Tänane pidulik päkapikuhooaja avamine algas nukralt, aga lôppes kenasti. Nimelt avastasime, et kôik meie jôulukaunistused ja kuuseehted on ilmselt Eestisse jäänud, kuigi olime kindlad, et nad on meil kaasas. Meil ei ole ju siin midagi, me vôtsime ainult hädavajalikud asjad kaasa. Nii meisterdavadki emme ja issi nüüd värvilisest paberist hädaabiehteid. Kôik nipid on meelest läinud! Näiteks: kuidas teha neid mehikesi, kes üksteisel käest kinni hoiavad? Ma voldin paberit nii ja naapidi, aga ikka läheb kôik vussi.
Eile öösel meisterdasin veel mingi susside panemise koha kiiruga valmis. Ja kui käisime lastega jalgratastega sôitmas, leidsin mitu murtud elupuuoksa, neile saab ka midagi külge ehk riputada.
Aga nii-nii vahva on näha, kuidas A. on jôuluimes täielikult sees. Päkapikud! Ta räägib igasuguseid jutte, et kust nad tulevad (metsast, juurikate ja kivide alt), mismoodi nad tegutsevad... Öhtul laulsin talle jôululaule (lastele sobivaid) ja tal olid silmad peas suured nagu tôllarattad.
pühapäev
laupäev
Mutike Pariisis ja peomöllus.
Pariisis käidud. Esialgu tundsin suurt puudust lastest, no pole harjunud neist eemal olema. Koolitus oli huvitav, sain ideid ja inspiratsiooni ja tunde, et sooh, ma olen nüüd ametlikult vana. Kohal oli üle 60 noore, ma olin teisel kohal vanuse poolest. Kôik suhtlesid intensiivselt, vahetasid numbreid, hiilgasid vôôrkeeltega, uurisid teiste elu ja töö kohta, tegid plaane edasiseks. Mina ei viiiiitsinud, no kohe üldse mitte. (Kodus tuli muidugi meelde, et samavanuselt olin täpselt samasugune, kui kuskil väljamaal käidud sai). Noored on ikka naljakad, nad ei oska vait olla, kui vaja (kui nt loengupidaja ootab, et nad vait jââks, et saaks alustada), nad ei huvitu eriti rââgitavast (eelistavad samal ajal lobiseda vôi kirjakesi (!) vahetada). Igatahes: ma istusin alati esireas, et ikka hästi kuulda ja näha.
Kôik vôinuks veel hästi lôppeda, kui koolituse lôppedes poleks mu kûlge end haakinud ûks noor rumeenlanna. Ta oli esimest korda Pariisis ja pabistas, et kas ta ikka jôuab ôigeks ajaks rongijaama. Ta palus, et kas ta vôib minuga koolituse lôppedes kaasa tulla, kuna me lâksime samasse jaama. Ma olin muidugi nôus, ma mâletan, kui hirmutavad on sellised reisid, eriti kakofoonilises Pariisis. Ütlesin vaid, et mina lahkun kell viis, rong oli kell seitse, ja et ma tahan veel enne natuke jalutada. Kell on viis, loeng veel kestab, aga ma tahtsin âra minna, nagu kokku lepitud sai. Töusen pûsti, ikka oma esireas, ja ootan, et rumeenlane ka tôuseks, et vaikselt lahkuda. Tema istub edasi ja naeratab ebalevalt. Istun siis maha tagasi, kûsin, et mis vârk on, ta keeldub lahkumast ja mina ei saanud temast môôda ka. Lôpuks, kui on juba vâga