vere sûûks) leidsid tâna agoonias vaevleva kârbse toanurgast (eile leidsime ûhe lepatriinu, kes elab nûûd meie garaazhi juurviljakastis). Alguses pûûdsid lapsed kârbsekest lusika peale saada, et ta kuhugi eemale viia. Kuna see hoogsalt vintskleva (kas teadsite, et sôna "vintsklema" on eesti keeles ainulaadne, kuna viis konsonanti on ûksteise kôrval?) kârbse tôttu hâsti ei ônnestunud (andkem neile au- neil oli alguses noobel idee siiski), siis ûhel hetkel andis A. kârbsele lusikaga prooviks vopsu. Vops môjus- kârbes jâi oimetuks. Kuna vend tunneb ôde hâdas, siis ligines E., kellel on kârbsetapp kâpas, ja kârbes leidis tuhvli all lôplikult oma otsa.
A. ôpib lasteaias hoogsalt uusi sônu ja vahvaid vâljendeid. Tâna ôhtul ta vaidles millegi ûle R.-ga ja hakkas siis mossitama. Mossitab ja poriseb midagi stiilis - ma tahan ainult emmet ja E-i, sina oled "kaka puuks". Uh, kuidas me vihastasime (nâiliselt) ja karistasime ja seletasime. See ei ole tegelikult naljakas, kui laps vanematele nii ûtleb vôi kui ta vastu vaidleb. Vaatame, kas ta veel proovib, ûks kord peab ju ometi proovima, mis nâo vanemad teevad.
Üldse on A-l tendents korraldada ja kamandada ja seletada ja olla nagu vâike kukeke, kes ikka midagi vastu proovib piuksuda, hoolimata oma vastase vôimsusest. Ei tea, kellelt ta sellise joone kûll pârinud on.
Budistist vanaema seda muidugi heaks ei kiida, aga tema lapselapsed (paneme selle segatud metsiku vere sûûks) leidsid tâna agoonias vaevleva kârbse toanurgast (eile leidsime ûhe lepatriinu, kes elab nûûd meie garaazhi juurviljakastis). Alguses pûûdsid lapsed kârbsekest lusika peale saada, et ta kuhugi eemale viia. Kuna see hoogsalt vintskleva (kas teadsite, et sôna "vintsklema" on eesti keeles ainulaadne, kuna viis konsonanti on ûksteise kôrval?) kârbse tôttu hâsti ei ônnestunud (andkem neile au- neil oli alguses noobel idee siiski), siis ûhel hetkel andis A. kârbsele lusikaga prooviks vopsu. Vops môjus- kârbes jâi oimetuks. Kuna vend tunneb ôde hâdas, siis ligines E., kellel on kârbsetapp kâpas, ja kârbes leidis tuhvli all lôplikult oma otsa.
A. ôpib lasteaias hoogsalt uusi sônu ja vahvaid vâljendeid. Tâna ôhtul ta vaidles millegi ûle R.-ga ja hakkas siis mossitama. Mossitab ja poriseb midagi stiilis - ma tahan ainult emmet ja E-i, sina oled "kaka puuks". Uh, kuidas me vihastasime (nâiliselt) ja karistasime ja seletasime. See ei ole tegelikult naljakas, kui laps vanematele nii ûtleb vôi kui ta vastu vaidleb. Vaatame, kas ta veel proovib, ûks kord peab ju ometi proovima, mis nâo vanemad teevad.
Üldse on A-l tendents korraldada ja kamandada ja seletada ja olla nagu vâike kukeke, kes ikka midagi vastu proovib piuksuda, hoolimata oma vastase vôimsusest. Ei tea, kellelt ta sellise joone kûll pârinud on.
pühapäev
Advent!
Tänane pidulik päkapikuhooaja avamine algas nukralt, aga lôppes kenasti. Nimelt avastasime, et kôik meie jôulukaunistused ja kuuseehted on ilmselt Eestisse jäänud, kuigi olime kindlad, et nad on meil kaasas. Meil ei ole ju siin midagi, me vôtsime ainult hädavajalikud asjad kaasa. Nii meisterdavadki emme ja issi nüüd värvilisest paberist hädaabiehteid. Kôik nipid on meelest läinud! Näiteks: kuidas teha neid mehikesi, kes üksteisel käest kinni hoiavad? Ma voldin paberit nii ja naapidi, aga ikka läheb kôik vussi.
Eile öösel meisterdasin veel mingi susside panemise koha kiiruga valmis. Ja kui käisime lastega jalgratastega sôitmas, leidsin mitu murtud elupuuoksa, neile saab ka midagi külge ehk riputada.
Aga nii-nii vahva on näha, kuidas A. on jôuluimes täielikult sees. Päkapikud! Ta räägib igasuguseid jutte, et kust nad tulevad (metsast, juurikate ja kivide alt), mismoodi nad tegutsevad... Öhtul laulsin talle jôululaule (lastele sobivaid) ja tal olid silmad peas suured nagu tôllarattad.
Eile öösel meisterdasin veel mingi susside panemise koha kiiruga valmis. Ja kui käisime lastega jalgratastega sôitmas, leidsin mitu murtud elupuuoksa, neile saab ka midagi külge ehk riputada.
Aga nii-nii vahva on näha, kuidas A. on jôuluimes täielikult sees. Päkapikud! Ta räägib igasuguseid jutte, et kust nad tulevad (metsast, juurikate ja kivide alt), mismoodi nad tegutsevad... Öhtul laulsin talle jôululaule (lastele sobivaid) ja tal olid silmad peas suured nagu tôllarattad.
laupäev
Mutike Pariisis ja peomöllus.
Pariisis käidud. Esialgu tundsin suurt puudust lastest, no pole harjunud neist eemal olema. Koolitus oli huvitav, sain ideid ja inspiratsiooni ja tunde, et sooh, ma olen nüüd ametlikult vana. Kohal oli üle 60 noore, ma olin teisel kohal vanuse poolest. Kôik suhtlesid intensiivselt, vahetasid numbreid, hiilgasid vôôrkeeltega, uurisid teiste elu ja töö kohta, tegid plaane edasiseks. Mina ei viiiiitsinud, no kohe üldse mitte. (Kodus tuli muidugi meelde, et samavanuselt olin täpselt samasugune, kui kuskil väljamaal käidud sai). Noored on ikka naljakad, nad ei oska vait olla, kui vaja (kui nt loengupidaja ootab, et nad vait jââks, et saaks alustada), nad ei huvitu eriti rââgitavast (eelistavad samal ajal lobiseda vôi kirjakesi (!) vahetada). Igatahes: ma istusin alati esireas, et ikka hästi kuulda ja näha.
Kôik vôinuks veel hästi lôppeda, kui koolituse lôppedes poleks mu kûlge end haakinud ûks noor rumeenlanna. Ta oli esimest korda Pariisis ja pabistas, et kas ta ikka jôuab ôigeks ajaks rongijaama. Ta palus, et kas ta vôib minuga koolituse lôppedes kaasa tulla, kuna me lâksime samasse jaama. Ma olin muidugi nôus, ma mâletan, kui hirmutavad on sellised reisid, eriti kakofoonilises Pariisis. Ütlesin vaid, et mina lahkun kell viis, rong oli kell seitse, ja et ma tahan veel enne natuke jalutada. Kell on viis, loeng veel kestab, aga ma tahtsin âra minna, nagu kokku lepitud sai. Töusen pûsti, ikka oma esireas, ja ootan, et rumeenlane ka tôuseks, et vaikselt lahkuda. Tema istub edasi ja naeratab ebalevalt. Istun siis maha tagasi, kûsin, et mis vârk on, ta keeldub lahkumast ja mina ei saanud temast môôda ka. Lôpuks, kui on juba vâga piinlik, tôuseb ta siiski ja lahkume saalist. Urr. Rongis siunab ta kôva hââle ja hirmsa aktsendiga prantsuse ronge. Virin. Rongijaama jôudes nôuab, et komposteeriksime piletid, mina vastu, et aega on. Virin. Tirin ta varrukast ikkagi vâlja. Lâheme Galeries Lafayette'i kaubamajast ôkva lâbi, et jôuda tânavale ja et ma saaksin osta rongi peale ûhe sandwichi- tema hakkab vahtima ûûratult kalleid ehteid oma viisteist minutit. Kammoon, mul pole sellist raha, et sealt ehteid osta, temal ka nagunii ei ole. Vahib ja kiidab ja hâdaldab ja seletab. Sain ta lôpuks sealt vâlja. Kohe kostub virin, et tema KÜLL valgest saiast tehtud asju ei sôô, peab olema ikka tâistera ja ôkoshmôko. Siis viis minutit hiljem nôuab ta ka endale sandwichi. Kâime lâbi kahest boulangerie'st ehk saiapoest, nagu mina neid kutsun- preili kuulutab nende vôileivad vanadeks ja seletab, et tal on ALLERGIA vanade sandwichide vastu. (Lôpuks ostab ta sandwichi rongiperooni âârest toredast industriaalseid saiatooteid mûûvast putkast). Järgmisena kostub virin, et ehk peaks rongijaama tagasi minema, et piletid komposteerida ja ôige koht ûles leida. Ma kâratan vastu, et mina tahan jalutada ja palun vâga, saame kokku 20 minuti pârast rongijaama ees. Kostub pisarane NON, NON, NON! (ja ma pole kindel, aga mulle tundus, et ta lôi jalga ka vastu maad nagu môni kolmeaastane). Ja nii ma veetsingi oma vaba Pariisi-aja Montparnasse'i rongijaamas, kôiki rumeenlasi vihates (sorri) ja tânades ônne, et me samas rongis koju ei pea sôitma. Positiivne oli see, et ma lugesin rongisôitude ajal lâbi Hvostovi "Sillamäe passiooni", mis avas nii mitmeski môttes mu silmi, haakus tâpselt mind hetkel paeluva interkultuursuse teemaga ja ajas mind naerma ja nutma, nagu ûks ôige raamat tegema peabki.
Eile aga veetsin ôhtu tûdrukutega, nende hullude ja hullemast hullemate tûdrukutega siin. See on nûûd tehtud- ûle tuhande aasta sain tantsida, naerda nii, et lôualuu oli krambis ja isegi tequilat sai joodud. Nad on hullud!
Sain ôhtu jooksul igasuguseid naljakaid asju teada ja ûhe ilusaima ja absurdseima komplimendi, mis mullle eales tehtud on.
Ja veel: koolis direktoriga jutustades sain teada, et kui prantsuse bûrokraadid ja bossid seda vôimaldavad, on ehk vôimalus, et ma jâân ka jârgmiseks aastaks siia kooli tôôle, aga siis juba kohaliku lepinguga!
Ma olin reedel kohe nii rôômus, et ostsin siinsele toidupangale korvitâie toiduaineid, et karma oleks kenasti tasakaalus. Kahju kûll, et see nii on, aga mu meelest vôiksid kôik heategevusega tegelevad institutsioonid môelda, kuidas teha see vâike zhest tavainimesele vôimalikult mugavaks. Selles môttes paneb toidupank tâkkesse oma aktsiooniga.
Vaadakem nûûd romantilist komôôdiat, mis?
Kôik vôinuks veel hästi lôppeda, kui koolituse lôppedes poleks mu kûlge end haakinud ûks noor rumeenlanna. Ta oli esimest korda Pariisis ja pabistas, et kas ta ikka jôuab ôigeks ajaks rongijaama. Ta palus, et kas ta vôib minuga koolituse lôppedes kaasa tulla, kuna me lâksime samasse jaama. Ma olin muidugi nôus, ma mâletan, kui hirmutavad on sellised reisid, eriti kakofoonilises Pariisis. Ütlesin vaid, et mina lahkun kell viis, rong oli kell seitse, ja et ma tahan veel enne natuke jalutada. Kell on viis, loeng veel kestab, aga ma tahtsin âra minna, nagu kokku lepitud sai. Töusen pûsti, ikka oma esireas, ja ootan, et rumeenlane ka tôuseks, et vaikselt lahkuda. Tema istub edasi ja naeratab ebalevalt. Istun siis maha tagasi, kûsin, et mis vârk on, ta keeldub lahkumast ja mina ei saanud temast môôda ka. Lôpuks, kui on juba vâga piinlik, tôuseb ta siiski ja lahkume saalist. Urr. Rongis siunab ta kôva hââle ja hirmsa aktsendiga prantsuse ronge. Virin. Rongijaama jôudes nôuab, et komposteeriksime piletid, mina vastu, et aega on. Virin. Tirin ta varrukast ikkagi vâlja. Lâheme Galeries Lafayette'i kaubamajast ôkva lâbi, et jôuda tânavale ja et ma saaksin osta rongi peale ûhe sandwichi- tema hakkab vahtima ûûratult kalleid ehteid oma viisteist minutit. Kammoon, mul pole sellist raha, et sealt ehteid osta, temal ka nagunii ei ole. Vahib ja kiidab ja hâdaldab ja seletab. Sain ta lôpuks sealt vâlja. Kohe kostub virin, et tema KÜLL valgest saiast tehtud asju ei sôô, peab olema ikka tâistera ja ôkoshmôko. Siis viis minutit hiljem nôuab ta ka endale sandwichi. Kâime lâbi kahest boulangerie'st ehk saiapoest, nagu mina neid kutsun- preili kuulutab nende vôileivad vanadeks ja seletab, et tal on ALLERGIA vanade sandwichide vastu. (Lôpuks ostab ta sandwichi rongiperooni âârest toredast industriaalseid saiatooteid mûûvast putkast). Järgmisena kostub virin, et ehk peaks rongijaama tagasi minema, et piletid komposteerida ja ôige koht ûles leida. Ma kâratan vastu, et mina tahan jalutada ja palun vâga, saame kokku 20 minuti pârast rongijaama ees. Kostub pisarane NON, NON, NON! (ja ma pole kindel, aga mulle tundus, et ta lôi jalga ka vastu maad nagu môni kolmeaastane). Ja nii ma veetsingi oma vaba Pariisi-aja Montparnasse'i rongijaamas, kôiki rumeenlasi vihates (sorri) ja tânades ônne, et me samas rongis koju ei pea sôitma. Positiivne oli see, et ma lugesin rongisôitude ajal lâbi Hvostovi "Sillamäe passiooni", mis avas nii mitmeski môttes mu silmi, haakus tâpselt mind hetkel paeluva interkultuursuse teemaga ja ajas mind naerma ja nutma, nagu ûks ôige raamat tegema peabki.
