Muusika!

Meil oli nädalavahetus seekord ôige meeleolukas. Reede ôhtul jätsime lapsed vanaisaga, kes pani nad magama, ja läksime sôprade juurde ôhtusöögile. Meil on ûks sôber, kes teeb sûûa nagu viietârnirestoranis. Sissejuhatuseks olid väiksed suupisted nagu kûpsetatud auster, miniampsuke ôuna, verivorsti ja maiteamillega, valges veinis marineeritud sai gruyère'iga, tâidetud vutimuna wasabi-noodiga, siis pearoaks oli tuvikintsuke ja -tiivake kûûslaugukartulivormi ja tikkudeks hakitud juurviljadega, mis olid kergelt krômpsuvad ning siis juustulaadung Elsassi piirkonnast ja ôunakook kôike tipuks. Kôige saateks esmaklassiline shampanja ja valget ja punast veini, Elsassist. Me justkui hôljusime pilvedel, pâriselt.
Laupâeval oli kauaoodatud pidu, ûhtede siinsete sôprade vanemate 40-aasta tâhtpâev, kus esinesin nii mina kui ka R. Meie esinemine oli esimene, kôik lâks vâga hâsti kokkuvôttes, kui mitte arvestada esimest lugu, mil mu pôhjamaa pôsed kattusid sûgava punaga- viimasest esinemisest on aastaid môôdas... Aga meil oli jube hea meel, olime kôvasti tôôtanud selle esinemise nimel, saime kôvasti kiita, eriti hea meel oli kiituse ûle, kuna publikus oli palju professionaalseid muusikuid. R. esinemine lâks ka hâsti, kiidetakse tema hââlt ja lavasarmi, mina ei tahtnud isegi tantsida, istusin ja imetlesin oma meest. :) Mingi hetk lâksin ikkagi lava ette ja kargasin talle kaela, et mângida oma esigroupie roll ikka kenasti vâlja. Ma olen ju neid ta sônu sadu kordi parandanud ja lugenud ja kuna nad laulavad inglise keeles, siis ma olen ainuke inimene saalis, kes reaalselt kaasa laulda oskab.
Aga kus olid lapsed? Lapsed olid sôbranna juures, kellel on ka kaks last. Mul vôttis kaks nâdalat aega, et harjuda môttega, et ma pean esimest korda elus lapsed ôôseks kuskile jâtma, isegi pisaraid sai valatud. Aga kôik lâks loomulikult imehâsti, E. ei ârganud ôôsel ûles (mida ta kodus olles teeb ikka kuramuse ôô), nad sôid hâsti, magasid hâsti, ei igatsenud meie jârele ûldse... Nad on tôesti tublid meil selles suhtes, kohanevad hâsti ega tekita probleeme. Siin on see kogukonnaûhtsus nii suur ka, et nad on vist harjunud sellega, et teisi tâiskasvanuid vôib usaldada.
Ja kahe pâeva pârast sôidamegi mâgedesse, mul pole veel kohvridki pakitud, aga kûllap jôuan veel.

Siin siis osa meie keelpillikvartetist.

Me, myself and I.

Tema ongi see superkokk, R.  bändi lugudekirjutaja ja hea sôber.

R. parim sôber, kelle juures pidu oli ja kelle vanemad tähistasid aastapäeva. Tema on A. ristiisa ka.

R. bändi kitarrist, tema naine valvas meie lapsi!

Tagaplaanil R. isa, esiplaanil meie sôbrannad. No ja muidugi staarlaulja.

Roosa siidist lips!

 

Igavene rahulolematus.

Jajaa, ma kohe tahaks teada, kust tuleb see igavene-igavene rahulolematus, mis tôstab pead tâiesti teadmatutel pôhjustel ja ebaloogilistel hetkedel. Siis môtle enda pea pooleks, et kust see king ikka pigistab. Et kas ebameeldivas, yet hâdavajalikus tôôs? Lastes, kes ei kuula sôna? Itaalias, kuhu ma enam iial ei satu ilmselt (nâen seda maad viimasel ajal isegi unes)? Selles, et ma tunnen vahel oma pere jârgi nii suurt igatsust, et? 
Kevad ei taha ega taha tulla, no lihtsalt kûlm on, nii kohutavalt kûlm. Kûlmatunnet saab muidugi peletada rohke sôômisega : kâisime R. perega crêperie's, mm calvadosiga flambeeritud camembert'iga pannkook...mmm. Ja siis kohe otsa "flaami karbonaad", kus on erinevad lihad sinepisaia ja piparkoogikeeksiga. Ja siis crème brûléed, pistaatsia vôi vanilliga... Ja siis shokolaadimunad, kuna olid ju ûlestôusmispûhad. Ma otsin tâhendusi muidugi kôikjalt, aga olin jube rahulolematu, et just lihavôtete ajal selliseks vitsutamiseks lâks, ma kohe tundsin end halvasti kôige selle shokolaadi juures. Et kas peab niimoodi pugima.
Ahjaa, E. hakkas proovima terve pâev lasteaias kâimist. Esimesed kaks pâeva lâksid imeliselt : teda toodi teistele eeskujuks, kui korralikku ja tublit sôôjat ("kui kôik sellised oleks..", öeldi meile ; mina muidugi sellist sôôjat oma kodus nâinud pole) ja magas ka ilusti. Mina olin esimesel pâeval kodus, tiirutasin môôda tube ringi ja pisarad voolasid, oli tunne nagu ma oleks oma lapsed hûljanud, ma pole kunagi ilma môlema lapseta nii mitu tundi olnud... Aga siis jârgmisel pâeval sain aru, et nûûd saame me R-ga koos aega veeta, minna lôuna ajal restorani nâiteks. Harjutame E. veel paar pâeva ja siis toome lapsed ikkagi lôunati koju sôôma- siinne sôôklatoit on puhas industriaalshit (a vôib-olla sellepârast E. nii isukalt seal sôôbki? :)).
Järgmisel nâdalal on sôprade vanemate 40. pulmaaastapâev ja nii R. kui mina esineme seal muusikaga. Mul pole isegi nârvi sees, peaks nagu olema harjunud esinemistega, aint ûhe loo peab pâhe saama ja arvestades, kui vâhe ma praegu harjutan... R. esineb oma rockbândiga. Tuleb palju-palju inimesi ja me jâtame lapsed ûhe sôbranna juurde. Esimest korda jâtame nad niimoodi kuskile "hoidu", aga kuna me môlemad peame esinema ja kuna peole tuleb liiga palju inimesi ja koht ise on vâike, siis on nad kindlasti rôômsamad kuskil rahulikus kohas teiste lastega.
Kolme nâdala pârast on jâlle vaheaeg, sôidame lôunasse, seal PEAB olema pâikest...