Esimesed korrad.

Sel nâdalal on kohe mitu esimest korda. Sain esimest korda streikida, mis tâhendab, et kâisin tôôl esmaspâeval ja jârgmine kord lâhen uuesti alles jârgmise nâdala esmaspâeval. Olin kohe vâga elevil ja rôômus, ainult see oli selgusetu, et miks me streigime. Ei saa ka streikimata jâtta, sealt tulevad omad hâdad.
Teine esimene kord puudutab A-t: ta kutsuti esimest korda lasteiakaaslase poolt sûnnipâevale. Me ei tea, kes see tûdruk on, isegi ta nâgu ei tea, ja me oleme kôik vâga elevil. Tulemus: A. vorbib teha oma sûnnipâevakutseid (mârtsiks), plaanis on kutsuda 7 lasteaiakaaslast vâikeste ôdede ja vendadega + vanad sôbrad meie sôprade laste nâol. Hoia ja keela! R. lubas pâevaks âra kaduda.
Prantsuse laste sûnnipâevad on sutsu teistmoodi. Siin antakse kellaaeg ette ja sôôgiks on ainult kooke ja kummikomme ja keemilisi jooke. Eelmine kord oli lihtsalt kohutav, kuidas E. PUGIS mingeid haribo komme, nii et suu vaevu veel ulatus kinni. Mina igatahes teen teistmoodi, A. on veel nii vâike, et ehk ta ei pane tâhele, et ta ema muutub ûhtâkki paariaks, kes "kas kujutate ette, andis lastele soolaseid suupisteid ja komme ûldse mitte". Ma olen tâiesti valmis igatmoodi integreeruma, aga seda ma ei saa lihtsalt. Kartulisalatiga ma neile ka peale ei lenda muidugi...
Tâna on selline pâev, et kôik on haiged, mul on tunne nagu oleks ma maratoni lâbi teinud: hommikul tegin veel shokolaadikooki vaniljekastmega (viimane ebaônnestus) ja beseesid (kah ebaônnestusid). Kui ma lotoga peaks vôitma, siis esimene ost oleks kindlasti pôôrleva ôhuga elektriahjuga gaasipliit. Minu katsetused ainult-275°C-juures-huugava-ahjuga hakkavad juba nârvidele. Lisaks on seal selline huvitav funktsioon, et kui ahi liiga kaua sees on, siis nupud enam ei keera ja tuleb gaas kinni keerata, ahjul jahtuda lasta ja siis tangidega nupp kinni keerata ja gaas uuesti sisse panna. Ei, elu ilu peitub lihtsates materiaalsetes asjades nagu toimiv ahi, iga nâdal tulev koristaja ja isiklik massôôr.
Aga Eestisse-tulek juba kripeldab tôsiselt, no nii suur tahtmine on juba kodus olla.

Pidin urust välja tulema.

Meil oli täna kodus pidu. Juba seitse kuud oleme lubanud soolaleivapidu, ja nüüd siis saigi tehtud hommikusöögi-brunchi vormis soolaleib. Väga mônus oli, sôime eesti moodi hommikusööki (fototôend allpool), sôime austreid, sôime kohe kella üheksast viieni jutti. Ma pole eluski nii palju kohvi ja teed teinud kui täna. Kuna meil on siiski väike kodu, siis pole eluski meil siin nii palju lärmi olnud. Aga nii tore oli, kôik sôbrad tulid kohale, no kôik, lapsed jooksid ringi ja olid väga tublid ja armsad, minul ônnestus olla täiesti cool... Peopildid on ikka natuke tobedad, pole ka seda ôdusat sumedust, mis ôhtuste piltide puhul, aga mul on hea meel, et pea kôik pildi peale said.

Vôileib kurgi ja vortsiga!

Tahan minna oma urgu ja seal üksi ulguda "uuu".