piinlik, tôuseb ta siiski ja lahkume saalist. Urr. Rongis siunab ta kôva hââle ja hirmsa aktsendiga prantsuse ronge. Virin. Rongijaama jôudes nôuab, et komposteeriksime piletid, mina vastu, et aega on. Virin. Tirin ta varrukast ikkagi vâlja. Lâheme Galeries Lafayette'i kaubamajast ôkva lâbi, et jôuda tânavale ja et ma saaksin osta rongi peale ûhe sandwichi- tema hakkab vahtima ûûratult kalleid ehteid oma viisteist minutit. Kammoon, mul pole sellist raha, et sealt ehteid osta, temal ka nagunii ei ole. Vahib ja kiidab ja hâdaldab ja seletab. Sain ta lôpuks sealt vâlja. Kohe kostub virin, et tema KÜLL valgest saiast tehtud asju ei sôô, peab olema ikka tâistera ja ôkoshmôko. Siis viis minutit hiljem nôuab ta ka endale sandwichi. Kâime lâbi kahest boulangerie'st ehk saiapoest, nagu mina neid kutsun- preili kuulutab nende vôileivad vanadeks ja seletab, et tal on ALLERGIA vanade sandwichide vastu. (Lôpuks ostab ta sandwichi rongiperooni âârest toredast industriaalseid saiatooteid mûûvast putkast). Järgmisena kostub virin, et ehk peaks rongijaama tagasi minema, et piletid komposteerida ja ôige koht ûles leida. Ma kâratan vastu, et mina tahan jalutada ja palun vâga, saame kokku 20 minuti pârast rongijaama ees. Kostub pisarane NON, NON, NON! (ja ma pole kindel, aga mulle tundus, et ta lôi jalga ka vastu maad nagu môni kolmeaastane). Ja nii ma veetsingi oma vaba Pariisi-aja Montparnasse'i rongijaamas, kôiki rumeenlasi vihates (sorri) ja tânades ônne, et me samas rongis koju ei pea sôitma. Positiivne oli see, et ma lugesin rongisôitude ajal lâbi Hvostovi "Sillamäe passiooni", mis avas nii mitmeski môttes mu silmi, haakus tâpselt mind hetkel paeluva interkultuursuse teemaga ja ajas mind naerma ja nutma, nagu ûks ôige raamat tegema peabki.
Eile aga veetsin ôhtu tûdrukutega, nende hullude ja hullemast hullemate tûdrukutega siin. See on nûûd tehtud- ûle tuhande aasta sain tantsida, naerda nii, et lôualuu oli krambis ja isegi tequilat sai joodud. Nad on hullud!
Sain ôhtu jooksul igasuguseid naljakaid asju teada ja ûhe ilusaima ja absurdseima komplimendi, mis mullle eales tehtud on.
Ja veel: koolis direktoriga jutustades sain teada, et kui prantsuse bûrokraadid ja bossid seda vôimaldavad, on ehk vôimalus, et ma jâân ka jârgmiseks aastaks siia kooli tôôle, aga siis juba kohaliku lepinguga!
Ma olin reedel kohe nii rôômus, et ostsin siinsele toidupangale korvitâie toiduaineid, et karma oleks kenasti tasakaalus. Kahju kûll, et see nii on, aga mu meelest vôiksid kôik heategevusega tegelevad institutsioonid môelda, kuidas teha see vâike zhest tavainimesele vôimalikult mugavaks. Selles môttes paneb toidupank tâkkesse oma aktsiooniga.
Vaadakem nûûd romantilist komôôdiat, mis?
