Definitsioon:

: "Olen oma hingelaadilt suur melanhoolik ja traagik (sellest lähtuvalt ka paras koomik)".

Tsitaat pârineb ühest Eesti Naises ilmunud môtisklusest, mis lâks mulle hinge. Hakkasin môtlema enda ümber olevate koomikute peale ja selle peale, kuidas inimesed ikka üldse ei vaevu teise sisse vaatama. Et näha, et need kôige koomikumad on  need kôige ônnetumad ja hâdas. Et kogu see koomika on seal selleks, et midagi varjata. Aga nagu seal samas kirjatükis kirjutati: jumal tänatud, et on olemas sôpru, kes su kôrvale kôigest hoolimata alles jââvad.
Pôhiline on see, et osataks inimesi armastatada täpselt sellisena, nagu nad on, ka lapsi, ka vanainimesi, ka imelikke sôpru. Mulle meenub jälle mu vanaema, ja ka ema, kes ei ole kunagi teinud millestki probleemi, ükskôik, kui imelikke asju nende silmad on pidanud nägema.
A eks see oskus suureneb vist aja ja elukogemusega.

Naise meel on muutlik...

Igatahes. Eile oli mul siis esimene bretooni torupilli tund. Aga hakkan hoopis ôppima seda teist pilli, la bombarde'i, millel on nii kôva hääl, et A. pôgeneb kôrvu kinni hoides ja nuttes teise tuppa. Nüüd on vaja vaid lotoga vôita, et endale isiklik pill muretseda. Ma pean hakkama tôsiselt harjutama, sest ôpetaja on kuri ja professionaalne. Klônks. Keegi ei môista minu ôpiindu (noh, et kas poleks vôinud mingit normaalsemat pilli valida), aga mul on huvitav.
Eelmisel nâdalal juhtus ime ja kâisime R.-ga kahekesi, tânu vanaemast hoidjale, restoranis. Viimasest kahekesikâigust oli môôdas VAID kaks aastat... Restoran ise asus u 50 m kaugusel kodust ning oli ainult meie pâralt, sest kedagi teist lihtsalt polnud. Toidud olid ilusad ja head, aga muusikaks oli Céline Dion ja Eric Clapton ja seda kohe kôvasti. Laulud olid inspireerivad: "The Power of Love", "Titanic"... Aga nii hea ja lôbus oli, jôime aperitiivi, veini ja digestiivi (asi, mida me tavaliselt kunagi ei tee) ja vitsutasime nii, mis jaksasime. Ja me ei rââkinudki lastest ega praktilisest elust, kuigi ma olin ette valmistanud teemad nagu (aitâh, vennake) "Naftakriis maailmas" ja "Elu môte".
Otsustasime ka, et kolime ikkagi jârgmiseks aastaks teise linna, et olla sôpradele lâhemal ja et elu oleks suts lihtsam ja odavam. Uus linn on kole-kole, aga kôik see muu kaalub koleduse ûles.

Ja meil on kevad! Krookused ôitsevad ja koerakaka lôhnab jâlle! Oleme juba mitu pâeva lastega mânguvâljakul saanud lustida ja lâheme ûlehomme ookeani âârde. Kevad on lihtsalt fantastiline, mul on siis alati meeletu energia ja seletamatu, ja minu kohta ebanormaalne, positiivsus.

PS. Teatan kurbusega, et minu kirg Dr House'i vastu on jahenenud: ta rââgib mu arvutis ja prantsuse telekanalis ainult prantsuse keeles ja hââlega, mis ei lâhe ta nâoga kokku. Nii on lôppenud ûks etapp mu elust. Adieu, House.

Meie hea autoparandaja auto on tagaplaanil: kûla on ârevil! Need pagana rostbiifid, ehk siis inglased, ei oska sôita! Mehhaanik sai muhu, sest inglane sôitis valel teepoolel!



Disconnected.

Praegu on jälle selline tunne, et mingid imelikud vônked on me elus, kôik on kuidagi liimist lahti.
E.-l puudub nûûd ûks esihammas- kukkus ja hammast enam pole. Mind ei olnud seda nâgemas, aga R.-l oli paar pâeva ikka pâris kehv enesetunne. Lastega juhtub ikka ônnetusi ja E. ei saanud isegi haiget, oleks vôinud ju veelgi hullemini minna (nagu meie sôbranna lapsel, kes kukkus kaks esihammas igeme SISSE), aga ikkagi on sant môelda, et ta nûûd kuni jââvhammaste tulekuni ûhe esihambata on... Uus vâlimus sobib muidugi ta marulise iseloomuga.
Samal ajal, kui E. kukkus, sôidutasin ma oma kûllatulnud peret meie linna. Teel vâltisin napilt vastassuunas liginevaid ebanormaalset môôdasôitu teinud autosid ning kaks minutit hiljem teele tormanud kassi.
Vahel on parem koju jââda ja uks kinni keerata ja teki alla pugeda.
Aga mu pere on siin hâdas: meie kodus valitseb kindel rezhiim ja tervislik toit!
Muidugi olen ma vâga ônnelik, et nad siin on!
Ja maikuus tuleme juba ise Eestisse.