Olles töötanud juba 15 aastat oma elust, vähemal vôi suuremal määral, olen nüüd lôpuks aru saand, et ma olen ikka täielik üksitegutseja, heidik, gruppe vâltiv ja neis mitte kâituda oskav tûûp. Isegi vabatahtlikkuse alusel ja noobli ideega ühingutesse ma ei sobi. Mulle meeldib see kôik idee tasandil, aga siis, kui kôik need vabatahtlikud, tôôkad, idealistlikud, eiteakustaegaleidvad, kôigeganôusolevad inimesed hurraaga hârjal sarvist haaravad, siis mul on alati tahtmine ôelda, et aga eiiiiiii, nii see ei kâi ikka, mis môte sellel on, kas te unustate selle punkti vôi siis selle ohu... oijah.
See vahutamine on pôhjustatud tânasest arusaamatusest. Olen nimelt ûhe sôbranna noobli, kaasaegset kunsti promova ûhingu liige, sekretâr, peaks tegelema kodulehekûlje, promo ja muu sâârasega. Valmistasin siis ette pressiteate. Saadan âra. Saabub vastus, et tema jaoks on see liiga ametlik, ta tahaks poeesiat, literatuursust! Pfffffffffffffffffffffff! Mis môttes?! Poeetiline pressiteade! Hahh! Selleks, et mingi kohalik kapsaleht sellest âra ehmuks? No ma ei tea, igatahes seal seltsis on nûûd olukord selline, et me pole peaaegu kunagi nôus ûksteisega. Erinevad taustad, ûhtemoodi kehvad iseloomud... Ma peaks sama asja raames kirjutama varsti mitmelehekûljelise artikli, mis lâheks ilusate fotodega ûhte kvaliteetajakirja, aga ma pole kindel, kas ma oskan tema jaoks piisavalt poeetiliselt kirjutada. Üks kunstnik kirjutas ennast tutvustades nt sellise ebaloogilise jama kokku, et loe ja imesta. Muidugi lâhevad erinevatele inimestele erinevad asjad peale, aga tundub, et lihtsus vôrdsustatakse tihti lolluse vôi igavuse vôi mitte-nii-kultuurne olemisega. Seevastu, mida segasem su jutt on, seda intellektuaalsem sa nâid. Sama asi kehtib ka nt lastekirjanduse kohta- ûritatakse olla originaalsed, aga vâlja kukub mingi njemjaasanjerôôba lugu, mis ei liiguta lapses lillegi ega ôpeta talle midagi.
Jutu point on selles, et millal, oh, millal, ma lôpetan samasse âmbrisse astumise.

2 pilti.

Igasuguseid onusid kâib meil kûlas.

Niimoodi kâiakse meil ôues, turul, lasteaias...

Müürililleke.

Ah, täna on pidu, kus on kôik, kôik, kôik kohal, v a mina. Ja R. bändil on esmakordne kontsert, sôpradele, aga ikkagi. Mina ei lâinud, kuna lapsi polnud kellelegi jâtta (kuna kôik olid peol). Just helistas ûks sôbranna ja lasi telefonist mul natuke kontserti kuulata. Punk's not dead! Moshimise asemel teen ma endale hennamaski, ristsônu ja vaatan hakkiva internetiga tobedat sarja. Aga ma ei kahetse, sest ainult mina saan lauljaga musi teha!

Kord olid niidud rohelust täis...

https://www.youtube.com/watch?v=NeI_BEnk8yw
ah, see laul on imeline.

aga meil sadas lumi maha! kôik on nii vaikne ja valge, inimesed kügelevad hirmunult kodudes ja koolilapsed jäetakse koju. lapsed on rôômsad, teevad lumepalle, sôôvad lund ja jââpurikaid (nojah), ja minul on jube külm, no lihtsalt on, see on minu saatus, mul on kogu aeg ja igal pool külm ja ma ei saa endale kunagi pôrandasoojendusega vannituba.

laululink sellepärast, et käisin tâna r. ja tema sôprade bândiproovis. nad alustasid proove u 1,5 a tagasi, r. laulab, muusika on rock-rockabilly-pungi-surfisegu. ja ma olin seal proovis ja armusin uuesti, ja teistmoodi, oma mehesse, ahh, see on vinge, kui inimestel on kirge. ja ta, paganas, on nii musikaalne ikka. nad kôik seal trupis on. suvel tuleb plaat! ja minust saab esigroupie!

Luuuumi tuli maha ja valgeks läks maa, tuhat väikest konnasööjat nüüd välja ei saa...

Ainult meie kaks! Kas näete? Ei mingeid pôngerjaid! Nagu vanasti!

Heitunud kuningas.

Sôber käis külas ja klôpsutas.

E. peale lôunaund.

E. lasteaiaeksperiment on lâinud tâie ette. Ta on tubli ja kasvataja ûtles, et ta rââgib vâga hâsti ja et ta teab, mida ta tahab. Huhh.
Ja tâna sadas lumi maha. Paanika, nagu tavaliselt. Lasteaias ôeldi, et vôib-olla tuleb lapsed koju tagasi tuua, sest pole piisavalt kasvatajaid.

Vahe aeg.