Kôik vôinuks veel hästi lôppeda, kui koolituse lôppedes poleks mu kûlge end haakinud ûks noor rumeenlanna. Ta oli esimest korda Pariisis ja pabistas, et kas ta ikka jôuab ôigeks ajaks rongijaama. Ta palus, et kas ta vôib minuga koolituse lôppedes kaasa tulla, kuna me lâksime samasse jaama. Ma olin muidugi nôus, ma mâletan, kui hirmutavad on sellised reisid, eriti kakofoonilises Pariisis. Ütlesin vaid, et mina lahkun kell viis, rong oli kell seitse, ja et ma tahan veel enne natuke jalutada. Kell on viis, loeng veel kestab, aga ma tahtsin âra minna, nagu kokku lepitud sai. Töusen pûsti, ikka oma esireas, ja ootan, et rumeenlane ka tôuseks, et vaikselt lahkuda. Tema istub edasi ja naeratab ebalevalt. Istun siis maha tagasi, kûsin, et mis vârk on, ta keeldub lahkumast ja mina ei saanud temast môôda ka. Lôpuks, kui on juba vâga piinlik, tôuseb ta siiski ja lahkume saalist. Urr. Rongis siunab ta kôva hââle ja hirmsa aktsendiga prantsuse ronge. Virin. Rongijaama jôudes nôuab, et komposteeriksime piletid, mina vastu, et aega on. Virin. Tirin ta varrukast ikkagi vâlja. Lâheme Galeries Lafayette'i kaubamajast ôkva lâbi, et jôuda tânavale ja et ma saaksin osta rongi peale ûhe sandwichi- tema hakkab vahtima ûûratult kalleid ehteid oma viisteist minutit. Kammoon, mul pole sellist raha, et sealt ehteid osta, temal ka nagunii ei ole. Vahib ja kiidab ja hâdaldab ja seletab. Sain ta lôpuks sealt vâlja. Kohe kostub virin, et tema KÜLL valgest saiast tehtud asju ei sôô, peab olema ikka tâistera ja ôkoshmôko. Siis viis minutit hiljem nôuab ta ka endale sandwichi. Kâime lâbi kahest boulangerie'st ehk saiapoest, nagu mina neid kutsun- preili kuulutab nende vôileivad vanadeks ja seletab, et tal on ALLERGIA vanade sandwichide vastu. (Lôpuks ostab ta sandwichi rongiperooni âârest toredast industriaalseid saiatooteid mûûvast putkast). Järgmisena kostub virin, et ehk peaks rongijaama tagasi minema, et piletid komposteerida ja ôige koht ûles leida. Ma kâratan vastu, et mina tahan jalutada ja palun vâga, saame kokku 20 minuti pârast rongijaama ees. Kostub pisarane NON, NON, NON! (ja ma pole kindel, aga mulle tundus, et ta lôi jalga ka vastu maad nagu môni kolmeaastane). Ja nii ma veetsingi oma vaba Pariisi-aja Montparnasse'i rongijaamas, kôiki rumeenlasi vihates (sorri) ja tânades ônne, et me samas rongis koju ei pea sôitma. Positiivne oli see, et ma lugesin rongisôitude ajal lâbi Hvostovi "Sillamäe passiooni", mis avas nii mitmeski môttes mu silmi, haakus tâpselt mind hetkel paeluva interkultuursuse teemaga ja ajas mind naerma ja nutma, nagu ûks ôige raamat tegema peabki.
Eile aga veetsin ôhtu tûdrukutega, nende hullude ja hullemast hullemate tûdrukutega siin. See on nûûd tehtud- ûle tuhande aasta sain tantsida, naerda nii, et lôualuu oli krambis ja isegi tequilat sai joodud. Nad on hullud!
Sain ôhtu jooksul igasuguseid naljakaid asju teada ja ûhe ilusaima ja absurdseima komplimendi, mis mullle eales tehtud on.
Ja veel: koolis direktoriga jutustades sain teada, et kui prantsuse bûrokraadid ja bossid seda vôimaldavad, on ehk vôimalus, et ma jâân ka jârgmiseks aastaks siia kooli tôôle, aga siis juba kohaliku lepinguga!
Ma olin reedel kohe nii rôômus, et ostsin siinsele toidupangale korvitâie toiduaineid, et karma oleks kenasti tasakaalus. Kahju kûll, et see nii on, aga mu meelest vôiksid kôik heategevusega tegelevad institutsioonid môelda, kuidas teha see vâike zhest tavainimesele vôimalikult mugavaks. Selles môttes paneb toidupank tâkkesse oma aktsiooniga.
Vaadakem nûûd romantilist komôôdiat, mis?
teisipäev
Se-pa-poi-sid...
E. laulab Sepapoiste laulu otsast lôpuni ja perfektselt viisi pidades (vaid sônad pole "päris need")! Kas kunagi saab tema kohta öelda, et "ta laulis enne, kui hakkas rääkima"? Igatahes tôi see mu emasilmadesse pisarad.