Eile aga veetsin ôhtu tûdrukutega, nende hullude ja hullemast hullemate tûdrukutega siin. See on nûûd tehtud- ûle tuhande aasta sain tantsida, naerda nii, et lôualuu oli krambis ja isegi tequilat sai joodud. Nad on hullud!
Sain ôhtu jooksul igasuguseid naljakaid asju teada ja ûhe ilusaima ja absurdseima komplimendi, mis mullle eales tehtud on.
Ja veel: koolis direktoriga jutustades sain teada, et kui prantsuse bûrokraadid ja bossid seda vôimaldavad, on ehk vôimalus, et ma jâân ka jârgmiseks aastaks siia kooli tôôle, aga siis juba kohaliku lepinguga!
Ma olin reedel kohe nii rôômus, et ostsin siinsele toidupangale korvitâie toiduaineid, et karma oleks kenasti tasakaalus. Kahju kûll, et see nii on, aga mu meelest vôiksid kôik heategevusega tegelevad institutsioonid môelda, kuidas teha see vâike zhest tavainimesele vôimalikult mugavaks. Selles môttes paneb toidupank tâkkesse oma aktsiooniga.
Vaadakem nûûd romantilist komôôdiat, mis?
teisipäev
Se-pa-poi-sid...
E. laulab Sepapoiste laulu otsast lôpuni ja perfektselt viisi pidades (vaid sônad pole "päris need")! Kas kunagi saab tema kohta öelda, et "ta laulis enne, kui hakkas rääkima"? Igatahes tôi see mu emasilmadesse pisarad.
A. laulab ka Sepapoisse, aga lasteaias ôpetati neile Sepapoiste versioone inglise, bretooni, prantsuse, eesti, saksa ja hispaania keeles. Ühtlasi oskan ka mina nüüd neid variante, nii et vôib öelda, et sel aastal sai midagi ôpitud kah.
Ja juhtunud on ime- lapsed on juba teist ööd oma vooditesse terveks ööks magama jäänud. Ma olen kahtlaselt välja puhanud, et sukelduda homme Pariisi ööellu (tegelikult hüppan rongist teise rongi peale, vahepeal kahman ehk midagi süüa kaasa ja siis peangi juba magama minema).
A. laulab ka Sepapoisse, aga lasteaias ôpetati neile Sepapoiste versioone inglise, bretooni, prantsuse, eesti, saksa ja hispaania keeles. Ühtlasi oskan ka mina nüüd neid variante, nii et vôib öelda, et sel aastal sai midagi ôpitud kah.
Ja juhtunud on ime- lapsed on juba teist ööd oma vooditesse terveks ööks magama jäänud. Ma olen kahtlaselt välja puhanud, et sukelduda homme Pariisi ööellu (tegelikult hüppan rongist teise rongi peale, vahepeal kahman ehk midagi süüa kaasa ja siis peangi juba magama minema).
neljapäev
Tüütud mehed!
Oeh, mulle käivad teatud tüüpi mehed nii-nii närvidele. Istume täna sööklas kolleegidele, kui jutt läheb üht ôpetajannat asendanud neidise peale, kes oli väga ilus ja hoolitsetud naine. Minagi vaatasin, et vau, milline naine. Ja siis hakkavad peaaegu et kôik mehed jaurama, kui ilus ta ikka oli, ja et asendatud kolleeg peaks veel minema haiguspuhkusele jne jne. Eriti see üks mees, kes on alati nii labane ja naerab kôvasti oma tobedate naljade peale ja sööb lohakalt ja kes laenas mult täna punast pastapliiatsit ega andnud seda enam tagasi. Mind alati häirib, kui mehed hakkavad naiste juuresolekul (ja ka vastupidi) vastassoo välimusest rääkima ning eriti häirib, kui jutt läheb selliseks poollabaseks. Ma mäletan, kui vihane ma olin, kui ma olin viimaseid kuid rase ja üks R. sôber, kes on väga "kehaline" tüüp, kommenteeris telekast mingite näitsikute seksikat välimust à la "vaata, milline suu tal on" vôi "vahi, millised rinnad". UHHHHH. Mu elus pole kunagi selliseid mehi olnud, R. ei räägi iial niimoodi (vähemalt minu kuuldes) ja see kohe tôukab mind eemale.
Aga muidu on tervisega kehvad lood. Keegi ütles, et peale 30ndaid tekivad tervisemured ja nii see tôesti on.
Aga muidu on tervisega kehvad lood. Keegi ütles, et peale 30ndaid tekivad tervisemured ja nii see tôesti on.
teisipäev
Autoriteet vôi fusionaal?
Eile oli selline päev, kus mul oli 20 minutit vaba aega. Olin üksi, läksin "linna", vôtsin kaasa mingi ajakirja, istusin kohviku terrassile päikese kätte ja jôin suure tassi kakaod hirmsa hunniku vahukoorega. Peamisteks vaatamisväärsusteks olid meie esimese, läbikukkund, korteri baariomanikust majanaaber ning üks bretoon, kes peab poodi, mille nimeks on "Hellad pöialpoisid" (ma pole sinna veel sisse julgenud minna).
Täna oli koolis intensiivne, lapsed ôppisid eesti keeles ära lause "kuuuurijate töööö jäääärel". Ha ha.
Ma pole veel ikka harjunud eesti ja prantsuse koolide erinevustega. Milline kord ja autoriteet siin valitseb! Vahel hakkab mul ôpilastest nii kahju, lausa pisar tuleb silma, kui ma kuulen, millise iroonia, sarkasmi ja ôelusega neid koheldakse. Aga nad on sellega harjunud, nii et ma ei peaks muretsema. Olen ka näinud, kuidas ôpilane saab vihikuga pähe vôi muid selliseid äkilisi liigutusi. Pôhiline on autoriteet (vôtke enne klassi astumist rivvi) ja korralikud allajoonimisvahendid. Meil on minu ühe kolleegiga, kellega kahasse ma ühte tundi annan, kokku lepitud, et tema tegeleb korra ja mina rohkem sisuga. No see pole tegelikult nii must-valge, aga mul ei käivitu tôesti see nupp, et "joonige see alla! värvige markeriga! vôtke roheline pliiats! seiske rivis!".
Aga ega igal maal oma toimivad meetodid. Lihtsalt väga huvitav on kôike seda vôrrelda ja leida ûles see, millest shnitti vôtta. Igatahes vôrreldes esimese aastaga, kui ma ôpetaja olin, olen ma ikka mârksa karmim. Mind teeb kurvaks see, et olen tâheldanud (nii Eestis kui Prantsusmaal), et mingil hetkel muutuvad ôpetajad kuidagi kurjaks ikkagi, nad ei nâe enam seda, et nende vastas on laps, laps oma murede ja kurbuste ja hormoonide ja rôômudega. Seda vaest last tambitakse ja kasvatatakse, aga tegelikult saab tema lâhedale hoopis muid meetodeid kasutades. No iga laps on muidugi erinev, aga ma usun, et sôbraliku, loomuliku tâhelepanuga, ja miks ka mitte huumorimeelega, saab paremini laste ligi. Iseasi, kas nii austust âra teenitakse, aga tunnet, et keegi sind môistab, ehk kûll.
Üldse olen tâheldanud, et siin on paljud suhted austusel pôhinevad. Isegi lâhimad peresuhted. Mingid teatud koodid on kogu aeg. Ja ûksteist kardetakse. Ah, raske seletada, aga ma eelistaks ise, et mul oleks oma lastega fusionaalsed suhted.
Aga nagu kôigega, millest ma siin kirjutan, vôin ma ka vabalt eksida.
Meie lapsukesed aga teevad hirmsat kisa kogu aeg. E.-l on uskumatult kôva hââl. Ja nii nad siis vôidu kisavad, kuni saabuvad maruvihased vanemad (unustage âra see jutt fusionaalsest suhtest lastega!:). Magamapanekud on seevastu nagu muinasjutud (vahel, mitte alati muidugi): loen jutukese, laulan laulukese, panen lapsed teki alla ja lâhen âra. Ja nad jââvad ise magama! Ma arvan, et me oleme selle âra teeninud peale A. magamisprobleeme. Teda sain kussutatud magama veel pea et kaheaastaseltki. Vaene laps.
A. ôpib lasteaias meeletult rumalusi: koledaid sônu, jalaga lôômist, rumalaid laule... Ônneks on ta tûtarlaps, kellele need asjad siiski eriti kûlge ei hakka, aga ootame, kui ta seda kôike E.-le ôpetama hakkab!
R. ûks maal pannakse siin ûhel nâitusel ûles.
Mul ei tule kôik uudised ûhekorraga meeldegi!
Aa, jârgmisel nâdalal sôidan Pariisi koolitusele, olen âra poolteist pâeva. Ma ei tea, mida teha, sest ees ootab mind neljatunnine rongisôit, mil keegi ei taha pissile, juua, kûpsist jne. Vaid mina ja Sillamâe passion (aitâh, Mrgt!). Ja no vâike komm ka ikka sinna juurde. Ma luban ka, et vaatan hotellitoas terve ôhtu telekat (meil ju seda kodus pole)! Ja ka sinna juurde kâib vâike komm arvatavasti.
Täna oli koolis intensiivne, lapsed ôppisid eesti keeles ära lause "kuuuurijate töööö jäääärel". Ha ha.
Ma pole veel ikka harjunud eesti ja prantsuse koolide erinevustega. Milline kord ja autoriteet siin valitseb! Vahel hakkab mul ôpilastest nii kahju, lausa pisar tuleb silma, kui ma kuulen, millise iroonia, sarkasmi ja ôelusega neid koheldakse. Aga nad on sellega harjunud, nii et ma ei peaks muretsema. Olen ka näinud, kuidas ôpilane saab vihikuga pähe vôi muid selliseid äkilisi liigutusi. Pôhiline on autoriteet (vôtke enne klassi astumist rivvi) ja korralikud allajoonimisvahendid. Meil on minu ühe kolleegiga, kellega kahasse ma ühte tundi annan, kokku lepitud, et tema tegeleb korra ja mina rohkem sisuga. No see pole tegelikult nii must-valge, aga mul ei käivitu tôesti see nupp, et "joonige see alla! värvige markeriga! vôtke roheline pliiats! seiske rivis!".
Aga ega igal maal oma toimivad meetodid. Lihtsalt väga huvitav on kôike seda vôrrelda ja leida ûles see, millest shnitti vôtta. Igatahes vôrreldes esimese aastaga, kui ma ôpetaja olin, olen ma ikka mârksa karmim. Mind teeb kurvaks see, et olen tâheldanud (nii Eestis kui Prantsusmaal), et mingil hetkel muutuvad ôpetajad kuidagi kurjaks ikkagi, nad ei nâe enam seda, et nende vastas on laps, laps oma murede ja kurbuste ja hormoonide ja rôômudega. Seda vaest last tambitakse ja kasvatatakse, aga tegelikult saab tema lâhedale hoopis muid meetodeid kasutades. No iga laps on muidugi erinev, aga ma usun, et sôbraliku, loomuliku tâhelepanuga, ja miks ka mitte huumorimeelega, saab paremini laste ligi. Iseasi, kas nii austust âra teenitakse, aga tunnet, et keegi sind môistab, ehk kûll.
Üldse olen tâheldanud, et siin on paljud suhted austusel pôhinevad. Isegi lâhimad peresuhted. Mingid teatud koodid on kogu aeg. Ja ûksteist kardetakse. Ah, raske seletada, aga ma eelistaks ise, et mul oleks oma lastega fusionaalsed suhted.
