Ülehomme...

... jätame oma korteri ja sôidame lôunasse. Enne tuleb veel natuke tööl käia. Tööl käia koos lastega, üks vôtab ühe ja teine teise, sest lasteaeda ju enam pole. Aga nad on môlemad olnud vâga-vâga viisakad ja toredad.
E. on ühtäkki nii suur. Tal on lahe muie, meenutab tema onu S. muiet, selline kaval ja humoorikas, aga ilme ütleb, et "ära tule lähemale, ma ei taha, ma teen ainult oma humoorikat nägu parajasti". Ristiisa saatis talle Boliiviast eriti vinge suure poisi tôukeratta, terve pere on kade, rattal on pidurid, suured laiad rattad ja E. ôppis seda temale ilmselgelt liiga suurt ratast üsna kiiresti juhtima. Tubli suur poiss. Kes ronib ikka emme sülle, kui väsimus vôi kurbus peal on.
***
Kôige-kôige-kôige lahedam asi juhtus aga pühapäeval. Olen siin viimastel päevadel unustamatult kaste pakkinud, vaba istumisaega on raske leida, ühel öösel ei lasknud valutavad jalad isegi magada (jaa, suguvôsas on meil raskete jalgade sündroom). No ja siis pühapäeva ôhtul läksime viimast korda oma sôprade food trucki söôma. Teadsime, et sinna tuleb veel kolm inimest. Kui aga kohale jôudsime, ootas meid ees juba kümmekond inimest ja sama palju tuli veel pärast juurde. Sôbrad olid organiseerinud lahkumisôhtu, kuna meie keeldusime pidu korraldamast. Kôik lähemad inimesed olid kohal. Nad olid isegi salaja meile kingitused teinud, lapsed said raamatu, mina ühe imelise-ilusa koti (sôbrannal on Pariisis üks nahakunstnikust sôbranna, kes teeb ilusaid nahast kotte, mida ma iial endale lubada poleks muidu saanud; ta on pealt türkiissinine ja seest sinepikollane!!!) ja R. sai kinkekaardi kolmanda tätoveeringu tegemiseks. Me olime niivôrd üllatunud, lihtsalt niivôrd liigutunud, et ma pidasin isegi kône. Kuna samal ôhtul oli selgunud, et A. peas on tema elu esimesed täid (ma tean, kes andis, rrr), siis ma lubasin teha Eestis oma täikasvanduse ja kôik oma täid sôprade järgi nimetada, väikesed tingud on lapsed ja suured täid on meie suure südamega sôbrad. Viis sôbrannat nuttis lahinal, minul seekord pisaraid ei tulnud (suurest ehmatusest vist)... Terve ôhtu ja siiani veel oleme oma pilvekese peal. Üks minu elu liigutavamaid hetki, need inimesed jäävad elu lôpuni, ma lihtsalt tean seda.

Bretooni tantsu lôpupeoks tehtud peedikook.

Küll oli täna pikk päev.

Eelviimane nädal.

Käima läheb eelviimane nädal. Vahepeale on mahtunud sadu, tuhandeid, miljoneid üritusi ja elamusi. A. käis ühel bretooni tantsu üritusel, oli terve päev palava ilma käes oma sametist kleidi ja tikitud tanuga. Olen teinud miljoneid kooke, et erinevatele inimestele head aega öelda, sel nädalal on ka veel E. sünnipäev, lasteaia lôpuüritus, töö lôpuüritus... kokku 4 kooki nelja päeva jooksul. Löön laineid oma köögiviljakookidega, olen suur keedupeedipropageerija, kui peet on koogi sees, siis söövad seda ka suurimad peedivihkajad!
Nädalavahetusel oli sôbranna poja 18. aasta tähistamine: magasime oma autos, lapsed olid ülirôômsad ja mina magasin nendega ja magasime kohe poole üheteistkümneni välja. R. oli eelviimane kontsert sama ürituse raames, ja ühtäkki tuli mulle kontserdil olles ja kôiki neid imelisi ja kalleid inimesi vaadates peale SELLINE nutuhoog, et. Iga lähenev inimene, kes mind puudutas vôi lohutada püüdis, ajas asja ainult hullemaks. Siinse parima sôbrannaga löristasime koos nutta. R.-st on ka kahju, tôesti on. Mina vôin elada nädalaid kedagi nägemata, temal on vaja sotsiaalset läbikäimist.
Otsustasime hüvastijätupidu mitte korraldada, kuna see oleks liiga raske. Oleme elus nii palju pidanud hüvasti jätma, et enam ei jaksa. Ei taha ette kujutada hetke, kui 40 inimest koju hakkab minema ja siis peab neid kallistama ja pidulikke sônu ritta seadma. Ei. Parem pakime.
Tööl on ka huvitav olnud, eelmisel nädalal sôitis mul katus ära ja ma röökisin oma kolleegi peale. Ma polegi vist iial mône täiskasvanud inimese peale karjunud, aga esmaspâeval oli asjade halb kokkulangemine ja see kolleeg on aasta aega mulle nârvidele kâinud. Teised kolleegid ei suhtle temaga ûldse, mina, nagu ikka, olen olnud see hea (ja loll), kes pole viitsinud temaga tûli hakata ûles kiskuma. Ja no siis ta tuli oma jutuga ja ma hullusin. Teised kolleegid olid minu poolt muidugi, aga ma siiski vabandasin karjumise eest (aga ûtlesin, et ma ei vabanda oma sônade eest:)). Öpetlik iva on selles, et tasub ikka kohe ôelda, mitte vaikselt vimma koguda ja viisakas olla.
Kolleegide jârgi jâân ka igatsema, mul pole iial olnud nii hâid kolleege, nii hea huumorimeele, inimliku suhtumise ja efektiivse tôôvôimega.