Vaeveldes järjekordse, uue, veelgi pônevama ja vâljakannatamatuma haiguse käes, tekib pähe palju huvitavaid môtteid. Ma pole kunagi haige olnud, aga peale laste sündi olen ma seda pidevalt, vôib vist öelda, et sajand tagasi poleks ma vist nurgavoodist tôusnudki. Môtlesin tagasi A. sünnijärgsele ajale ja sellele, kuidas ma end talle pûhendasin, kôik need magamata ja hakitud ööd pooleteise-kahe aasta jooksul, pidev tegelemine, imetamine, mis alguses oli mitme kuu vältel nii kohutavalt valus, ma tôesti andsin endast kôik. E-ga andsin endast vâhem, sest ta ka nôudis vähem ja ma ei saanud A. tôttu ka endast kôike anda. Aga ikkagi oli see imetamine, fakt, et kolme ja poole aasta jooksul pole kordagi saanud end välja magada ja sûnnitusjârgne deprekas. Otse loomulikult ei kahetse ma midagi ega poleks saanudki teistmoodi ema olla, aga nûûd ma pean end üles putitama kuidagi, sest mul on tunne nagu ma môraneksin tasapisi tûkkideks. Ja ma olen alles 30-aastane!
Saan nûûd hâsti aru R.-st ja imetlen teda, kes ta on kôik need aastad haigushoogude kôrvalt laste ja tôôga tegelenud. Minu jaoks on see uus olukord ja raske on end alati kokku vôtta, nii emotsionaalselt kui fûûsiliselt. R. kâitumine ôpetab mulle, kuidas halva tervise juures head nâgu teha ja teisi mitte sellega tûûdata.
Ma olen endas vâga pettunud, muidugi on see tobe asi ôelda ja môelda, aga olen end alati terveks inimeseks pidanud, kuni siiani pole kunagi antibiootikume vôtnud ega peale nohu mingeid muid haigusi olnud... Peab end ûles tuunima hakkama. Uued veljed, vingem kôlar ja kiilakam autojuht, paluks.
laupäev
teisipäev
Ah, see Bretoonimaa.
Mul on natuke raskusi siinse ilmaga. Ühest asjast oleme aru saanud: ôige bretooni tunned ära sellest, et ta ei virise hirmsa ilma üle. Mitte kunagi. Ma olen kindel, et meie pideva nohu pôhjuseks on siinne ülim niiskus. Ma pole kusagil näinud nii palju sammalt, hallitust, niiskust, niiskust, niiskust. Tänavad on sammalt täis. Bretoonid on nagu eestlased: käivad vihma käes vihmavarjuta, lühikeste käistega ja kiirustamata (R. tâhelepanek). Aga mul on see-eest pidevalt külm, andke mulle ometi miinus kolmekümne kraadist ilma ja krôbisevat lund!
Lapsed ongi parajasti haiged. Nohutavad ja köhutavad siin.
No ja siis me tegime pühapäeval piparkooke. Olen alati neid ise tahtnud teha, aga kunagi pole viitsinud eriti sellega jännata. Selgus, et asi on väga lihtne ja muidugi märksa maitsvam kui poetaignast tehtuna. Oleks mul vaid veel toimiv ahi. Glasuuritasime kah. Viisime naabritele ka, neid on meil siin kokku 13, nad olid väga rôômsad-üllatunud. Järgmisel pühapäeval jälle, sest nagu mul ikka tavaks, jagub taignast koguse poolest ka veebruarisse.
Järgmisel nädala laupäeval algab vaheaeg ja me sôidame lôunasse, oma mägedesse, et seal esimest korda pidada jôulusid ainult neljakesi. Toome metsast kuusepuu ja loome meie pere jôulutraditsiooni, mis ühendab endas 24. ja 25. detsembri traditsioonid Eestis ja Prantsusmaal. Vahel tundub, et meie riike ei seo miski, ei mingid traditsioonid, arusaamad, harjumused, temperamenditüübid... Peame ise looma selle silla, ja sel aastal on meil selleks esmakordselt vôimalus.