Aga nagu kôigega, millest ma siin kirjutan, vôin ma ka vabalt eksida.
Meie lapsukesed aga teevad hirmsat kisa kogu aeg. E.-l on uskumatult kôva hââl. Ja nii nad siis vôidu kisavad, kuni saabuvad maruvihased vanemad (unustage âra see jutt fusionaalsest suhtest lastega!:). Magamapanekud on seevastu nagu muinasjutud (vahel, mitte alati muidugi): loen jutukese, laulan laulukese, panen lapsed teki alla ja lâhen âra. Ja nad jââvad ise magama! Ma arvan, et me oleme selle âra teeninud peale A. magamisprobleeme. Teda sain kussutatud magama veel pea et kaheaastaseltki. Vaene laps.
A. ôpib lasteaias meeletult rumalusi: koledaid sônu, jalaga lôômist, rumalaid laule... Ônneks on ta tûtarlaps, kellele need asjad siiski eriti kûlge ei hakka, aga ootame, kui ta seda kôike E.-le ôpetama hakkab!
R. ûks maal pannakse siin ûhel nâitusel ûles.
Mul ei tule kôik uudised ûhekorraga meeldegi!
Aa, jârgmisel nâdalal sôidan Pariisi koolitusele, olen âra poolteist pâeva. Ma ei tea, mida teha, sest ees ootab mind neljatunnine rongisôit, mil keegi ei taha pissile, juua, kûpsist jne. Vaid mina ja Sillamâe passion (aitâh, Mrgt!). Ja no vâike komm ka ikka sinna juurde. Ma luban ka, et vaatan hotellitoas terve ôhtu telekat (meil ju seda kodus pole)! Ja ka sinna juurde kâib vâike komm arvatavasti.
esmaspäev
Mamotshka ja hea elu välismaal.
Ma olen nii rôômus, sest jârgmisel aastal tuleb terve mu pere siia nâdalaks ajaks kûlla!
R. juba ôiendab, et ma rââgin sellest iga pâev ja teen juba programmi ja muretsen, kust madratseid saab, aga nii tore, nii tore.
Lisaks ma pean ütlema, et see on uskumatu, kuidas emad teavadki paremini, kuidas asjad on ja mis hea on. Ikka ja jälle pean nentima, et näe, emmel oli jälle ôigus. Aga ega ma seda muidugi kohe välja ei näita, ma pean ju ise ka tark ema olema...
Reedel oli koolis raske päev. Sôbranna just naeris, kui kurtsin, et pidin kella kaheni tööl olema (muidu töötan poole üheksast kaheteistkümneni). Aga ma olin kaks ja pool tundi psühholoogi ja ühe probleemse inglannast neiuga, kellega viidi läbi teste, et näha, mis IQ tal on ja mis on ta probleemid. Lôpuks räägiti ta eraelust ja ma pidin endaga vôitlema, et pisaraid tagasi hoida. Siinse kooli suur pluss on see, et iga lapse ja tema probleemidega tegeletakse. Palju on siin düslektikuid ja düsgraafikuid; nendega tegelemiseks läbivad ôpetajad spetsiaalseid koolitusi. Minu jaoks on see esimene kogemus tegeleda nii paljude eri tasemete ja perekondlike lugudega lastega. Olgem ausad, töö Tallinna nö. eliitkoolis selekteeritud lastega on ikka lust ja lillepidu. Siin töötades on tasemed väga erinevad, arvesse on vaja vôtta laste päritolu, kodust olukorda, tujusid... Väga hea kogemus.
Tahtsin veel kirjutada ühest artiklist (no seda ei saa artikliks tegelikult nimetada, ütleme siis "kirjatükist", mida keegi jagas Facebookis. http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/eestlane-prantsusmaal-kui-saaksin-uuesti-valida-jaaksin-eestisse-elama.d?id=60649493. Jumal, kui närvi mind see artikkel ja need kommentaarid ajasid. Iga riigi kohta saaks kirjutada samasuguse artikli. Ma olen ise ka neid asju môelnud ja ma usun, et teatud viha kâib teise riiki kolimisega kaasas, vähemalt alguses, see tundub täiesti loogiline psühholoogiline etapp olevat. Aga ma imestan, ka mônede tuttavate juures, et see mônel üldse üle ei lähe, eriti ehmatav on see inimeste juures, kes ise sama keele ja kultuuriga tegelevad. Peab ju ometi oskama tühiasjadest üle olla ning positiivsetele külgedele keskenduda. Üldse ollakse, ja mina ka muidugi, jube kinni mingites asjades, harjumustes, kohustustes. Alati saab ära minna, parandada, elu muuta, teha teistmoodi. Vôi lihtsalt kôigi nende asjade üle kôvasti naerda.
Sellistes olukordades kehtib täpselt vana hea Eesti vanasôna, et kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Nüüd, kui mul enam ammu seda viha pole, olen vaba, siis näen, kuidas vôôras kontekstis elamine vôib olla meeletult rikastav ja tore kogemus. Linnakeses teatakse meid, kui toredaid inimesi, vanamammid-papid teretavad mind tänaval, räägime koertest ja ilmast, saiapoes küsitakse, kuidas mu lapsed elavad, mäletatakse nende nimesid jne jne. Kui ma oleks siin kuri, irooniline välismaalane, kes räägib igal vôimalikul hetkel oma kodumaast ja kirub oma elukohamaad, siis jââksid kôik need inimlikud kontaktid olemata. Ja ometi just neist kontaktidest sôltub elu normaalne ja meeldiv toimimine kogukonnas. R. on super nâide selle kohta, kuidas intelligentne inimene elab vâlismaal. Öpi âra kohalik keel, âra karda suhelda, ole viisakas ja tee nii, nagu seal maal kombeks on, âra kiru maad, kus sa parajasti elad (vôi tee seda siis ôhtul salaja teki all).
R. juba ôiendab, et ma rââgin sellest iga pâev ja teen juba programmi ja muretsen, kust madratseid saab, aga nii tore, nii tore.
Lisaks ma pean ütlema, et see on uskumatu, kuidas emad teavadki paremini, kuidas asjad on ja mis hea on. Ikka ja jälle pean nentima, et näe, emmel oli jälle ôigus. Aga ega ma seda muidugi kohe välja ei näita, ma pean ju ise ka tark ema olema...
Reedel oli koolis raske päev. Sôbranna just naeris, kui kurtsin, et pidin kella kaheni tööl olema (muidu töötan poole üheksast kaheteistkümneni). Aga ma olin kaks ja pool tundi psühholoogi ja ühe probleemse inglannast neiuga, kellega viidi läbi teste, et näha, mis IQ tal on ja mis on ta probleemid. Lôpuks räägiti ta eraelust ja ma pidin endaga vôitlema, et pisaraid tagasi hoida. Siinse kooli suur pluss on see, et iga lapse ja tema probleemidega tegeletakse. Palju on siin düslektikuid ja düsgraafikuid; nendega tegelemiseks läbivad ôpetajad spetsiaalseid koolitusi. Minu jaoks on see esimene kogemus tegeleda nii paljude eri tasemete ja perekondlike lugudega lastega. Olgem ausad, töö Tallinna nö. eliitkoolis selekteeritud lastega on ikka lust ja lillepidu. Siin töötades on tasemed väga erinevad, arvesse on vaja vôtta laste päritolu, kodust olukorda, tujusid... Väga hea kogemus.
Tahtsin veel kirjutada ühest artiklist (no seda ei saa artikliks tegelikult nimetada, ütleme siis "kirjatükist", mida keegi jagas Facebookis. http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/eestlane-prantsusmaal-kui-saaksin-uuesti-valida-jaaksin-eestisse-elama.d?id=60649493. Jumal, kui närvi mind see artikkel ja need kommentaarid ajasid. Iga riigi kohta saaks kirjutada samasuguse artikli. Ma olen ise ka neid asju môelnud ja ma usun, et teatud viha kâib teise riiki kolimisega kaasas, vähemalt alguses, see tundub täiesti loogiline psühholoogiline etapp olevat. Aga ma imestan, ka mônede tuttavate juures, et see mônel üldse üle ei lähe, eriti ehmatav on see inimeste juures, kes ise sama keele ja kultuuriga tegelevad. Peab ju ometi oskama tühiasjadest üle olla ning positiivsetele külgedele keskenduda. Üldse ollakse, ja mina ka muidugi, jube kinni mingites asjades, harjumustes, kohustustes. Alati saab ära minna, parandada, elu muuta, teha teistmoodi. Vôi lihtsalt kôigi nende asjade üle kôvasti naerda.
Sellistes olukordades kehtib täpselt vana hea Eesti vanasôna, et kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Nüüd, kui mul enam ammu seda viha pole, olen vaba, siis näen, kuidas vôôras kontekstis elamine vôib olla meeletult rikastav ja tore kogemus. Linnakeses teatakse meid, kui toredaid inimesi, vanamammid-papid teretavad mind tänaval, räägime koertest ja ilmast, saiapoes küsitakse, kuidas mu lapsed elavad, mäletatakse nende nimesid jne jne. Kui ma oleks siin kuri, irooniline välismaalane, kes räägib igal vôimalikul hetkel oma kodumaast ja kirub oma elukohamaad, siis jââksid kôik need inimlikud kontaktid olemata. Ja ometi just neist kontaktidest sôltub elu normaalne ja meeldiv toimimine kogukonnas. R. on super nâide selle kohta, kuidas intelligentne inimene elab vâlismaal. Öpi âra kohalik keel, âra karda suhelda, ole viisakas ja tee nii, nagu seal maal kombeks on, âra kiru maad, kus sa parajasti elad (vôi tee seda siis ôhtul salaja teki all).
pühapäev
Fest Noz!!!
Sissejuhatuseks: kas pole armas, kui armsad lapsed ajavad just enne magamaminekut (just koristatud) pôrandale tâpselt 225 joogikôrt ja 200 vâikest (just mânguasjakorvi pandud) mânguasja? Ämm vaatas kalendrit ja ûtles, et praegu on planeetide halb seis- A. on tâiesti pôôrdes, ei kuula ûldse sôna ja teeb tâiesti ûllatavaid kâkke juba mitmendat pâeva. Loodan, et varsti on planeedid Veenuses, vôi kus iganes, aga mitte enam seal, kus nad parajasti on.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tahtsin jagada emotsioone eilsest fest nozist, st bretooni folgipeost, kus ma lôpuks eile âra kâisin. Loe lâhemalt: http://en.wikipedia.org/wiki/Fest_Noz. Koos on noored, vanad, paksud, peenikesed, kôik, ja kôik tantsivad koos. Tundide viisi. Saateks folkmuusika, mis vôib olla vâga traditsiooniline vôi siis tâiesti modernne. Eile oli môlemat. See oli nii vinge, et ma ei oska seda isegi kirjeldada. Bretoonid on tôesti ûlejâânud prantslastest eraldiseisev rahvas ja nad meeldivad mulle vâga. Igatahes- tantsud on vâga erinevad, enamasti tantsitakse neid ringis, vahel ka paaris, pôhitôô on jalgadega. Riideid tuleb sinna minnes hoolikalt valida, sest kôik peale pika seeliku ja paljaste kâsivarte ajab meeletult higistama. Mingi hetk, peale kolmetunnist tantsuvihtumist, tundsin ma, et kui ma kohe maha ei istu, siis ma lihtsalt kukun pikali; jalad olid nii lâbi omadega. Sain tantsudele ônneks kiiresti pihta, sest kurjad keeled rââgivad, et puristidest bretoonid vihastavad, kui nende kôrval tammub valede sammude ja rûtmiga tegelane, pigistavad kâttemaksuks nâiteks su kâsi nagu tangide vahel vôi lausa kurjustavad. Eile olid mu kaaslased ônneks vâga môistvad.
Kogu see ûritus oli nagu mingi riitus, tundide viisi higi ja tantsu, sildid keeles, millest vaid valitud aru saavad...
Kôige rohkem imetlesin ma vanu ilusaid inimesi, kes muudkui tantsisid ja tantsisid, ma ei tea, kuidas nad jaksasid. Ja ma olen nende ûle rôômus, et nad nâevad, kuidas noored traditsiooni edasi viivad, nemad ei tohtinud omal ajal bretooni keelt avalikes kohas rââkida, nûûd on kôik vastupidine, on olemas kakskeelsed lasteaiad-koolid, lapsed ôpivad bretooni muusikat, jâlle on uhke olla bretoon.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tahtsin jagada emotsioone eilsest fest nozist, st bretooni folgipeost, kus ma lôpuks eile âra kâisin. Loe lâhemalt: http://en.wikipedia.org/wiki/Fest_Noz. Koos on noored, vanad, paksud, peenikesed, kôik, ja kôik tantsivad koos. Tundide viisi. Saateks folkmuusika, mis vôib olla vâga traditsiooniline vôi siis tâiesti modernne. Eile oli môlemat. See oli nii vinge, et ma ei oska seda isegi kirjeldada. Bretoonid on tôesti ûlejâânud prantslastest eraldiseisev rahvas ja nad meeldivad mulle vâga. Igatahes- tantsud on vâga erinevad, enamasti tantsitakse neid ringis, vahel ka paaris, pôhitôô on jalgadega. Riideid tuleb sinna minnes hoolikalt valida, sest kôik peale pika seeliku ja paljaste kâsivarte ajab meeletult higistama. Mingi hetk, peale kolmetunnist tantsuvihtumist, tundsin ma, et kui ma kohe maha ei istu, siis ma lihtsalt kukun pikali; jalad olid nii lâbi omadega. Sain tantsudele ônneks kiiresti pihta, sest kurjad keeled rââgivad, et puristidest bretoonid vihastavad, kui nende kôrval tammub valede sammude ja rûtmiga tegelane, pigistavad kâttemaksuks nâiteks su kâsi nagu tangide vahel vôi lausa kurjustavad. Eile olid mu kaaslased ônneks vâga môistvad.