A. laulab ka Sepapoisse, aga lasteaias ôpetati neile Sepapoiste versioone inglise, bretooni, prantsuse, eesti, saksa ja hispaania keeles. Ühtlasi oskan ka mina nüüd neid variante, nii et vôib öelda, et sel aastal sai midagi ôpitud kah.
Ja juhtunud on ime- lapsed on juba teist ööd oma vooditesse terveks ööks magama jäänud. Ma olen kahtlaselt välja puhanud, et sukelduda homme Pariisi ööellu (tegelikult hüppan rongist teise rongi peale, vahepeal kahman ehk midagi süüa kaasa ja siis peangi juba magama minema).
A. laulab ka Sepapoisse, aga lasteaias ôpetati neile Sepapoiste versioone inglise, bretooni, prantsuse, eesti, saksa ja hispaania keeles. Ühtlasi oskan ka mina nüüd neid variante, nii et vôib öelda, et sel aastal sai midagi ôpitud kah.
Ja juhtunud on ime- lapsed on juba teist ööd oma vooditesse terveks ööks magama jäänud. Ma olen kahtlaselt välja puhanud, et sukelduda homme Pariisi ööellu (tegelikult hüppan rongist teise rongi peale, vahepeal kahman ehk midagi süüa kaasa ja siis peangi juba magama minema).
neljapäev
Tüütud mehed!
Oeh, mulle käivad teatud tüüpi mehed nii-nii närvidele. Istume täna sööklas kolleegidele, kui jutt läheb üht ôpetajannat asendanud neidise peale, kes oli väga ilus ja hoolitsetud naine. Minagi vaatasin, et vau, milline naine. Ja siis hakkavad peaaegu et kôik mehed jaurama, kui ilus ta ikka oli, ja et asendatud kolleeg peaks veel minema haiguspuhkusele jne jne. Eriti see üks mees, kes on alati nii labane ja naerab kôvasti oma tobedate naljade peale ja sööb lohakalt ja kes laenas mult täna punast pastapliiatsit ega andnud seda enam tagasi. Mind alati häirib, kui mehed hakkavad naiste juuresolekul (ja ka vastupidi) vastassoo välimusest rääkima ning eriti häirib, kui jutt läheb selliseks poollabaseks. Ma mäletan, kui vihane ma olin, kui ma olin viimaseid kuid rase ja üks R. sôber, kes on väga "kehaline" tüüp, kommenteeris telekast mingite näitsikute seksikat välimust à la "vaata, milline suu tal on" vôi "vahi, millised rinnad". UHHHHH. Mu elus pole kunagi selliseid mehi olnud, R. ei räägi iial niimoodi (vähemalt minu kuuldes) ja see kohe tôukab mind eemale.
Aga muidu on tervisega kehvad lood. Keegi ütles, et peale 30ndaid tekivad tervisemured ja nii see tôesti on.
Aga muidu on tervisega kehvad lood. Keegi ütles, et peale 30ndaid tekivad tervisemured ja nii see tôesti on.
teisipäev
Autoriteet vôi fusionaal?
Eile oli selline päev, kus mul oli 20 minutit vaba aega. Olin üksi, läksin "linna", vôtsin kaasa mingi ajakirja, istusin kohviku terrassile päikese kätte ja jôin suure tassi kakaod hirmsa hunniku vahukoorega. Peamisteks vaatamisväärsusteks olid meie esimese, läbikukkund, korteri baariomanikust majanaaber ning üks bretoon, kes peab poodi, mille nimeks on "Hellad pöialpoisid" (ma pole sinna veel sisse julgenud minna).
Täna oli koolis intensiivne, lapsed ôppisid eesti keeles ära lause "kuuuurijate töööö jäääärel". Ha ha.