Gremlinid!

Ma ei tea, vôib-olla ma olen juhm ja piiratud inimene, aga ma ei saa ikkagi aru, miks Prantsusmaa Haridusministeerium valis lastele (10-12 a) näitamiseks välja filmi Gremlinid. Olin üks laste saatjaist ja kell 9 hommikul saime siis näha seda vapustavat Spielbergi 1984. aasta filmi. Mul oli vahel tahtmine saalist välja joosta, aga ei saanud, sest pidin laste peale sisisema.
*
Käisin eile üle pika-pika aja kontserdil. R. valvas lapsi ja mina tantsisin, koju jôudsin alles hommikul. Siin on palju selliseid pisikesi kontserdipaiku-baare, mis asuvad kuskil täielikus pärapôrgus, aga vôôrustavaid tihti üle Prantsusmaa tuntud bände. Mulle see meeldib, sest inimlik kontakt on neis paigus jube hea. Ma polnud tükk aega nii palju naernud ja tantsinud kui eile. Aga ma pean end veel harjutama siinse suure füüsilise lähedusega.... Me sôbrad siin on hirmsad kallistajad-embajad-musitajad ja ma ise ei ole eriti. Ja siis nad tulevad meelega ja kallistavad mind, ja ma tômban pulgaks ja külm higi tuleb laubale ja kannatan vaikselt selle hetke ära. :)

Binioù-koz oh yeah

Lugesin mingit uudist, et Tln Tehnikaûlikool tahab sûlearvutite kasutamise âra keelata. Ja siis tuli mulle meelde, kuidas ûks noor inimene kûsis mult, et kas mul on prantsuse 20. sajandi kirjanduse loengu konspekti talle anda. Ma hakkasin môtlema ja ûtlesin, et oh, ma viskasin kôik vihikud âra vôi nad on mul Tallinnas ema juures keldris... ja siis nâgin, et ta ei usu mind, arvab, et ma lihtsalt valetan talle ja kûsib siis, et kuidas sul siis arvutis faili alles ei ole, kas sa kustutasid sealt ka kôik âra. Eeeeeee... minu ajal ei kâidud arvutitega ûlikoolis! Kohe oli jâlle 10 a rohkem turjal. Nii et noored, kirjutage, kirjutage, varsti ei oskagi keegi nii pastakat kâes hoida.
***
Märtsi keskel alustab siin tegevust uus raamatuklubi, samal pôhimôttel nagu Eesti omagi. Aint et siin loeme prantsuse klassikalist (enne 20. sajandit) kirjandust. Alustame "Madame Bovaryga", hahahaa. Aga minu rantsuse sôbrannad on eesti omadest palju vâhem organiseeritumad, vaatame, kas me ûldse selle esimese kohtumisenigi jôuame...
***
Ja veebruari keskel alustan ma binioù-kozi ehk siis bretooni torupilli ôpinguid. Sain kontaktid siinsest muusikakoolist, kust hoiatati, et tegu on ûhe parima "sonneur'iga" (bretooni torupillimângijaga), kes on kûll hea inimene, aga jube halva iseloomuga. Heh, siis on meid kaks. Olen pônevil. Esimene telefonikône oli tore, onule meeldis kuuldavasti mu otsekohesus. R. lubas, et ma vôin ainult garaazhis harjutada, sest selllel pillil on eesti torupillistki hâirivam hââl.
http://www.youtube.com/watch?v=rDwfBx2MzYc&feature=related

Môtlesime just, et praegu teeme me R.-ga just neid asju, mida me aastaid oleme tahtnud teha. R. teeb bândi (sellist tôsiselt head rokki) ja saab maalida, mina vôtan jâlle muusikategemise ette ja saan lugeda, lapsed on ilusti vanematega koos.

Jah, ja sellest otsekohesusest vôi "eesti moodi ûtlemisest" veel: see on tegelikult vahel isegi ôudne, no ei tule mul vâlja see prantslaslik diplomaatia ja ilusti ûtlemine. Ikka kukub kuidagi saksa sôjafilmide Helga moodi vâlja!