Kogu see ûritus oli nagu mingi riitus, tundide viisi higi ja tantsu, sildid keeles, millest vaid valitud aru saavad...
Kôige rohkem imetlesin ma vanu ilusaid inimesi, kes muudkui tantsisid ja tantsisid, ma ei tea, kuidas nad jaksasid. Ja ma olen nende ûle rôômus, et nad nâevad, kuidas noored traditsiooni edasi viivad, nemad ei tohtinud omal ajal bretooni keelt avalikes kohas rââkida, nûûd on kôik vastupidine, on olemas kakskeelsed lasteaiad-koolid, lapsed ôpivad bretooni muusikat, jâlle on uhke olla bretoon.
reede
Youplala.
Pidu peetud, nii tore, nii tore. Ma läksin magama kell 4 ja tôusin kell pool üksteist, uskumatu. Hommikul jôin kohvi- samuti uskumatu. Oli väga inspireeriv ôhtu- veiniklaasi taga sai môeldud meie ühisele, veel salajasele, projektile, mis muudab terve Bretoonimaa kultuurimaastikku, teeb meid üle ilma kuulsaks ja rikkaks ja toob ônne ja armastuse igasse koju. Meie pere jaoks on projektid, unistused, plaanid edasiviiv jôud, ilma nendeta ei saa, isegi kui nad täide ei lähe.
neljapäev
Ütle meeeri, mu meeeeeeriiiii.....
 |
| E. ja A. maalivad issiga. |
 |
| Käisime mere ääres patseerimas. E. jalg paistab R. sülest. |
Teise vihmahoo ajal olime maailma parimas pannkoogilas- piinlik kûll, aga jôudsime sinna alles nûûd. Pannkook makrelliga, pannkook mee, mandlite ja kitsejuustuga... saateks pudel head kuiva ökosiidrit! Mm. Aga nagu alati tormasime me sealt kiiresti âra, kugistasime pannkoogid alla ja adjöö, sest lastega toidu nautimine eriti ei ônnestu. Prantsusmaa restoranid on alati nii imepisikesed ja imepisikesi asju tâis ja erakordselt rahvast pungil- lastesôbralikkusest pole juttugi.
Ja tundub nii, et minu tânaôhtune eskapaad tûdrukutega pitsat ja ôlut jooma, saab siiski teoks!
teisipäev
Puhkus, puhkus.
Siin on vaheaeg, mis tâhendab, et ma veedan peaaegu et kuu aega tôôtamata. Haiguse tôttu kâisin vahepeal kaks pâeva tôôl ja nûûd on poolteist nâdalat puhkust ja siis jâlle ainult kaks puhkepâeva.
Puhkus on nii tore, lapsed on rahul ja rahulikud, meie ka. Me ainult jalutame, sôôme ja kâime kûlas. Hoolimata ilgest ilmast- eile sadas nii palju, et puud murdusid. Eile oli ka vâike tâhtpâev- kaheksa aastat koosolemist R.-ga. Kuna vanaema siin ei ole, kellele oleks saanud lapsed jâtta, sôime lihtsalt hiina toitu ja jôime veini peale. Avastasime, et meil on ikka päälinna refleksid: imestasime, et ûkski restoran pole lahti, et neil lâheb kaks tundi aega, kui tahad midagi kaasa osta, et valikut ûldse pole... Prantslased on muidugi meistrid selle peale, et nende toidukohad on x-aegadel avatud ja ega nemad siis ometi end kiiremini liiguta (ja ega nad ôigel ajal oma restorani ka kunagi lahti ei tee), kui klient ûtleb, et tal on kiire.
Pûhapâeval oli ûks tore ûritus. Sealsamas kuuris, kus me ûkskord juba peol kâisime, toimus suur riietevahetamine. St et vôeti enda kappi seismajâânud riideid kaasa ja igaûks vôttis, mis talle meeldis. Ülejâânud riided, mida keegi ei tahtnud, viidi Punasesse Risti. Tore ja keskkonnasââstlik initsiatiiv, mu meelest. Mehed ei julgenud sisse tullagi ja valvasid ôues lapsi, sest naised tuulasid kiljudes riietes, meestele poleks seal lihtsalt ruumi jagunud. Pealegi avaldub sellistes olukordades naiste tumedam pool, sain isegi ûhe kleidi pârast veidi kakelda (olgugi, et ma avastasin kodus, et lukk ei lâhe pâris hâsti kinni- sellele teisele naisele ma poleks seda kleiti sellegipoolest jâtnud!). Sôin ja jôin seal minagi, st tulin tulema kotitâie riietega, ûks ilusam kui teine.
Sel nâdalal on uus katse saada tûdrukutega kokku, juua veini, sûûa ja mitte ôhtul koju sôita. Ma loodan, et ma saan seekord minna, eelmine ûritus olevat olnud hullumeelselt naljakas.
Mul on nende tûdrukutega siin vedanud. Önneks on nad sedamoodi prantslannad, kellega ma sobin. Sest on mingi tûûp prantslannasid, kellega ma ûldse ei haaku. Nad on sellised malbed, leebed, pea pilvedes, uimased, ûlinaiselikud, neil puudub huumorimeel, nad on nii korralikud, nad ûmmardavad oma mehi ning kâituvad nende seltskonnas tâiesti mahasurutult... uhh. R.-l on paar sellist uinamuina sôbrannat, ma olen neid tundnud juba 8 aastat, aga no kuku pikali, kui igav. Inimesed, kelle kohta ôeldakse "gentil" (kena inimene). Nad on nagu labradorid- jube ilusad, sôbralikud, aga ûhegi ûllatusmomendita. Ma saan aru, et tegelikult on viga minus, ja ega ma halvustagi selliseid inimesi, see on lihtsalt huvitav, kuidas mingi tûûbiga lihtsalt pole vôimalik lâbi saada.
Puhkus on nii tore, lapsed on rahul ja rahulikud, meie ka. Me ainult jalutame, sôôme ja kâime kûlas. Hoolimata ilgest ilmast- eile sadas nii palju, et puud murdusid. Eile oli ka vâike tâhtpâev- kaheksa aastat koosolemist R.-ga. Kuna vanaema siin ei ole, kellele oleks saanud lapsed jâtta, sôime lihtsalt hiina toitu ja jôime veini peale. Avastasime, et meil on ikka päälinna refleksid: imestasime, et ûkski restoran pole lahti, et neil lâheb kaks tundi aega, kui tahad midagi kaasa osta, et valikut ûldse pole... Prantslased on muidugi meistrid selle peale, et nende toidukohad on x-aegadel avatud ja ega nemad siis ometi end kiiremini liiguta (ja ega nad ôigel ajal oma restorani ka kunagi lahti ei tee), kui klient ûtleb, et tal on kiire.
Pûhapâeval oli ûks tore ûritus. Sealsamas kuuris, kus me ûkskord juba peol kâisime, toimus suur riietevahetamine. St et vôeti enda kappi seismajâânud riideid kaasa ja igaûks vôttis, mis talle meeldis. Ülejâânud riided, mida keegi ei tahtnud, viidi Punasesse Risti. Tore ja keskkonnasââstlik initsiatiiv, mu meelest. Mehed ei julgenud sisse tullagi ja valvasid ôues lapsi, sest naised tuulasid kiljudes riietes, meestele poleks seal lihtsalt ruumi jagunud. Pealegi avaldub sellistes olukordades naiste tumedam pool, sain isegi ûhe kleidi pârast veidi kakelda (olgugi, et ma avastasin kodus, et lukk ei lâhe pâris hâsti kinni- sellele teisele naisele ma poleks seda kleiti sellegipoolest jâtnud!). Sôin ja jôin seal minagi, st tulin tulema kotitâie riietega, ûks ilusam kui teine.
Sel nâdalal on uus katse saada tûdrukutega kokku, juua veini, sûûa ja mitte ôhtul koju sôita. Ma loodan, et ma saan seekord minna, eelmine ûritus olevat olnud hullumeelselt naljakas.
Mul on nende tûdrukutega siin vedanud. Önneks on nad sedamoodi prantslannad, kellega ma sobin. Sest on mingi tûûp prantslannasid, kellega ma ûldse ei haaku. Nad on sellised malbed, leebed, pea pilvedes, uimased, ûlinaiselikud, neil puudub huumorimeel, nad on nii korralikud, nad ûmmardavad oma mehi ning kâituvad nende seltskonnas tâiesti mahasurutult... uhh. R.-l on paar sellist uinamuina sôbrannat, ma olen neid tundnud juba 8 aastat, aga no kuku pikali, kui igav. Inimesed, kelle kohta ôeldakse "gentil" (kena inimene). Nad on nagu labradorid- jube ilusad, sôbralikud, aga ûhegi ûllatusmomendita. Ma saan aru, et tegelikult on viga minus, ja ega ma halvustagi selliseid inimesi, see on lihtsalt huvitav, kuidas mingi tûûbiga lihtsalt pole vôimalik lâbi saada.
 | |
| A. vanaisaga |
 |
| Käisime môôna ajal mingi saare peal |
 |
| Minu armas Poseidon |
 |
| Maailma parimad klotsid |
laupäev
Tige rasvatihane.
Mul tôusis jälle väike palavik, pea valutab ja pidu toimub teises kohas...
Vähemalt on lapsed terved, see on hea.
Aga ma ei jaksa enam siin vinduda.
Vähemalt on lapsed terved, see on hea.
Aga ma ei jaksa enam siin vinduda.
reede
Retoorilised küsimused üksikul ôhtul.
Miks on olemas gripp, mis niidab inimese nädalaks ajaks jalust? Nüüd on palavik läinud, vôttes minnes kaasa mu hääle. Lastele unelaulu ei laula, telefonile ei vasta, tööd ei saa teha.
Kuidas on vôimalik, et kinnisvara Eestis maksab prantsuse omast rohkem?
Mida teha, kui A. räägib meiega bretooni keeles (korni ja kõmri keelte sugulane :O)? Ma pole julgenud ega suutnud selle keelega lähemalt tutvuma hakata, natuke olen uurinud, aga see kohutas mu ära. Olgu, natuke juba môned sônad on küljes. Aga ônneks on bretooni keele rääkijaid ainult natuke üle 200 000 (A. teeb statistika ehk varsti rôômsamaks ja äkki E. ka varsti), nii et pole vast hullu, kui ma selle pärast nii väga ei pôe.
Miks Eestis on praegu 5°C ja meil 19°C?
Miks on Prantsuse statistikaamet nii debiilne, et me peame neile (ôigemini haigekassale, kelle kaudu statistikaamet järgnevat nôuab) esitama laste tôlgitud, apostillitud, notariaalselt kinnitatud sünnitunnistused, mille tellimine maksab kohutavalt palju raha? Sest nad peavad statistikat "välismaal sündinud prantsuse laste" kohta! Kas nad hüvitavad ka sellekohased kulud? Ei. (Mitteretooriline küsimus ja ilmselge vastus).
Mis nipiga saada igikestvast leinast üle?
Magama. Kohe. Sest homme ootab mind ees pidu. Päris pidu peale pikki-pikki aastaid. Esimene öö lastest eemal. A. olen jätnud vaid üks kord kaheks ööks- kui olin sünnitusmajas; E.-t veel üldse mitte. Homme kell viis maabun sôbrannade juurde, väike aperitiiv ja terve ôhtu on vaid meie päralt. Ei ühtegi meest, ei ühtegi last, ja hommikul on mul luba magada nii kaua, kui ma tahan (veame kihla, et ma tôusen ikka 06.45 üles?). Vôib-olla ma isegi olen meeletu ja joon hommikul mône kohvi kôige selle tähistamiseks. Natuke on hirm ka, ma pole ju enam sellise (m)eluga harjunud, need prantslannad on nii metsikud ka, vaiksest veinitinistamisest kuskil peenes jazzlounge'is on asi kaugel, väga kaugel. Ja mul on muidugi hea ja môistev abikaas.
Kuidas on vôimalik, et kinnisvara Eestis maksab prantsuse omast rohkem?