Vaheaeg oli nii mônusalt pikk ja lôôgastav. Esimest korda peale viieaastast pausi saime R.-ga magada iga pâev vâhemalt poole kûmneni, sest, juhhei-juhhei, kâes on aeg, mil lapsed mângivad hommikul rahulikult koos (ok, mul on ikka pool kôrva lahti, et mida nad seal teevad), aga vâhemalt ei nôua nad kell seitse kisades kakaod ja said ise hakkama. Aastavahetuse veetsime rahulikult sôbra juures, ma tegin umbes 7 kg rosoljet, mida me sôime veel nâdal aega hiljemgi.
Ja juhtus veel teinegi ime: saime R.-ga minna kahekesi restorani. Enne jooksime baari, et juua ûks vâike aperitiiv, siis sôime kohutavalt palju restoranis, siis tagasi baari, et vôtta ûks digestiiv. Kuna linn on vâike, siis lâks kôik kuidagi ruttu, toit toodi kiiresti ette, kôik on lâhedal, kodu ka. Aga meil on jâtkuvalt lôbus ka kahekesi. M.O.T.T.
Muidugi ôhkasin igatsedes oma ema jârele, kes meid Eestis alati nii palju aitas, ja oli lihtsalt olemas. Vahel on jube sant, kui oled puha ûksi (hoolimata sôbrannadehordidest, kes kôik oleks valmis lapsi hoidma, ei rakenda me neid siiski kuigi tihti, kôigil on lapsed ja oma elu). No ei ole seda emmet, kes tuleb ja on lastega, kui sa ise oled puruhaige vôi vajad mehega oma aega. Peadki ise hakkama saama.

E. hakkas tänasest igal hommikul A. lasteaias käima. Konstateerisime kiirelt uue aasta saabumisel, et meie ei jôua tema energiavajadust rahuldada, ei jôua teda taltsutada ega meelt lahutada. Paneme kôik lootused karmi prantsuse kasvatuse peale. Nentisime, et ilmselt on tema nâol tegu meie suguvôsade jômmkârakaga, teate kûll ju, et igas generatsioonis on vâhemalt ûks jômm? No E. on nûûd selle vârskeima generatsiooni jômm. Ta kannab seda tiitlit uhkelt, lehvitab jôuliselt oma vimplit, teeb jâmedat hââlt, jookseb, rusikad pûsti, sinna, kus teda EI vajata jne.

Olen siin linnas kâinud viimaste nâdalate jooksul ja sain aru, et ma tahan linna elama! linnaôhk teeb vabaks! tahan tramme, kajakaid, râpaseid tânavaid, eri maade restorane, linna hirmu ja jâlestust! Tundub, et meie Ülejârgmise Aasta Projekt, ÜAP, hakkab vormi vôtma... Ei tule me Tallinnasse, ei jââ siia, hhahah, hahahah!

Pean veel hingelt âra saama selle, et mind hirmutavad ja tekitavad piinlikke tundeid siin Prmaal toimuvad meeleavaldused geide vastu. Ma ei saa neist 800 000 inimesest aru, ma ei saa aru, kust tuleb see viha (eriti katoliiklaste puhul), miks inimesed ei lase teistel elada? Sattusin rââkima koolis nelja 18-aastase noormehega teemal "geid ja hiinlased". Nad rââkisid mulle tund aega, kuidas ja miks nad vihkavad geisid. Ja hiinlasi. Tôid pôhjuseks oma koduse kasvatuse, tôid lagedale selle kulunud lause "einoh, mul pole nende vastu midagi, AGA...." - asi polegi geides (vôi hiinlastes), aga mind hirmutab selline rumal, lûhinâgelik, pseudokristlik, rassistlik, homofoobne suhtumine, mida on varjatud moel veel rohkemgi, kui paljud vâlja nâidata julgevad.

Siis ma hakkasin muidugi môtlema, et kas mina olen nii tolerantne, kui ma seda tahaksin olla. Mul on teised  teemad muidugi, nt ei saa ma sinna parata, et ma vôiksin teha meeleavalduse meeletuid kirjavigu tegevate inimeste vastu. See on minu jaoks tôsine probleem, ma pole selles suhtes ûldse tolerantne, mis siis, et ma isegi teen vigu. Kohe, kui ma nâen viga, siis mul tekivad eelarvamused selle inimese vastu, mul on tunne, et "mul pole selle inimese vastu midagi, AGA seda sôna ei saa niimoodi lahku kirjutada ja sellepârast ei saa me kunagi sôpradeks saada ja parem oleks, kui sa mu laste juures ei hiiliks". See tekitab mus kohe jâlestusvârinaid, kui ma nâen ûhte sôna koleda veaga. Ma luban, et ûritan end uuel aastal muuta, sest see pole minust eriti kena.

Kâisime sôbra Beni ja ta lastega ûhte âgedat kabelit vaatamas:

Vat selline aed. Tahaks kiusu pârast sellist aeda nt Türi aedlinnas näha.

Me ronime alati kuskilt üles ja alla, mägi peab olema vôimalikult lapsevaenulik, saapad hea libisemisega ja naine hirmsa virisemisega!