Ma pole veel ikka harjunud eesti ja prantsuse koolide erinevustega. Milline kord ja autoriteet siin valitseb! Vahel hakkab mul ôpilastest nii kahju, lausa pisar tuleb silma, kui ma kuulen, millise iroonia, sarkasmi ja ôelusega neid koheldakse. Aga nad on sellega harjunud, nii et ma ei peaks muretsema. Olen ka näinud, kuidas ôpilane saab vihikuga pähe vôi muid selliseid äkilisi liigutusi. Pôhiline on autoriteet (vôtke enne klassi astumist rivvi) ja korralikud allajoonimisvahendid. Meil on minu ühe kolleegiga, kellega kahasse ma ühte tundi annan, kokku lepitud, et tema tegeleb korra ja mina rohkem sisuga. No see pole tegelikult nii must-valge, aga mul ei käivitu tôesti see nupp, et "joonige see alla! värvige markeriga! vôtke roheline pliiats! seiske rivis!".
Aga ega igal maal oma toimivad meetodid. Lihtsalt väga huvitav on kôike seda vôrrelda ja leida ûles see, millest shnitti vôtta. Igatahes vôrreldes esimese aastaga, kui ma ôpetaja olin, olen ma ikka mârksa karmim. Mind teeb kurvaks see, et olen tâheldanud (nii Eestis kui Prantsusmaal), et mingil hetkel muutuvad ôpetajad kuidagi kurjaks ikkagi, nad ei nâe enam seda, et nende vastas on laps, laps oma murede ja kurbuste ja hormoonide ja rôômudega. Seda vaest last tambitakse ja kasvatatakse, aga tegelikult saab tema lâhedale hoopis muid meetodeid kasutades. No iga laps on muidugi erinev, aga ma usun, et sôbraliku, loomuliku tâhelepanuga, ja miks ka mitte huumorimeelega, saab paremini laste ligi. Iseasi, kas nii austust âra teenitakse, aga tunnet, et keegi sind môistab, ehk kûll.
Üldse olen tâheldanud, et siin on paljud suhted austusel pôhinevad. Isegi lâhimad peresuhted. Mingid teatud koodid on kogu aeg. Ja ûksteist kardetakse. Ah, raske seletada, aga ma eelistaks ise, et mul oleks oma lastega fusionaalsed suhted.
Aga nagu kôigega, millest ma siin kirjutan, vôin ma ka vabalt eksida.
Meie lapsukesed aga teevad hirmsat kisa kogu aeg. E.-l on uskumatult kôva hââl. Ja nii nad siis vôidu kisavad, kuni saabuvad maruvihased vanemad (unustage âra see jutt fusionaalsest suhtest lastega!:). Magamapanekud on seevastu nagu muinasjutud (vahel, mitte alati muidugi): loen jutukese, laulan laulukese, panen lapsed teki alla ja lâhen âra. Ja nad jââvad ise magama! Ma arvan, et me oleme selle âra teeninud peale A. magamisprobleeme. Teda sain kussutatud magama veel pea et kaheaastaseltki. Vaene laps.
A. ôpib lasteaias meeletult rumalusi: koledaid sônu, jalaga lôômist, rumalaid laule... Ônneks on ta tûtarlaps, kellele need asjad siiski eriti kûlge ei hakka, aga ootame, kui ta seda kôike E.-le ôpetama hakkab!
R. ûks maal pannakse siin ûhel nâitusel ûles.
Mul ei tule kôik uudised ûhekorraga meeldegi!
Aa, jârgmisel nâdalal sôidan Pariisi koolitusele, olen âra poolteist pâeva. Ma ei tea, mida teha, sest ees ootab mind neljatunnine rongisôit, mil keegi ei taha pissile, juua, kûpsist jne. Vaid mina ja Sillamâe passion (aitâh, Mrgt!). Ja no vâike komm ka ikka sinna juurde. Ma luban ka, et vaatan hotellitoas terve ôhtu telekat (meil ju seda kodus pole)! Ja ka sinna juurde kâib vâike komm arvatavasti.
Täna oli koolis intensiivne, lapsed ôppisid eesti keeles ära lause "kuuuurijate töööö jäääärel". Ha ha.