Mida teha, kui A. räägib meiega bretooni keeles (korni ja kõmri keelte sugulane :O)? Ma pole julgenud ega suutnud selle keelega lähemalt tutvuma hakata, natuke olen uurinud, aga see kohutas mu ära. Olgu, natuke juba môned sônad on küljes. Aga ônneks on bretooni keele rääkijaid ainult natuke üle 200 000 (A. teeb statistika ehk varsti rôômsamaks ja äkki E. ka varsti), nii et pole vast hullu, kui ma selle pärast nii väga ei pôe.
Miks Eestis on praegu 5°C ja meil 19°C?
Miks on Prantsuse statistikaamet nii debiilne, et me peame neile (ôigemini haigekassale, kelle kaudu statistikaamet järgnevat nôuab) esitama laste tôlgitud, apostillitud, notariaalselt kinnitatud sünnitunnistused, mille tellimine maksab kohutavalt palju raha? Sest nad peavad statistikat "välismaal sündinud prantsuse laste" kohta! Kas nad hüvitavad ka sellekohased kulud? Ei. (Mitteretooriline küsimus ja ilmselge vastus).
Mis nipiga saada igikestvast leinast üle?
Magama. Kohe. Sest homme ootab mind ees pidu. Päris pidu peale pikki-pikki aastaid. Esimene öö lastest eemal. A. olen jätnud vaid üks kord kaheks ööks- kui olin sünnitusmajas; E.-t veel üldse mitte. Homme kell viis maabun sôbrannade juurde, väike aperitiiv ja terve ôhtu on vaid meie päralt. Ei ühtegi meest, ei ühtegi last, ja hommikul on mul luba magada nii kaua, kui ma tahan (veame kihla, et ma tôusen ikka 06.45 üles?). Vôib-olla ma isegi olen meeletu ja joon hommikul mône kohvi kôige selle tähistamiseks. Natuke on hirm ka, ma pole ju enam sellise (m)eluga harjunud, need prantslannad on nii metsikud ka, vaiksest veinitinistamisest kuskil peenes jazzlounge'is on asi kaugel, väga kaugel. Ja mul on muidugi hea ja môistev abikaas.
pühapäev
Pidu katku ajal.
Nädal oli raske, noorkuu môjud muutsid mu nôiaks ja muidu
vâljakannatamatuks. Koolis saatsin sûdamevaluga kaks ôpilast tunnist
direktori juurde, ohh need pubekad ja nende valud.
Nûûd on
laupâeva ôô ja ma joon oma shardonneed. R. on sôpradega pidutsemas, mina
sôitsin lastega koju, polnud erilist peotuju, kuigi pidu oli ûlivinge
(vt kostumeeritud pilte).
Ühed meie uued sôbrad kolivad siit
minema, kohe pâris kaugele. Nii kahju on, nad olid nii toredad, naine on
kûbarameister (http://www.melubi.fr/), ta loovus ajab ûle ââre
lihtsalt. Ma pole kunagi eriti kûbarasôber olnud, aga tema kûbaraid
nâhes tekib tahtmine ka oma kreeka pâhkli suurust aju mône natuke
suurema peakattega katta. Üks lahedus mul juba on. Kahju on ka
sellepârast, et A. on nende tûtrega samas lasteaias ja nad saavad
omavahel vâga hâsti lâbi.
Kâisin ka A. lasteaia koosolekul.
Lihtsalt uskumatu, kui nôme see oli. Olgugi, et paljud vanemad olid
mitme asjaga rahulolematud, ei teinud ometi keegi suud lahti, kôik
vaatasid ainult kella, et saaks rutem koju. Ainult kasvataja (kes on 29
lapsega ûksi) seletas midagi oma "programmidest" ja "eesmârkidest" ja
lasi sinna vahele kôlada nârvilistel naerupahvakutel. Nii juhtuski, et
mina ja tema rââkisime terve tunni jooksul. Mina kûsisin julmalt ja
ainukesena kûsimusi (savi, kui mind peetakse mingiks veidraks
vâlismaalaseks) ja tema vastas. Ja tema vastused... Kas te ikka teate,
et 3-selt peab laps oskama kolme piires arvutada ja kuueselt 31 piires?
Ja kui ma kûsisin, et kas ikka peab lapsi enne kooli hindama (nende
tôôlehtede ûlemises osas on smileyd- naeratav, neutraalne ja
negatiivne), siis sain vastuseks tiraadi, et muidugi peab. No kammoon.
Mind
ajab see kôik nii nârvi. Jumal tânatud, et A. seal ainult aasta peab
kâima.
Önneks on vein, lapsed, R., toit ja sôbrad.
 |
| A. esimene printsessikroon- emme idee, issi teostus = ôhtuks oli kroon pooleks. |
 |
| A. ristiisa! |
 | |
| Isa. |
 |
| Ema |
 |
| Perekonnafoto. Taga on ristiisa ôepoeg. Lammas on R. selja taga. |
reede
Minu vanaema.
Minu vanaemal oli pôlletaskus alati iiriseid. Meie panime kommi suhu ja andsime vanaemale paberi tagasi. Nii oligi tal pôlletasku pâeva lôpuks alati kommipabereid tâis.
Minu vanaema ei kâinud eriti oma aias, vôi kui, siis ainult tilli ja sibulat toomas. Ta oli rohkem kôôgis ja tegi meile terve suve, tâdilastele terve aasta lâbi, imemaitsvaid toite. Lusikapannkooke maasikamoosiga oma laheda aukudega panniga, hommikuks sai putru, siis lôunaks kartuleid, kastet ja kotlette. Kooke vanaema eriti ei teinud, see oli rohkem vanatâdi rida.
Minu vanaemal oli telekaga tuba. Mina, kui vanim lapselaps, vôisin alati tema toas magada ja tema armastusromaane lugeda. Vanaemale meeldisid eriti ûhe soome kirjaniku sopakad, vist sellepârast, et neis toimunu meenutas talle tema nooruspôlve. Nii me siis alati ôhtuti lugesime- môlemal pôles vâike lamp ja komm oli suus.
Minu vanaema ei môistnud inimesi hukka. Nii ei ôelnud ta mulle iial midagi, kui ma tôin tema juurde katkiste teksadega ja pikkade juustega esimese armastuse, ega ka siis, kui ma tôin talle nâitamiseks oma elu suurima armastuse. Temaga sai vanaema saksa keelt harjutada ja talle saksakeelseid sôjaaegseid laule laulda. Ta ei suutnud âra imestada, et môni mees peseb nôusid.
Minu vanaema oli ilusa hââlega laulja. Talle meeldis laulda, ta olevat haiglaski pidevalt laulnud ja selle jârgi hooldajatele meelde jâânud. Ma arvan, et vanaema oli tegelikult joviaalne inimene, kellele meeldis laulda ja tantsida ja pidu pidada, enne kui elu peale tuli.
Minu vanaema ei olnud ûldse materialistlik inimene. Mis siis, et suure talu tûtar, aga teda ei huvitanud maad, majad, asjad, mammona, riided, ehted... Ta lihtsalt elas, luges (kui ta veel lugeda sai) enda lôbuks ja hoolitses oma suure pere eest.
Minu vanaema aitas alati ja oli alati kôigi jaoks kûsimata olemas. Kui olin ûliôpilane ja raha ûldse polnud, siis tema andis alati sada krooni kaasa ja koos vanaisaga pakkisid nad ka mône kompoti alati kaasa.
Minu vanaema kâis alati kalosside ja dressidega sohvkapoes. Kôik pereliikmed, eriti meie peen ja tundeline vanaisa, pôôritasid silmi, aga tema ûtles ainult, et "Ah, kes mind ikka vahib!" ja lâks mûhisedes poodi.
Minu vanaema vôis olla tige ka. Siis lâksid ta silmad pilukile-pilukile, suu tômbus kriipsuks ja kôik kartsid.
Minu vanaema tôôtas, koos vanaisaga, terve oma elu lastekodus kasvataja-ôpetajana. Kôik, kes tema kasvatada olid, peavad teda peaaegu et oma emaks.
Minu vanaema kallistas alati soojalt.
teisipäev
Tule, mu kaunitar.
A. rääkis, kuidas üks suur poiss tema lasteaiast, poiss nimega Boston (!), oli talle mingis kontekstis öelnud: "Viens, ma belle!" ("Tule, mu kaunitar!"). Me kohe küsisime, et appi, kui suur poiss see Boston on (ôudne, kui halvad môtted kohe pähe tulevad), aga siis tuli meelde, et ta on mingi neljane.
Igatahes naljakas. Mulle küll keegi nii ei öelnud, kui ma kolme ja poolene olin... Arusaadav, kuidas need eesti naised prantsuse meeste vôrku satuvad, kui juba lasteaias nii üksteisega räägitakse. Oeh.
Aga tegelikult räägib A., kuidas tema üldse poistega mängida ei taha, ja kuidas poisid on tobedad.
Igatahes naljakas. Mulle küll keegi nii ei öelnud, kui ma kolme ja poolene olin... Arusaadav, kuidas need eesti naised prantsuse meeste vôrku satuvad, kui juba lasteaias nii üksteisega räägitakse. Oeh.
Aga tegelikult räägib A., kuidas tema üldse poistega mängida ei taha, ja kuidas poisid on tobedad.
laupäev
Saladus.
Parim paik lemmikshokolaaditahvli peitmiseks môistmatu mehe ja maiate laste eest on kasutamatajäänud eesti keele ôpikute hunnik.
reede
Lehmavars ja peremees.
A. jaoks on vasikas "lehmavars" (vars=varss).
Ükskord autosse istudes vaidlesime, kes ette, R. kôrvale istub. Mina tôin argumendiks, et R. on minu mees, mina pean ette istuma. Siis A. ütles, et issi on sinu peremees. Nüüd on vaidlus jôudnud uuele tasandile- mulle öeldakse, et "issi on MINU mees".
***
Teine töönädal on läbi- väga intensiivne jällegi. Kôige kurnavamad on vestlustunnid. Önneks on lapsed jätkuvalt toredad, no môni on ikka totum kui teine, aga pole hullu. Prantsuse laste suur pluss on see, et nad saavad irooniast ja huumorist aru. Eesti lapsed saavad tegelikult ka, aga nad on tundlikumad. Prantslased on pideva tögamisega harjunud ja mulle meeldib mu ôpilasi sôbralikult tögada.
Lastevanemate rubriigist jälle: meil on nipp E. küünte lôikamiseks. Laps tuleb asetada ema sülle ja isa ja ôde vastasseina, köögi tööpinna taha peitu. Kuni ema lôikab küüsi, hüppavad isa ja ôde kapi tagant välja ja peituvad jälle selle taha. Kui meil seda nippi poleks, jääksid küüned lôikamata, sest minu jôud meie primaadikesest üle ei käi.
R. hakkab laulma rock-punk-bändis. Tôsine värk, isegi kontserdiajad on juba paigas!
Ja homme on pidu! Aga enne lähme kaalikaid istutama.
Ja ülehomme ka! Ja üks täika on ka!
Ja järgmisel laupäeval ka on pidu!
Ükskord autosse istudes vaidlesime, kes ette, R. kôrvale istub. Mina tôin argumendiks, et R. on minu mees, mina pean ette istuma. Siis A. ütles, et issi on sinu peremees. Nüüd on vaidlus jôudnud uuele tasandile- mulle öeldakse, et "issi on MINU mees".
***
Teine töönädal on läbi- väga intensiivne jällegi. Kôige kurnavamad on vestlustunnid. Önneks on lapsed jätkuvalt toredad, no môni on ikka totum kui teine, aga pole hullu. Prantsuse laste suur pluss on see, et nad saavad irooniast ja huumorist aru. Eesti lapsed saavad tegelikult ka, aga nad on tundlikumad. Prantslased on pideva tögamisega harjunud ja mulle meeldib mu ôpilasi sôbralikult tögada.
Lastevanemate rubriigist jälle: meil on nipp E. küünte lôikamiseks. Laps tuleb asetada ema sülle ja isa ja ôde vastasseina, köögi tööpinna taha peitu. Kuni ema lôikab küüsi, hüppavad isa ja ôde kapi tagant välja ja peituvad jälle selle taha. Kui meil seda nippi poleks, jääksid küüned lôikamata, sest minu jôud meie primaadikesest üle ei käi.
R. hakkab laulma rock-punk-bändis. Tôsine värk, isegi kontserdiajad on juba paigas!
Ja homme on pidu! Aga enne lähme kaalikaid istutama.
Ja ülehomme ka! Ja üks täika on ka!
Ja järgmisel laupäeval ka on pidu!
esmaspäev
Urr.
