Aruanne.

Pean oma kohutava bretooni rahvuspilli ôpingud katkestama! Esiteks pole mul praegu ûldse raha mingi pilli ostmiseks ega kallite eratundide jaoks, kuna siinne sotsamet EI TEA ikka veel, millal meile meie hiigelsummad lôpuks ûle kantakse. Seal on inimesi koondatud ja paljud osakonnad kokku liidetud ja tulemus on see, et elu on nagu hâdaorus. Teiseks ei saa ma kuskil harjutada- lapsed jooksevad nuttes ja kôrvu kinni hoides minema juba seda nâhes, kui ma pilli vâlja vôtan. Kolmandaks oli mu ôpetaja liiga karm ja metsik, mul tekkis tunne nagu oleks ma 11-aastane ja teel solfedzho-eksamile.
Lennukipiletid Eestisse on ostetud (hea, et on olemas krediitkaardid ja hea, et ma kunagi kôrgepalgalisena selle âra taipasin endale teha).
A.-l on uus vâljamôeldud sôber. Öigemini suur ôde nimega Léa, kes kâib temaga igal pool kaasas ja magab ta kôrval. Tema kâest kûsitakse nôu, temaga mângitakse ja tehakse kôike koos. Ema-isa peavad Léale autoust lahti hoidma, peavad talle eraldi taldriku panema (sellest me kûll keeldusime, lubades Léal A. taldrikust sûûa).
E. seevastu on ikkagi nârb sôôja. Kavatsen ta rangele soolase toidu dieedile varsti panna, et kûll ta siis nâljast ehk paremini sôôma hakkab. Talle ei maitse mitte miski peale kakao, millega ta saab loodetavasti oma kaltsiumivajaduse tâidetud.
Eile leidsime sôprade kûlast ûhe ôkopagaritôôkoja, ostsime sealt maitsmiseks rukkileiba ja kurat, kui hea see on. Ma oleks nagu Eestis! Natuke liiga hele on mu maitsele ja vâhe soola kah, aga ilus krôbeda kooriku ja pehme sisuga vormirukkileib ikkagi. Ja soolamure saab lahendatud siinse soolase vôiga. See leib pââstab mu hommikusôôgid. Mul hakkab peas juba nimekiri moodustuma kôigist asjadest, mida ma Eestis sôôma hakkan: must leib, must leib, must leib, kohupiim, kôrsikud, marineeritud heeringas, rummipallid....mmm.
Ja eile oli ka pâev, kui me vedelesime terve pârastlôuna sôprade juures ôues pâikese kâes lamamistoolidel. Lapsed mângisid, meie lamasime ja plâkutasime. Mul ei ole tôesti midagi kûlma ja pimeda Eesti talve vastu, see on osa minust, aga ometigi on mul hea meel, et ma olen juba otsapidi kevades ja pâikeses, ûks aasta ilma pimeduseta môjub ikkagi hâsti.