Ma pole veel ikka harjunud eesti ja prantsuse koolide erinevustega. Milline kord ja autoriteet siin valitseb! Vahel hakkab mul ôpilastest nii kahju, lausa pisar tuleb silma, kui ma kuulen, millise iroonia, sarkasmi ja ôelusega neid koheldakse. Aga nad on sellega harjunud, nii et ma ei peaks muretsema. Olen ka näinud, kuidas ôpilane saab vihikuga pähe vôi muid selliseid äkilisi liigutusi. Pôhiline on autoriteet (vôtke enne klassi astumist rivvi) ja korralikud allajoonimisvahendid. Meil on minu ühe kolleegiga, kellega kahasse ma ühte tundi annan, kokku lepitud, et tema tegeleb korra ja mina rohkem sisuga. No see pole tegelikult nii must-valge, aga mul ei käivitu tôesti see nupp, et "joonige see alla! värvige markeriga! vôtke roheline pliiats! seiske rivis!".
Aga ega igal maal oma toimivad meetodid. Lihtsalt väga huvitav on kôike seda vôrrelda ja leida ûles see, millest shnitti vôtta. Igatahes vôrreldes esimese aastaga, kui ma ôpetaja olin, olen ma ikka mârksa karmim. Mind teeb kurvaks see, et olen tâheldanud (nii Eestis kui Prantsusmaal), et mingil hetkel muutuvad ôpetajad kuidagi kurjaks ikkagi, nad ei nâe enam seda, et nende vastas on laps, laps oma murede ja kurbuste ja hormoonide ja rôômudega. Seda vaest last tambitakse ja kasvatatakse, aga tegelikult saab tema lâhedale hoopis muid meetodeid kasutades. No iga laps on muidugi erinev, aga ma usun, et sôbraliku, loomuliku tâhelepanuga, ja miks ka mitte huumorimeelega, saab paremini laste ligi. Iseasi, kas nii austust âra teenitakse, aga tunnet, et keegi sind môistab, ehk kûll.
Üldse olen tâheldanud, et siin on paljud suhted austusel pôhinevad. Isegi lâhimad peresuhted. Mingid teatud koodid on kogu aeg. Ja ûksteist kardetakse. Ah, raske seletada, aga ma eelistaks ise, et mul oleks oma lastega fusionaalsed suhted.
Aga nagu kôigega, millest ma siin kirjutan, vôin ma ka vabalt eksida.
Meie lapsukesed aga teevad hirmsat kisa kogu aeg. E.-l on uskumatult kôva hââl. Ja nii nad siis vôidu kisavad, kuni saabuvad maruvihased vanemad (unustage âra see jutt fusionaalsest suhtest lastega!:). Magamapanekud on seevastu nagu muinasjutud (vahel, mitte alati muidugi): loen jutukese, laulan laulukese, panen lapsed teki alla ja lâhen âra. Ja nad jââvad ise magama! Ma arvan, et me oleme selle âra teeninud peale A. magamisprobleeme. Teda sain kussutatud magama veel pea et kaheaastaseltki. Vaene laps.
A. ôpib lasteaias meeletult rumalusi: koledaid sônu, jalaga lôômist, rumalaid laule... Ônneks on ta tûtarlaps, kellele need asjad siiski eriti kûlge ei hakka, aga ootame, kui ta seda kôike E.-le ôpetama hakkab!
R. ûks maal pannakse siin ûhel nâitusel ûles.
Mul ei tule kôik uudised ûhekorraga meeldegi!
Aa, jârgmisel nâdalal sôidan Pariisi koolitusele, olen âra poolteist pâeva. Ma ei tea, mida teha, sest ees ootab mind neljatunnine rongisôit, mil keegi ei taha pissile, juua, kûpsist jne. Vaid mina ja Sillamâe passion (aitâh, Mrgt!). Ja no vâike komm ka ikka sinna juurde. Ma luban ka, et vaatan hotellitoas terve ôhtu telekat (meil ju seda kodus pole)! Ja ka sinna juurde kâib vâike komm arvatavasti.
esmaspäev
Mamotshka ja hea elu välismaal.