Mul on sellest A. lasteaiast ja selle "karjatajatest" nii kôrini, et ma ei pühenda neile isegi ühtegi rida!
laupäev
Seero Birsbowden
Nädal on möödas, esimesed tunnid on ära olnud. Lapsed on ikka nii toredad ja mulle meeldib ôpetada, kohe esimene tund tuli see tunne meelde. Muidugi vôib arutleda selle üle, kuidas hoida vaos 12-15 aastaseid pubekaid. Ja mulle meeldib neid jälgida, kui paluda neil paari minuti jooksul millegi üle järele môelda: sa lihtsalt näed, kuidas nende ajus ei liigu mitte midagi. Pastakas on suus, silmad pöörlevad peas, pilk on pööratud kaugusesse- jätab ju tôsise mulje? Aga tulemust ei midagi.
Muidugi on tobe see, et mul pole vajalikke ôpikuid ikka veel. Ja mul on ühes tunnis viis ôpilast, kellel on kôigil väga erinev tase prantsuse keeles, nii et suhteliselt palju on nuputamist.
A.-l on vist lasteaias natuke parem, aga meile ikkagi ei meeldi ja me jälgime teda. Ilmselt on see kanaema-isa probleem rohkem, kui tema oma... :) Aga ma nägin näiteks pealt, kuidas üks kasvatajatest lapsi ukse juurest minema ajas: järsult, jôhkralt, kaelast pigistades, suu kriips ees... Ja A. rääkis nii muuseas ükskord, kuidas kasvataja tal käevarrest kôvasti kinni vôttis millegipärast. Ta pole selliseid asju kunagi rääkinud.
Töönädala lôpuks olin ma ikkagi päris väsinud kogu sellest pere- ja tööelu sobitamisest ja uuest algusest. E. ja R. saavad kodus imehästi hakkama ja E. hoiab nüüd rohkem R. poole isegi.
Aga täna ôhtul käisime maailma lahedamail peol. Siin meist u 10 min autosôidu kaugusel metsa sees peetakse ühe tüübi talu kôrvalhoones illegaalseid teemapidusid koos söögi, joogi ja muusika ja filmiga. Inimesed olid kôik nii lahedad, lapsi oli meeletult ja toit oli jube hea. Laste jaoks olid ühe platsi peal igasugused erinevad mängud, mida ma eluski näinud polnud. Kôik on selline kodukootud, aga samas proff. Me lapsed olid nii toredad, mängisid, suhtlesid, üldse ei virisenud (kuni mingi kellani)- tore oli. Vôib-olla tuleb kunagi Eesti teemaôhtu, rääkisime sellest natuke korraldajatega.
Mul on siin tunne, et ma saan hingata. Ja see alternatiivne elustiil sobib mulle, see on kuidagi nii vabastav, kui kôik on ümberringi samasugused nagu sina. Teised on muidugi oma alternatiivsuses palju kaugemal, me oleme pidanud tegema järelandmisi. Vôi pole osanud neid mitte teha.
Mul on siin tunne, et ma saan hingata. Ja see alternatiivne elustiil sobib mulle, see on kuidagi nii vabastav, kui kôik on ümberringi samasugused nagu sina. Teised on muidugi oma alternatiivsuses palju kaugemal, me oleme pidanud tegema järelandmisi. Vôi pole osanud neid mitte teha.
Muidugi on tobe see, et mul pole vajalikke ôpikuid ikka veel. Ja mul on ühes tunnis viis ôpilast, kellel on kôigil väga erinev tase prantsuse keeles, nii et suhteliselt palju on nuputamist.
A.-l on vist lasteaias natuke parem, aga meile ikkagi ei meeldi ja me jälgime teda. Ilmselt on see kanaema-isa probleem rohkem, kui tema oma... :) Aga ma nägin näiteks pealt, kuidas üks kasvatajatest lapsi ukse juurest minema ajas: järsult, jôhkralt, kaelast pigistades, suu kriips ees... Ja A. rääkis nii muuseas ükskord, kuidas kasvataja tal käevarrest kôvasti kinni vôttis millegipärast. Ta pole selliseid asju kunagi rääkinud.
Töönädala lôpuks olin ma ikkagi päris väsinud kogu sellest pere- ja tööelu sobitamisest ja uuest algusest. E. ja R. saavad kodus imehästi hakkama ja E. hoiab nüüd rohkem R. poole isegi.
Aga täna ôhtul käisime maailma lahedamail peol. Siin meist u 10 min autosôidu kaugusel metsa sees peetakse ühe tüübi talu kôrvalhoones illegaalseid teemapidusid koos söögi, joogi ja muusika ja filmiga. Inimesed olid kôik nii lahedad, lapsi oli meeletult ja toit oli jube hea. Laste jaoks olid ühe platsi peal igasugused erinevad mängud, mida ma eluski näinud polnud. Kôik on selline kodukootud, aga samas proff. Me lapsed olid nii toredad, mängisid, suhtlesid, üldse ei virisenud (kuni mingi kellani)- tore oli. Vôib-olla tuleb kunagi Eesti teemaôhtu, rääkisime sellest natuke korraldajatega.
Mul on siin tunne, et ma saan hingata. Ja see alternatiivne elustiil sobib mulle, see on kuidagi nii vabastav, kui kôik on ümberringi samasugused nagu sina. Teised on muidugi oma alternatiivsuses palju kaugemal, me oleme pidanud tegema järelandmisi. Vôi pole osanud neid mitte teha.
Mul on siin tunne, et ma saan hingata. Ja see alternatiivne elustiil sobib mulle, see on kuidagi nii vabastav, kui kôik on ümberringi samasugused nagu sina. Teised on muidugi oma alternatiivsuses palju kaugemal, me oleme pidanud tegema järelandmisi. Vôi pole osanud neid mitte teha.
 |
| Vaene lapsuke, kelle nägu on ribadeks, ta lihtsalt kukub kogu aeg. |
 |
| Minu klass! |
 |
| Käisime mingil laadal. |
 |
| Minu "nimi" ilmus koos pildiga ka ajalehes. |
 |
| Naabritüdrukuga mängimas. |
esmaspäev
Fotomeenutusi suvisest Ardèche'ist ja sügisesest Bretagne'ist.
 |
| Lapsed nudistide rannal (Ardèche). Nudistid läksid ära, kui meie saabusime. |
 |
| A. vehib lippudega Désaignes'i keskaja peol. |
 |
| Maailma parim lapsehoidja Maimouna. |
 |
| Huelgoati kivimürakad. Legend räägib Gargantuast, kes ei saanud Huelgoati elanike käest piisavalt süûa ja hakkas laamendama. |
 |
| Vaade alt koopast üles. |
 |
| Meie rôdu! |
Esimene lasteaia- ja koolipäev.
Kôik on uus septembrikuus.
Meil on nüüd lasteaia- ja töörezhiim. Kell seitse üles, kell kaheksa voodi. (Nônda rikkus majja toodi).
A. läks, niisiis, esimest päeva lasteaeda. Siin on ikka see nii väga teistmoodi. Ja ma pole kindel, kas see mulle meeldib. Esiteks, lapsed on päev läbi oma välisjalanôudega siseruumides. Teiseks, lapsi on liiga palju. Kolmandaks, erinevad tegevused, ôues mängimise vôimalused pole nii mitmekülgsed kui Eestis. Siin pole liivakastigi! Kolmandaks, lapsi koheldakse liigse külmusega, prantslasliku autoriteediga. Ei ole sellist hellust ja südamlikkust nagu meil oli ônne kogeda Tallinnas. Neljandaks, nad söövad igasugust jama. Vôib imestada küll, et peale esimest päeva kohe nii radikaalsed arvamused, aga no nii on. Ma kohe tunnetan selliseid asju. Ja no R. teab neid asju veel paremini, kui mina. Otsustasime, et A. hakkab seal sööma ja magama, st et ta on lasteaias 8.45-16.30, va kolmapäeval, mis on siin väikestele vaba päev. Eks me jälgime, mis emotsioonid A.-l on nüüd lähipäevil. Önneks on tal seal juba paar sôbrannat, eriti üks, kellel on ka väga ägedad vanemad.
Minu esimene koolipäev oli naljakas, lapsi ei näinud, valmistasin paar tundi ette ja nägin oma klassi ära. Jah, mul on päris oma klass, hakkan seda hoogsalt dekoreerima homme. Teen äkki pilti kah. Ja homme on esimene tund minu umbkeelse venelasega.
kolmapäev
Pühapäev maal vanaema juures ja uus jalgratas
Nädal on meie saabumisest möödas. Väga intensiivne nädal, vôiks öelda. Pûhapâeval kâisime maal Jules'i juures (Alma ristiisa ja Rémi üks parimatest sôpradest), ta ehitab endale maja ja elab juba üle kûmne aasta karavanis. Teel sinna sai läbi käidud paarist täikast, sain uhke vene motiividega leivakasti omanikuks, lapsed said vaiba tuppa- ahhhh, mulle meeldivad need vanakraamiturud siin.
Bretoonid on jube abivalmid ja siin toimib "mina annan sulle-sina annad mulle vastu"-süsteem. Omanik tôi meile kapi, seadis sisse gaasipliidi, ei küsi nädala eest, mis me siin olnud oleme, elektri- ja veeraha – ja vastu laename meie talle vahel oma järelkäru. Naabrid, jube armas vanapaar Jacques ja Maggie kingivad meile oma vana diivani – vastutasuks viime nad korra kuus supermarketisse. Ilmselt hakkame neid viima kord nädalaski, kui nad vaid oma valehäbist üle saaksid... Jules annab meile juurvilju – meie anname talle purke, teeme talle komposti, aitame teda paberimajandusega. Kôige naljakam on see, et meie juurest astus eile läbi endine korteriomanik, see inglane, ja tôi meile jalgratta. Lihtsalt.
Oleme jôudnud ka looduses ringi vaadata ja ükskord isegi piknikku pidada lastega. Huelgoat on tuntud oma kivimürakate, müstilise ja legendaarse metsa poolest. Siin olevat kunagi kuningas Artur ringi liikunud. Kivimürakad on muljetavaldavad, nende vahel looklevad pisikesed rajad, kust saab läbi pugeda. Lastel tuleb ainult silm peal hoida, et nad kuskile auku ei kukuks. Sellest kirjutan ka veel hiljem ja panen fotosid ka üles.
Käisin ka koolis, direktoriga kohtumas. Istusin direktori kabinetis kaks tundi ja väga vahva oli. Hakkan andma prantsuse keele tunde, ôpilasteks 15 inglise lapsukest ja 1 täiesti umbkeelne vene poiss. Hakkan ka andma inglise keele vestlustunde, eesti keele tunde vabatahtlikele, mingit teatriprojekti ûhe teise ôpetajaga vedama ja üksi üht teist projekti inglastest ôpilastega, kel pole môtet kooli inglise keele tundides osaleda. Väga huvitav on prantsuse koolisüsteemiga tutvuda (mis on, minu meelest, suhteliselt absurdne ja lapsevaenulik). Käisime ka kooli kôrval asuvat lasteaeda vaatamas- selline armas oli, palju ruumi, polnud liiga palju plastmassi, lastel on seal kindlasti tore. Aga kooli sööma me teda ei jäta- ei taha, et ta sööb krabipulki ja Marsi-shokolaadi.
Aga noh, kedagi kuskil veel pole, ôpetajad vajuvad tôôle alles 3. septembril, ehk siis reedel. Kool kestab poole üheksast kella viieni, vahepeal on pooleteisetunnine söögipaus.
Mis on veel tore: sôbrad, kes vajuvad ette hoiatamata külla. Me oleme ühe nädala jooksul tutvunud nii paljude meievanuste vingete inimestega, iga ôhtu kutsutakse kuhugi, laste rütm on peaaegu et segi, aga nad peavad veel ônneks vastu.
Aga internetti ega telefoni meil ikka veel pole...
Bretoonid on jube abivalmid ja siin toimib "mina annan sulle-sina annad mulle vastu"-süsteem. Omanik tôi meile kapi, seadis sisse gaasipliidi, ei küsi nädala eest, mis me siin olnud oleme, elektri- ja veeraha – ja vastu laename meie talle vahel oma järelkäru. Naabrid, jube armas vanapaar Jacques ja Maggie kingivad meile oma vana diivani – vastutasuks viime nad korra kuus supermarketisse. Ilmselt hakkame neid viima kord nädalaski, kui nad vaid oma valehäbist üle saaksid... Jules annab meile juurvilju – meie anname talle purke, teeme talle komposti, aitame teda paberimajandusega. Kôige naljakam on see, et meie juurest astus eile läbi endine korteriomanik, see inglane, ja tôi meile jalgratta. Lihtsalt.
Oleme jôudnud ka looduses ringi vaadata ja ükskord isegi piknikku pidada lastega. Huelgoat on tuntud oma kivimürakate, müstilise ja legendaarse metsa poolest. Siin olevat kunagi kuningas Artur ringi liikunud. Kivimürakad on muljetavaldavad, nende vahel looklevad pisikesed rajad, kust saab läbi pugeda. Lastel tuleb ainult silm peal hoida, et nad kuskile auku ei kukuks. Sellest kirjutan ka veel hiljem ja panen fotosid ka üles.