Juba praegu kâib kakskeelne jôululaulude harjutamine, A. nôuab, et talle lauldaks kôiki laule kahes keeles. Kôike muidugi ei saa, aga mônda saab tôesti môlemas keeles ette kanda.
Pâkapikud kâivad ka edasi ja see on naljakas, kui A. teinekord pettub. Ükskord olid sussis mandariinid. Jâlle. Ja ta oli nii pettunud. Naljakas on see sellepârast, et ma mâletan ise ka enda lapsepôlvest seda pettumustunnet. Tahad kommi, aga sussis on mingi nâkane mandariin. Aga see on kindlasti lastele ainult hea, ei saa kôike saada, mida tahad.
Kingitused on valmis ja neist aitab. Kâisin siin ûhe lapse sûnnipâeval ja mind ehmatas, kui palju kingitusi ûks kaheaastane preili sai. Kui kalleid ja kui suuri. Ma vaimustun ka vahel mingitest mânguasjadest, aga meie lapsed saavad aastas kaks-kolm korda kingitusi - jôulude ja sûnnipâeva ajal. Vahel ikka tekib mingi raamat juurde, vôi pliiatsid vôi vârviraamat, aga ei midagi suuremat. Lastele ei ole niiiiii palju kingitusi vaja, see on enamasti vajalik ainult vanemate enesetunde parandamiseks (ma tean seda ka enda kâest).
Jooksen tôôle!
Lapsed ongi parajasti haiged. Nohutavad ja köhutavad siin.
No ja siis me tegime pühapäeval piparkooke. Olen alati neid ise tahtnud teha, aga kunagi pole viitsinud eriti sellega jännata. Selgus, et asi on väga lihtne ja muidugi märksa maitsvam kui poetaignast tehtuna. Oleks mul vaid veel toimiv ahi. Glasuuritasime kah. Viisime naabritele ka, neid on meil siin kokku 13, nad olid väga rôômsad-üllatunud. Järgmisel pühapäeval jälle, sest nagu mul ikka tavaks, jagub taignast koguse poolest ka veebruarisse.
Järgmisel nädala laupäeval algab vaheaeg ja me sôidame lôunasse, oma mägedesse, et seal esimest korda pidada jôulusid ainult neljakesi. Toome metsast kuusepuu ja loome meie pere jôulutraditsiooni, mis ühendab endas 24. ja 25. detsembri traditsioonid Eestis ja Prantsusmaal. Vahel tundub, et meie riike ei seo miski, ei mingid traditsioonid, arusaamad, harjumused, temperamenditüübid... Peame ise looma selle silla, ja sel aastal on meil selleks esmakordselt vôimalus.
Juba praegu kâib kakskeelne jôululaulude harjutamine, A. nôuab, et talle lauldaks kôiki laule kahes keeles. Kôike muidugi ei saa, aga mônda saab tôesti môlemas keeles ette kanda.
Pâkapikud kâivad ka edasi ja see on naljakas, kui A. teinekord pettub. Ükskord olid sussis mandariinid. Jâlle. Ja ta oli nii pettunud. Naljakas on see sellepârast, et ma mâletan ise ka enda lapsepôlvest seda pettumustunnet. Tahad kommi, aga sussis on mingi nâkane mandariin. Aga see on kindlasti lastele ainult hea, ei saa kôike saada, mida tahad.
Kingitused on valmis ja neist aitab. Kâisin siin ûhe lapse sûnnipâeval ja mind ehmatas, kui palju kingitusi ûks kaheaastane preili sai. Kui kalleid ja kui suuri. Ma vaimustun ka vahel mingitest mânguasjadest, aga meie lapsed saavad aastas kaks-kolm korda kingitusi - jôulude ja sûnnipâeva ajal. Vahel ikka tekib mingi raamat juurde, vôi pliiatsid vôi vârviraamat, aga ei midagi suuremat. Lastele ei ole niiiiii palju kingitusi vaja, see on enamasti vajalik ainult vanemate enesetunde parandamiseks (ma tean seda ka enda kâest).