Ma olen nii rôômus, sest jârgmisel aastal tuleb terve mu pere siia nâdalaks ajaks kûlla!
R. juba ôiendab, et ma rââgin sellest iga pâev ja teen juba programmi ja muretsen, kust madratseid saab, aga nii tore, nii tore.
Lisaks ma pean ütlema, et see on uskumatu, kuidas emad teavadki paremini, kuidas asjad on ja mis hea on. Ikka ja jälle pean nentima, et näe, emmel oli jälle ôigus. Aga ega ma seda muidugi kohe välja ei näita, ma pean ju ise ka tark ema olema...
Reedel oli koolis raske päev. Sôbranna just naeris, kui kurtsin, et pidin kella kaheni tööl olema (muidu töötan poole üheksast kaheteistkümneni). Aga ma olin kaks ja pool tundi psühholoogi ja ühe probleemse inglannast neiuga, kellega viidi läbi teste, et näha, mis IQ tal on ja mis on ta probleemid. Lôpuks räägiti ta eraelust ja ma pidin endaga vôitlema, et pisaraid tagasi hoida. Siinse kooli suur pluss on see, et iga lapse ja tema probleemidega tegeletakse. Palju on siin düslektikuid ja düsgraafikuid; nendega tegelemiseks läbivad ôpetajad spetsiaalseid koolitusi. Minu jaoks on see esimene kogemus tegeleda nii paljude eri tasemete ja perekondlike lugudega lastega. Olgem ausad, töö Tallinna nö. eliitkoolis selekteeritud lastega on ikka lust ja lillepidu. Siin töötades on tasemed väga erinevad, arvesse on vaja vôtta laste päritolu, kodust olukorda, tujusid... Väga hea kogemus.
Tahtsin veel kirjutada ühest artiklist (no seda ei saa artikliks tegelikult nimetada, ütleme siis "kirjatükist", mida keegi jagas Facebookis. http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/eestlane-prantsusmaal-kui-saaksin-uuesti-valida-jaaksin-eestisse-elama.d?id=60649493. Jumal, kui närvi mind see artikkel ja need kommentaarid ajasid. Iga riigi kohta saaks kirjutada samasuguse artikli. Ma olen ise ka neid asju môelnud ja ma usun, et teatud viha kâib teise riiki kolimisega kaasas, vähemalt alguses, see tundub täiesti loogiline psühholoogiline etapp olevat. Aga ma imestan, ka mônede tuttavate juures, et see mônel üldse üle ei lähe, eriti ehmatav on see inimeste juures, kes ise sama keele ja kultuuriga tegelevad. Peab ju ometi oskama tühiasjadest üle olla ning positiivsetele külgedele keskenduda. Üldse ollakse, ja mina ka muidugi, jube kinni mingites asjades, harjumustes, kohustustes. Alati saab ära minna, parandada, elu muuta, teha teistmoodi. Vôi lihtsalt kôigi nende asjade üle kôvasti naerda.
Sellistes olukordades kehtib täpselt vana hea Eesti vanasôna, et kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Nüüd, kui mul enam ammu seda viha pole, olen vaba, siis näen, kuidas vôôras kontekstis elamine vôib olla meeletult rikastav ja tore kogemus. Linnakeses teatakse meid, kui toredaid inimesi, vanamammid-papid teretavad mind tänaval, räägime koertest ja ilmast, saiapoes küsitakse, kuidas mu lapsed elavad, mäletatakse nende nimesid jne jne. Kui ma oleks siin kuri, irooniline välismaalane, kes räägib igal vôimalikul hetkel oma kodumaast ja kirub oma elukohamaad, siis jââksid kôik need inimlikud kontaktid olemata. Ja ometi just neist kontaktidest sôltub elu normaalne ja meeldiv toimimine kogukonnas. R. on super nâide selle kohta, kuidas intelligentne inimene elab vâlismaal. Öpi âra kohalik keel, âra karda suhelda, ole viisakas ja tee nii, nagu seal maal kombeks on, âra kiru maad, kus sa parajasti elad (vôi tee seda siis ôhtul salaja teki all).