Käisin ka koolis, direktoriga kohtumas. Istusin direktori kabinetis kaks tundi ja väga vahva oli. Hakkan andma prantsuse keele tunde, ôpilasteks 15 inglise lapsukest ja 1 täiesti umbkeelne vene poiss. Hakkan ka andma inglise keele vestlustunde, eesti keele tunde vabatahtlikele, mingit teatriprojekti ûhe teise ôpetajaga vedama ja üksi üht teist projekti inglastest ôpilastega, kel pole môtet kooli inglise keele tundides osaleda. Väga huvitav on prantsuse koolisüsteemiga tutvuda (mis on, minu meelest, suhteliselt absurdne ja lapsevaenulik). Käisime ka kooli kôrval asuvat lasteaeda vaatamas- selline armas oli, palju ruumi, polnud liiga palju plastmassi, lastel on seal kindlasti tore. Aga kooli sööma me teda ei jäta- ei taha, et ta sööb krabipulki ja Marsi-shokolaadi.
Aga noh, kedagi kuskil veel pole, ôpetajad vajuvad tôôle alles 3. septembril, ehk siis reedel. Kool kestab poole üheksast kella viieni, vahepeal on pooleteisetunnine söögipaus.
Mis on veel tore: sôbrad, kes vajuvad ette hoiatamata külla. Me oleme ühe nädala jooksul tutvunud nii paljude meievanuste vingete inimestega, iga ôhtu kutsutakse kuhugi, laste rütm on peaaegu et segi, aga nad peavad veel ônneks vastu.
Aga internetti ega telefoni meil ikka veel pole...
Juba seitsmes päev sajab...
(Tundub, et Tônis Mägi laulusônad inspireerivad mind jätkuvalt).
(Led Zeppelin, magavad lapsed ja vein samuti).
Nagu eelmises postituses kirjutasin: otsustasime sellest imekaunist korterist lahkuda. Môtlesime veel, et magame öö ära, vaatame, mis siis saab. Ja öösel hakkas meie sôber Martine kell 2 avatud aknal lôugama ja tegi seda kella kuueni hommikul. Ma ôppisin väga palju uusi vande- ja sôimusônu. Hästi jäid meelde ka, sest need kôik olid meile suunatud.
Punkt kell 9 teatasime notarile, et meie sellele lepingule alla ei kirjuta. Ja läksime nende pakutud maja vaatama. Maja oli väljast imekaunis, aga sees oli külm (siin on igal pool kiviplaadid ju maas), haisev (eelmised üürnikud pidasid koeri) ja remontivajav (seinad vajasid värvimist). Seal oli nii ôudne, et ma hakkasin lihtsalt nutma, kuna meil puudus igasugune teine variant sel hetkel, pidime selle urka vastu vôtma.
Läksime notari juurde ja ma halasin seal hirmsal kombel. Ja siis vôeti kübarast küülik välja ja lôpuks me maabusime täiesti sürri kohta. Elame nüüd ühtäkki eramajas, vaatega järvele, 4 eri tasandil toa ning hiigelsuure garaazhi ja pesu- ja hoiuruumiga. Maja on selline, kuhu me muidu ealeski elama ei läheks: paar aastat tagasi ehitatud betoonist kast, kôik on sees valge, steriilne, ontlikud naabrid, kohustuslik muruniitmine... Aga nüüd me oleme kaks ööd imehästi magada saanud, naudime vaikust ja suurt garaazhi (esimest korda elus ei ole pesumasin köögis). Rahaliselt läheb ilmselt kitsaks, aga mis teha, peab ju kuskil elama. Otsustasime, et jääme siia, siis on meil aega rahulikult midagi muud otsida vajadusel.
Iga päev sajab vihma.
Mina saan järgmisel nädal koolidirektoriga kokku.
A. läheb kooli kôrval asuvasse lasteaeda.
Mehed hoiavad kodu.
R. hakkab siinse kino filmionuks: vabatahtlik filminäitaja ja piletikomposteerija! Ja tema pruut saab poole hinnaga sisse!
Toredaid asju on ikka ka: head sôbrad, tuttavate tuttavad ja vôhivôôrad, kes kôik on meid nii palju aidanud, kolida (2 korda), asju tôsta, môôblit, taldrikuid, juurvilju andnud, ilma et me oleks midagi ise kelleltki palunud. Uskumatu lihtsalt.
Naersime R.-ga, et me pole harjunud enam sellise lärmi ja energiaga. Kui sôbrad siin käivad, siis on kôik kohad naeru ja kôva häält ja veini ja toitu täis.
Kolm pâeva on vihma tibutanud, ma pole kahjuks Inglismaal kâinud, aga mulle tundub, et selline ilm vôiks seal ka pidevalt olla.
Ahjaa- bretoonid on eestlaste moodi. Päriselt. Esmapilgul sellised tôsised ja kinnised, aga kui neile aega anda, jube toredad.
(Led Zeppelin, magavad lapsed ja vein samuti).
Nagu eelmises postituses kirjutasin: otsustasime sellest imekaunist korterist lahkuda. Môtlesime veel, et magame öö ära, vaatame, mis siis saab. Ja öösel hakkas meie sôber Martine kell 2 avatud aknal lôugama ja tegi seda kella kuueni hommikul. Ma ôppisin väga palju uusi vande- ja sôimusônu. Hästi jäid meelde ka, sest need kôik olid meile suunatud.
Punkt kell 9 teatasime notarile, et meie sellele lepingule alla ei kirjuta. Ja läksime nende pakutud maja vaatama. Maja oli väljast imekaunis, aga sees oli külm (siin on igal pool kiviplaadid ju maas), haisev (eelmised üürnikud pidasid koeri) ja remontivajav (seinad vajasid värvimist). Seal oli nii ôudne, et ma hakkasin lihtsalt nutma, kuna meil puudus igasugune teine variant sel hetkel, pidime selle urka vastu vôtma.
Läksime notari juurde ja ma halasin seal hirmsal kombel. Ja siis vôeti kübarast küülik välja ja lôpuks me maabusime täiesti sürri kohta. Elame nüüd ühtäkki eramajas, vaatega järvele, 4 eri tasandil toa ning hiigelsuure garaazhi ja pesu- ja hoiuruumiga. Maja on selline, kuhu me muidu ealeski elama ei läheks: paar aastat tagasi ehitatud betoonist kast, kôik on sees valge, steriilne, ontlikud naabrid, kohustuslik muruniitmine... Aga nüüd me oleme kaks ööd imehästi magada saanud, naudime vaikust ja suurt garaazhi (esimest korda elus ei ole pesumasin köögis). Rahaliselt läheb ilmselt kitsaks, aga mis teha, peab ju kuskil elama. Otsustasime, et jääme siia, siis on meil aega rahulikult midagi muud otsida vajadusel.
Iga päev sajab vihma.
Mina saan järgmisel nädal koolidirektoriga kokku.
A. läheb kooli kôrval asuvasse lasteaeda.
Mehed hoiavad kodu.
R. hakkab siinse kino filmionuks: vabatahtlik filminäitaja ja piletikomposteerija! Ja tema pruut saab poole hinnaga sisse!
Toredaid asju on ikka ka: head sôbrad, tuttavate tuttavad ja vôhivôôrad, kes kôik on meid nii palju aidanud, kolida (2 korda), asju tôsta, môôblit, taldrikuid, juurvilju andnud, ilma et me oleks midagi ise kelleltki palunud. Uskumatu lihtsalt.
Naersime R.-ga, et me pole harjunud enam sellise lärmi ja energiaga. Kui sôbrad siin käivad, siis on kôik kohad naeru ja kôva häält ja veini ja toitu täis.
Kolm pâeva on vihma tibutanud, ma pole kahjuks Inglismaal kâinud, aga mulle tundub, et selline ilm vôiks seal ka pidevalt olla.
Ahjaa- bretoonid on eestlaste moodi. Päriselt. Esmapilgul sellised tôsised ja kinnised, aga kui neile aega anda, jube toredad.
Ei tea, kas nutta vôi naerda?
Oleme nüüd Bretoonimaal.
7-tunnine reis lastega oli kohutav ja viimane kord, kui ma seda niimoodi ûksi ette vôtan. Meie pingiûmbrus oli tâis raamatuid ja mânguasju, lômastatud puuvilju ja kûpsiseid, terve vagun vaatas meid vihkava pilguga, sest me olime keskmiselt valjumad ja tûûtumad reisijad. E. otsustas reisi keskel hakata rôôkima (kuna môlemal jâi lôunauinak vahele loomulikult), ja nii ma seal tambuuris teda tund aega kussutasin, sel ajal, kui A. râpase pôranda peal aeles. Kohale jôudes vôttis meid vastu pohmellis R. ja jube kûlm ilm (mâgedest lahkudes oli seal 48 kraadi sooja pâikese kâes, varjus 35).
Hakkasime oma uue kodu poole liikuma; tee viis lâbi vâga mûstiliste maastike ja veelgi mûstilistemate liiklusmârkide. Peab mainima, et Bretoonimaal puuduvad politseinikud ses vormis nagu neid mujal Prantsusmaal nâha vôib. Heal juhul teevad nad alkoteste (sest alkohol on siin probleemiks), aga tânavapildis ja puude taha peitunult maanteedel neid siit eriti ei leia.
Bretooni keel on ka vâga sûrr, kunagi kirjutan rohkem selle kohta.
Olime ônnelikud. Koju jôudes oli kôik vâga tore: suur ja hele, mônus korter. Ühelt poolt olid aknad peavâljaku ja jârve poole, mille peal oli meie saabumise ôhtul imekaunis ja pikk pâikeseloojang; teisel pool aknad omaniku hoovi poole, kus jooksid ringi koer ja lambad, kûlje peal iidvana kiriku ja bretooni katuste (hallidest kividest laotud ja punastest kividest katuseharjaga) poole. Lapsed saime magama ja jôime akna peal veini ja unelesime. Kuni...
.... kuni ôôsel hakkas pihta triangel. Meie jôudes oli maja imevaikne ja teised aknad (olime neljandal korrusel, esimesel oli ajalehepood ja teisel/kolmandal korterid) olid pimedad, tundus, justkui oleksime majas täiesti üksi olnud. Sestap arvasin, et ju on tegu vaimudega, kes seal kolistavad . Kostus uste paukumist, energilis-vihaseid samme, ôuelamp kustus ja sûttis ikka jâlle ja jâlle, purjus nais- ja meeshââled. Nii ei saanudki me eriti magada, lisaks âratas see lârm ka E. ûles. Olgu.
Hommikul kohtusime omanikuga, kelleks on 50-aastane joodikust inglane. Tema neid lambaid peabki- muruniiduki asemel. Ian on vâga abivalmis, ka on tal suhteliselt kuldsed kâed ja armas ja viisakas inglaslik kônepruuk, lovely-lovely-lovely. Aga tal on alkoholiga probleeme. Nâiteks paigaldas ta ûhe riiuli viltu ja teise umbes kahe meetri kaugusele kohast, kuhu me palusime teise paigaldada. Järgmisel pâeval ta vabandas, et ta oli shvipsis.
Siis oli kôik veel hâsti.
Peale laste lôunauinakut kâisime vâljas, kohtusime uute vahvate linnaelanikega (hipi Maud, kes peab meie maja vastas lahedat kirjanduslikku kohvikut-nâitusesaali, kel on ka E.-vanune laps; ajalehepoe omanik, ôkopoe rahvas, kalaputka onu) ja naasesime tâis positiivseid emotsioone koju, kui meid hôikas âkki meie alumine naaber, kes palus luba korraks kûlla tulla. Kui jôudsime tema korrusele, avas ta ukse ja sealt lôi vastu pahvakas odekolonni- ja veinihaisu. Uksel seisis korpulentne, rinnahoidjapaelad ôieli, pooleldi hambutu ja ûhe jalaga naisterahvas, kes hakkas ââretult segaselt midagi seletama ja ôiendama, unustades kohe, mis me talle kaks minutit tagasi rââkinud olime. Mul pole midagi alkohoolikute vastu, aga midagi sellist polnud ma iial nâinud. Luulud, paranoia, tâiesti segane jutt... R. pani lôpuks ta nina ees ukse kinni, sest ta lihtsalt keeldus lahkumast. Olgu ôeldud, et olime temaga vâga kenad.
Lahkudes nâitas ta R.-le pikka armi oma selja peal ja R. mârkas ta randmel tâtoveeringut (mort aux vaches=argoos: surm vômmidele), mis on allmaailmas tuntud.
Öhtul selgus, et too naisterahvas oli olnud minevikus Brestis prostituut, ûritanud korduvalt aknast alla hûpates enesetappu teha ning saanud muidugi korduvalt peksa.
Siis selgus, et tema all, ehk siis teisel korrusel elab kôrvaloleva baari omanik (naine), kes oligi see, kes esimesel ôôl mâratses. Ja et ta ongi selline ja teebki nii pidevalt.
Meis tekkisid esimesed kahtlused.
