Elu nagu karussell.

Kôik on nii väga naljakas praegusel hetkel.

Nali hakkas pihta, kui saabus sünnipäev. Sünnipäeval sain teada, et saan tööle ja sünnipäeval ilmus meist väga tore artikkel siinses Järva Teatajas (sellega oli veel see naljakas asi, et lapsed olid enne ajakirjaniku saabumist normaalselt riides, aga sel ajal, kui meie tâhtsalt oma elust rââkisime, vahetasid nemad riided âra, nii ongi A. nagu vâike mustlasneiu ja E. ajab taga sportlikku maikastiili). R. viis mind restorani lôunat sööma, seal oli ka väga naljakas, sest ma pidin pea et üksi palju 14-kraadist punast veini jooma, sest R. ju juhtis. Pidin sôbranna juures kohvi jooma suures hâdas, olgugi et ma enam kohvi ei joo. 

Reedel käisime punkkontserdil, ühe inglise bändi kontserdil, kes on tegutsenud juba 35 aastat. Lapsed olid ülemakstud pubekaga rahulikult kodus sellal, kui ema (33 a.) lava ees hullus, tôukles ja vâânles. Oli uskumatu ôhtu, noorus tuli meelde, kôik olid nii toredad, muusika oli fantastiliselt puhas- mu ainus kahetsus on, et ma lavalt publikusse ei viskund. 

Aga näe, täna kael valutab.

Ja kontserdile jârgneva pâeva ôhtul lâksime toetama sôbranna korraldatud ûritust nimega Zumba Party. Aga me keegi ei viitsinud dresse selga panna (mul ei ole isegi T-särki, kui sellist, olemas). Nii me siis seal higistasime, saapad ja teksased jalas, keset 70 sportlikku naistekarja, kellel tuli käte-jalgade koordinatsioon meist PALJU paremini välja. See oli väga naljakas, kui vaid teised, sportlikud inimesed, nii huumorivaesed poleks olnud.

A. oli kaasas ja sai ise hakkama. Kuna mul polnud raha kaasas ega ka pangaarvel mitte, siis ûtlesin talle, et autos on mahla, aga siin praegu mul raha pole, et midagi talle osta. Ühel hetkel nâen, et A. tuleb, kâes plasttops Coca Colaga. Tema olevat lâinud joogionu juurde ja ôelnud, et "ma tahaks Coca Colat, aga mu emal ei ole raha". Nii ta saigi juua. Mul oli pârast muidugi vâga piinlik. Önneks toimus ûritus teises linnas.

Home, cold home.

Kojujôudmine oli muidugi meeldejââv: ôues olid kûlmakraadid ja kodus oli jâine ôhk. Koorisin E. paljaks ja toppisin ta juba meie "istevanni", aga mida ei tulnudki, oli soe vesi. Selgus, et katkise radiaatori tôttu oli kogu meie kûttevedelik otsa saanud ja nii veetsimegi 4,5 pâeva sooja veeta. Lapsepôlv tuli meelde, kui oli vaja midagi vôi kedagi pesta. Kausisûsteemid, tâdi Helju nipid, hea sôbranna, kelle juures pûhapâeval terve pere puhtaks sai pestud.
Siis kohe jârgmisel pâeval lâks arvuti katki. Hakkas teine tegema haavatasaanud hallhaiguri hââlt. Nii et lisaks ootamatule kûtteostule pidime ka ootamatult arvutisse investeerima.
Siis olid nohud, laste kukkumised, ôised kuutôbisused ja luupainajad (kas on kole oma last kutsuda ôiseks luupainajaks?).
Ja siis selgus, et oli tâiskuu ja peale seda, kui kuu jâlle kahanema hakkas, lâks elu rohkem joonde. Pâike tuli vâlja ja nohu lâks âra.
Kaks esimest pappkasti on pakitud. Sees on raamatud. Olen tubli ega vôta kaasa raamatuid, mida ma tôenâoliselt kunagi ei loe. Jârgmine plaan on minna lastetuppa ja karmilt nende mânguasju sorteerida.