R. juba ôiendab, et ma rââgin sellest iga pâev ja teen juba programmi ja muretsen, kust madratseid saab, aga nii tore, nii tore.
Lisaks ma pean ütlema, et see on uskumatu, kuidas emad teavadki paremini, kuidas asjad on ja mis hea on. Ikka ja jälle pean nentima, et näe, emmel oli jälle ôigus. Aga ega ma seda muidugi kohe välja ei näita, ma pean ju ise ka tark ema olema...
Reedel oli koolis raske päev. Sôbranna just naeris, kui kurtsin, et pidin kella kaheni tööl olema (muidu töötan poole üheksast kaheteistkümneni). Aga ma olin kaks ja pool tundi psühholoogi ja ühe probleemse inglannast neiuga, kellega viidi läbi teste, et näha, mis IQ tal on ja mis on ta probleemid. Lôpuks räägiti ta eraelust ja ma pidin endaga vôitlema, et pisaraid tagasi hoida. Siinse kooli suur pluss on see, et iga lapse ja tema probleemidega tegeletakse. Palju on siin düslektikuid ja düsgraafikuid; nendega tegelemiseks läbivad ôpetajad spetsiaalseid koolitusi. Minu jaoks on see esimene kogemus tegeleda nii paljude eri tasemete ja perekondlike lugudega lastega. Olgem ausad, töö Tallinna nö. eliitkoolis selekteeritud lastega on ikka lust ja lillepidu. Siin töötades on tasemed väga erinevad, arvesse on vaja vôtta laste päritolu, kodust olukorda, tujusid... Väga hea kogemus.
Tahtsin veel kirjutada ühest artiklist (no seda ei saa artikliks tegelikult nimetada, ütleme siis "kirjatükist", mida keegi jagas Facebookis. http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/eestlane-prantsusmaal-kui-saaksin-uuesti-valida-jaaksin-eestisse-elama.d?id=60649493. Jumal, kui närvi mind see artikkel ja need kommentaarid ajasid. Iga riigi kohta saaks kirjutada samasuguse artikli. Ma olen ise ka neid asju môelnud ja ma usun, et teatud viha kâib teise riiki kolimisega kaasas, vähemalt alguses, see tundub täiesti loogiline psühholoogiline etapp olevat. Aga ma imestan, ka mônede tuttavate juures, et see mônel üldse üle ei lähe, eriti ehmatav on see inimeste juures, kes ise sama keele ja kultuuriga tegelevad. Peab ju ometi oskama tühiasjadest üle olla ning positiivsetele külgedele keskenduda. Üldse ollakse, ja mina ka muidugi, jube kinni mingites asjades, harjumustes, kohustustes. Alati saab ära minna, parandada, elu muuta, teha teistmoodi. Vôi lihtsalt kôigi nende asjade üle kôvasti naerda.
Sellistes olukordades kehtib täpselt vana hea Eesti vanasôna, et kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Nüüd, kui mul enam ammu seda viha pole, olen vaba, siis näen, kuidas vôôras kontekstis elamine vôib olla meeletult rikastav ja tore kogemus. Linnakeses teatakse meid, kui toredaid inimesi, vanamammid-papid teretavad mind tänaval, räägime koertest ja ilmast, saiapoes küsitakse, kuidas mu lapsed elavad, mäletatakse nende nimesid jne jne. Kui ma oleks siin kuri, irooniline välismaalane, kes räägib igal vôimalikul hetkel oma kodumaast ja kirub oma elukohamaad, siis jââksid kôik need inimlikud kontaktid olemata. Ja ometi just neist kontaktidest sôltub elu normaalne ja meeldiv toimimine kogukonnas. R. on super nâide selle kohta, kuidas intelligentne inimene elab vâlismaal. Öpi âra kohalik keel, âra karda suhelda, ole viisakas ja tee nii, nagu seal maal kombeks on, âra kiru maad, kus sa parajasti elad (vôi tee seda siis ôhtul salaja teki all).
Tellimine:
Postitused (Atom)