Jooksen tôôle!
reede
Meie armsad väiksed inglid!
Vôi peaks kirjutama "pôrguinglid"?
Budistist vanaema seda muidugi heaks ei kiida, aga tema lapselapsed (paneme selle segatud metsiku vere sûûks) leidsid tâna agoonias vaevleva kârbse toanurgast (eile leidsime ûhe lepatriinu, kes elab nûûd meie garaazhi juurviljakastis). Alguses pûûdsid lapsed kârbsekest lusika peale saada, et ta kuhugi eemale viia. Kuna see hoogsalt vintskleva (kas teadsite, et sôna "vintsklema" on eesti keeles ainulaadne, kuna viis konsonanti on ûksteise kôrval?) kârbse tôttu hâsti ei ônnestunud (andkem neile au- neil oli alguses noobel idee siiski), siis ûhel hetkel andis A. kârbsele lusikaga prooviks vopsu. Vops môjus- kârbes jâi oimetuks. Kuna vend tunneb ôde hâdas, siis ligines E., kellel on kârbsetapp kâpas, ja kârbes leidis tuhvli all lôplikult oma otsa.
A. ôpib lasteaias hoogsalt uusi sônu ja vahvaid vâljendeid. Tâna ôhtul ta vaidles millegi ûle R.-ga ja hakkas siis mossitama. Mossitab ja poriseb midagi stiilis - ma tahan ainult emmet ja E-i, sina oled "kaka puuks". Uh, kuidas me vihastasime (nâiliselt) ja karistasime ja seletasime. See ei ole tegelikult naljakas, kui laps vanematele nii ûtleb vôi kui ta vastu vaidleb. Vaatame, kas ta veel proovib, ûks kord peab ju ometi proovima, mis nâo vanemad teevad.
Üldse on A-l tendents korraldada ja kamandada ja seletada ja olla nagu vâike kukeke, kes ikka midagi vastu proovib piuksuda, hoolimata oma vastase vôimsusest. Ei tea, kellelt ta sellise joone kûll pârinud on.
Budistist vanaema seda muidugi heaks ei kiida, aga tema lapselapsed (paneme selle segatud metsiku vere sûûks) leidsid tâna agoonias vaevleva kârbse toanurgast (eile leidsime ûhe lepatriinu, kes elab nûûd meie garaazhi juurviljakastis). Alguses pûûdsid lapsed kârbsekest lusika peale saada, et ta kuhugi eemale viia. Kuna see hoogsalt vintskleva (kas teadsite, et sôna "vintsklema" on eesti keeles ainulaadne, kuna viis konsonanti on ûksteise kôrval?) kârbse tôttu hâsti ei ônnestunud (andkem neile au- neil oli alguses noobel idee siiski), siis ûhel hetkel andis A. kârbsele lusikaga prooviks vopsu. Vops môjus- kârbes jâi oimetuks. Kuna vend tunneb ôde hâdas, siis ligines E., kellel on kârbsetapp kâpas, ja kârbes leidis tuhvli all lôplikult oma otsa.
A. ôpib lasteaias hoogsalt uusi sônu ja vahvaid vâljendeid. Tâna ôhtul ta vaidles millegi ûle R.-ga ja hakkas siis mossitama. Mossitab ja poriseb midagi stiilis - ma tahan ainult emmet ja E-i, sina oled "kaka puuks". Uh, kuidas me vihastasime (nâiliselt) ja karistasime ja seletasime. See ei ole tegelikult naljakas, kui laps vanematele nii ûtleb vôi kui ta vastu vaidleb. Vaatame, kas ta veel proovib, ûks kord peab ju ometi proovima, mis nâo vanemad teevad.
Üldse on A-l tendents korraldada ja kamandada ja seletada ja olla nagu vâike kukeke, kes ikka midagi vastu proovib piuksuda, hoolimata oma vastase vôimsusest. Ei tea, kellelt ta sellise joone kûll pârinud on.
Tellimine:
Postitused (Atom)