Järgmisel pâeval rââkisime omanikuga, leppisime kokku, et vaatame kahe nâdala jooksul, kuidas see elu meil siin lâheb.
Kuni pârastlôunal hakkas pihta lârm prostituudi korteris, ta lôugas ja vandus ja saatis meid ja kôiki kuradile. Mingi hetk koputati uksele, seal seisis ta alkoholilôhnadega sôbranna, kes rââkis mingist elektriprobleemist, mis olevat meie sûû (meie naabril kadus elekter). Lasime ta sisse meie elektrikilpi uurima, sel ajal kui teine all rôôkis ja oma kepiga vastu ust tagus. Järgnes jârjekordne huvitav kohtumine.
Panime ukse lôpuks ta jârel kinni (olnud eelnevalt pealt näinud, kuidas ta trepi peale pikali prantsatas), vaatasime ûksteisele otsa ja otsustasime, et lahkume siit nii ruttu, kui saame. Asja otsustamise tegi lihtsamaks see, et üürilepingule pidime alles järgmise päeva pärastlôunal alla kirjutama.
R. tormas notari juurde, kes seda korterit vahendas. Sealt öeldi, et ainult üks koht on veel üürida, mingi maja. Läksime kohale ja selgus, et R. on valed vôtmed kaasa saanud. Pidime hommikul uuesti proovima.
7-tunnine reis lastega oli kohutav ja viimane kord, kui ma seda niimoodi ûksi ette vôtan. Meie pingiûmbrus oli tâis raamatuid ja mânguasju, lômastatud puuvilju ja kûpsiseid, terve vagun vaatas meid vihkava pilguga, sest me olime keskmiselt valjumad ja tûûtumad reisijad. E. otsustas reisi keskel hakata rôôkima (kuna môlemal jâi lôunauinak vahele loomulikult), ja nii ma seal tambuuris teda tund aega kussutasin, sel ajal, kui A. râpase pôranda peal aeles. Kohale jôudes vôttis meid vastu pohmellis R. ja jube kûlm ilm (mâgedest lahkudes oli seal 48 kraadi sooja pâikese kâes, varjus 35).
Hakkasime oma uue kodu poole liikuma; tee viis lâbi vâga mûstiliste maastike ja veelgi mûstilistemate liiklusmârkide. Peab mainima, et Bretoonimaal puuduvad politseinikud ses vormis nagu neid mujal Prantsusmaal nâha vôib. Heal juhul teevad nad alkoteste (sest alkohol on siin probleemiks), aga tânavapildis ja puude taha peitunult maanteedel neid siit eriti ei leia.
Bretooni keel on ka vâga sûrr, kunagi kirjutan rohkem selle kohta.
Olime ônnelikud. Koju jôudes oli kôik vâga tore: suur ja hele, mônus korter. Ühelt poolt olid aknad peavâljaku ja jârve poole, mille peal oli meie saabumise ôhtul imekaunis ja pikk pâikeseloojang; teisel pool aknad omaniku hoovi poole, kus jooksid ringi koer ja lambad, kûlje peal iidvana kiriku ja bretooni katuste (hallidest kividest laotud ja punastest kividest katuseharjaga) poole. Lapsed saime magama ja jôime akna peal veini ja unelesime. Kuni...
.... kuni ôôsel hakkas pihta triangel. Meie jôudes oli maja imevaikne ja teised aknad (olime neljandal korrusel, esimesel oli ajalehepood ja teisel/kolmandal korterid) olid pimedad, tundus, justkui oleksime majas täiesti üksi olnud. Sestap arvasin, et ju on tegu vaimudega, kes seal kolistavad . Kostus uste paukumist, energilis-vihaseid samme, ôuelamp kustus ja sûttis ikka jâlle ja jâlle, purjus nais- ja meeshââled. Nii ei saanudki me eriti magada, lisaks âratas see lârm ka E. ûles. Olgu.
Hommikul kohtusime omanikuga, kelleks on 50-aastane joodikust inglane. Tema neid lambaid peabki- muruniiduki asemel. Ian on vâga abivalmis, ka on tal suhteliselt kuldsed kâed ja armas ja viisakas inglaslik kônepruuk, lovely-lovely-lovely. Aga tal on alkoholiga probleeme. Nâiteks paigaldas ta ûhe riiuli viltu ja teise umbes kahe meetri kaugusele kohast, kuhu me palusime teise paigaldada. Järgmisel pâeval ta vabandas, et ta oli shvipsis.
Siis oli kôik veel hâsti.
Peale laste lôunauinakut kâisime vâljas, kohtusime uute vahvate linnaelanikega (hipi Maud, kes peab meie maja vastas lahedat kirjanduslikku kohvikut-nâitusesaali, kel on ka E.-vanune laps; ajalehepoe omanik, ôkopoe rahvas, kalaputka onu) ja naasesime tâis positiivseid emotsioone koju, kui meid hôikas âkki meie alumine naaber, kes palus luba korraks kûlla tulla. Kui jôudsime tema korrusele, avas ta ukse ja sealt lôi vastu pahvakas odekolonni- ja veinihaisu. Uksel seisis korpulentne, rinnahoidjapaelad ôieli, pooleldi hambutu ja ûhe jalaga naisterahvas, kes hakkas ââretult segaselt midagi seletama ja ôiendama, unustades kohe, mis me talle kaks minutit tagasi rââkinud olime. Mul pole midagi alkohoolikute vastu, aga midagi sellist polnud ma iial nâinud. Luulud, paranoia, tâiesti segane jutt... R. pani lôpuks ta nina ees ukse kinni, sest ta lihtsalt keeldus lahkumast. Olgu ôeldud, et olime temaga vâga kenad.
Lahkudes nâitas ta R.-le pikka armi oma selja peal ja R. mârkas ta randmel tâtoveeringut (mort aux vaches=argoos: surm vômmidele), mis on allmaailmas tuntud.
Öhtul selgus, et too naisterahvas oli olnud minevikus Brestis prostituut, ûritanud korduvalt aknast alla hûpates enesetappu teha ning saanud muidugi korduvalt peksa.
Siis selgus, et tema all, ehk siis teisel korrusel elab kôrvaloleva baari omanik (naine), kes oligi see, kes esimesel ôôl mâratses. Ja et ta ongi selline ja teebki nii pidevalt.
Meis tekkisid esimesed kahtlused.
Järgmisel pâeval rââkisime omanikuga, leppisime kokku, et vaatame kahe nâdala jooksul, kuidas see elu meil siin lâheb.
Kuni pârastlôunal hakkas pihta lârm prostituudi korteris, ta lôugas ja vandus ja saatis meid ja kôiki kuradile. Mingi hetk koputati uksele, seal seisis ta alkoholilôhnadega sôbranna, kes rââkis mingist elektriprobleemist, mis olevat meie sûû (meie naabril kadus elekter). Lasime ta sisse meie elektrikilpi uurima, sel ajal kui teine all rôôkis ja oma kepiga vastu ust tagus. Järgnes jârjekordne huvitav kohtumine.
Panime ukse lôpuks ta jârel kinni (olnud eelnevalt pealt näinud, kuidas ta trepi peale pikali prantsatas), vaatasime ûksteisele otsa ja otsustasime, et lahkume siit nii ruttu, kui saame. Asja otsustamise tegi lihtsamaks see, et üürilepingule pidime alles järgmise päeva pärastlôunal alla kirjutama.
R. tormas notari juurde, kes seda korterit vahendas. Sealt öeldi, et ainult üks koht on veel üürida, mingi maja. Läksime kohale ja selgus, et R. on valed vôtmed kaasa saanud. Pidime hommikul uuesti proovima.
laupäev
Üks mägi ületatud, üks ootamas
Kolimine on täielik hullus.
Abielu teisest rahvusest inimesega on täielik hullus.
Praegu lakume haavu mägedes. Ilm, mis meid algul tervitas, oli vihmane ja jahe. Nüüd on juba soojem, lapsed lustivad ôues ja basseinis, korjame pôldmurakaid, sööme virsikuid, aprikoose, juuste ja igasugust värsket kraami, mis naabrimees vôi pood annab. Turul on vanad tuttavad näod, ainult lihapood, kus me enne ikka käisime, on oma uksed seoses traagilise peresündmusega kinni pannud. Kôik on enam-vähem samamoodi, me polekski justkui kaks aastat ära olnud. Majal on üks uus tuba juures, mis on meie elu kardinaalselt muutnud, sest kui enne polnud ühtegi eraldumisvôimalust, siis nüüd on vähemalt tuba, kus lapsed lôunaund saavad magada, kui nad seda just ôues ei tee.
Saime üleeile teada, et Bretoonimaal ootab meid minu praktikalinna keskväljaku ajalehepoe kolmandal korrusel hiigelsuur korter. 78 ruutu. Juba naerame, et me ei tahagi sealt ära kolida peale praktika lôppu- saaks vaid nautida seda, et esimest korda elus on meil nii palju ruumi. Esialgu pole meil ühtegi mööblitükki, ainult lastel on voodid olemas. Samuti pole taldrikuid, kausse jne jne... See on hea ôppetund inimestele (khm khm), kellele meeldib, kui kôik on ette planeeritud ja korraldatud.
Päevad mööduvad süües, süüa tehes, jalutades, marju korjates, filme vaadates, aperitiivi juues kas meil vôi meie elulahedate naabrite juures. E. on vôôrutatud, ja minul, nagu A.-gagi seetôttu väike madalseis, aga eile sain juua oma esimese veiniklaasi peale 22 kuud pausi. Kôrvad värvusid punaseks, jube palav hakkas ja ma olin omadega läbi nagu läti (vôi peaks nüüd kirjutama "eesti") raha. Eks ma hakka nüüd siin tasapisi igasuguseid jooke degusteerima... :)
Ahjaa, see prantsuse aperitiivivärk on nii naljakas ja tekitab mus stressi. See on selline ôhtusöögieelne, kella kuue paiku toimuv üritus kellegi juures, kus näksitakse (enamasti) mingeid täiesti ebatervislikke asju ja juuakse natuke alkoholi. Mina, tôelise maamatsina, pole kunagi selleks ette valmistatud, kas pole mul kodus parajasti midagi ebatervislikku süüa vôi ei ole meil muud juua kui piima, vett vôi ôlu. Ükskord pakkusin munavôid, hahahahaa, sôid seda oma tapenade'i asemel. Aga olgu öeldud, et meil R.-ga pole aperitiivikultuuri kodus, meie sôpradel siin ka mitte, ma ei teagi, kas see on pôlvkonna- vôi mingi teatud ringkonna teema.
Meie naabritel on kohutavalt lahe kodumajutust pakkuv maja, basseini ja saunaga! Ja nii ma ühel pärastlôunal veetsingi kaks tundi naabrinaisega saunas, päris soome saunas Lôuna-Prantsusmaal. Täiesti sürr oli ja lihtsalt nii-nii hea, ma ei saa ju eriti ilma lasteta kuskil olla muidu. Olin neile kingituseks toonud eesti saunamett ja keriseveele lisatavaid aroome, mida me siis ka ohtralt kasutasime. Neil on sinna sisse seatud ka selline lebo-moodi koht, kus saab patjadel mônuleda peale basseinist tulekut. Vat seda ma pole Eestis kuskil veel näinud ja sellest on kahju, sest see on ikka väga mônus. Tagatipuks kinkisid naabrid mulle ja R.-le kaks tunniajast massaazhi, mida tuleb meile tegema üks kohalik massöör sealsamas nende saunas. Môned inimesed on kohe sellised, et nad lihtsalt külvavad sind oma tähelepanu ja lahkusega üle, ja nad teevad seda nii loomulikult. Selliseid inimesi saab ainult armastada.
R. sôidab homme Tallinnasse oma Tallinn2011 projekti raames: kaks päeva joonistamist (see on grafititegijate släng) ja meeletult suur pind, mida katta. Vt. kodulehelt kont.ee.
Bretoonimaale sôidame 21sel, R. natuke varem auto ja järelkäruga (teed on 1000 km jagu), mina ülejärgmisel päeval rongi ja lastega järgi. Ühe ümberistumiseg rongisôit kestab 7 (!!!) tundi. Üks laps käe otsa, teine kôhu peale ja seljakott selja peale. Seljakotis peab olema miljon aktiviteeti ja maiustust, muidu me vastu ei pea. Loodan, et rongis on palju lapsesôbralikke inimesi, keda A. saab kiusata.
Igatsen muidugi ka Eesti, pere ja sôpradele järgi.
neljapäev
Lôpuks ometi!
Lôpuks ometi muretsesin ma endale raamatu (esialgu küll sissejuhatavat sorti), mille abil ma saan selgeks kôik Eestimaa taimed, linnud, kalad, putukad! Otsin neile ka prantsuskeelsed vasted välja ladina keele abil.
Ma olen juba mitu aastat häbi tundnud oma lünkade üle selles vallas. Ja nüüd on vaja lastele ka ju seda maailma tutvustada. Mul on tôesti hea meel ja nii pônev on!
Tellimine:
Postitused (Atom)