Pariisis käidud. Esialgu tundsin suurt puudust lastest, no pole harjunud neist eemal olema. Koolitus oli huvitav, sain ideid ja inspiratsiooni ja tunde, et sooh, ma olen nüüd ametlikult vana. Kohal oli üle 60 noore, ma olin teisel kohal vanuse poolest. Kôik suhtlesid intensiivselt, vahetasid numbreid, hiilgasid vôôrkeeltega, uurisid teiste elu ja töö kohta, tegid plaane edasiseks. Mina ei viiiiitsinud, no kohe üldse mitte. (Kodus tuli muidugi meelde, et samavanuselt olin täpselt samasugune, kui kuskil väljamaal käidud sai). Noored on ikka naljakad, nad ei oska vait olla, kui vaja (kui nt loengupidaja ootab, et nad vait jââks, et saaks alustada), nad ei huvitu eriti rââgitavast (eelistavad samal ajal lobiseda vôi kirjakesi (!) vahetada). Igatahes: ma istusin alati esireas, et ikka hästi kuulda ja näha.
Kôik vôinuks veel hästi lôppeda, kui koolituse lôppedes poleks mu kûlge end haakinud ûks noor rumeenlanna. Ta oli esimest korda Pariisis ja pabistas, et kas ta ikka jôuab ôigeks ajaks rongijaama. Ta palus, et kas ta vôib minuga koolituse lôppedes kaasa tulla, kuna me lâksime samasse jaama. Ma olin muidugi nôus, ma mâletan, kui hirmutavad on sellised reisid, eriti kakofoonilises Pariisis. Ütlesin vaid, et mina lahkun kell viis, rong oli kell seitse, ja et ma tahan veel enne natuke jalutada. Kell on viis, loeng veel kestab, aga ma tahtsin âra minna, nagu kokku lepitud sai. Töusen pûsti, ikka oma esireas, ja ootan, et rumeenlane ka tôuseks, et vaikselt lahkuda. Tema istub edasi ja naeratab ebalevalt. Istun siis maha tagasi, kûsin, et mis vârk on, ta keeldub lahkumast ja mina ei saanud temast môôda ka. Lôpuks, kui on juba vâga piinlik, tôuseb ta siiski ja lahkume saalist. Urr. Rongis siunab ta kôva hââle ja hirmsa aktsendiga prantsuse ronge. Virin. Rongijaama jôudes nôuab, et komposteeriksime piletid, mina vastu, et aega on. Virin. Tirin ta varrukast ikkagi vâlja. Lâheme Galeries Lafayette'i kaubamajast ôkva lâbi, et jôuda tânavale ja et ma saaksin osta rongi peale ûhe sandwichi- tema hakkab vahtima ûûratult kalleid ehteid oma viisteist minutit. Kammoon, mul pole sellist raha, et sealt ehteid osta, temal ka nagunii ei ole. Vahib ja kiidab ja hâdaldab ja seletab. Sain ta lôpuks sealt vâlja. Kohe kostub virin, et tema KÜLL valgest saiast tehtud asju ei sôô, peab olema ikka tâistera ja ôkoshmôko. Siis viis minutit hiljem nôuab ta ka endale sandwichi. Kâime lâbi kahest boulangerie'st ehk saiapoest, nagu mina neid kutsun- preili kuulutab nende vôileivad vanadeks ja seletab, et tal on ALLERGIA vanade sandwichide vastu. (Lôpuks ostab ta sandwichi rongiperooni âârest toredast industriaalseid saiatooteid mûûvast putkast). Järgmisena kostub virin, et ehk peaks rongijaama tagasi minema, et piletid komposteerida ja ôige koht ûles leida. Ma kâratan vastu, et mina tahan jalutada ja palun vâga, saame kokku 20 minuti pârast rongijaama ees. Kostub pisarane NON, NON, NON! (ja ma pole kindel, aga mulle tundus, et ta lôi jalga ka vastu maad nagu môni kolmeaastane). Ja nii ma veetsingi oma vaba Pariisi-aja Montparnasse'i rongijaamas, kôiki rumeenlasi vihates (sorri) ja tânades ônne, et me samas rongis koju ei pea sôitma. Positiivne oli see, et ma lugesin rongisôitude ajal lâbi Hvostovi "Sillamäe passiooni", mis avas nii mitmeski môttes mu silmi, haakus tâpselt mind hetkel paeluva interkultuursuse teemaga ja ajas mind naerma ja nutma, nagu ûks ôige raamat tegema peabki.
Eile aga veetsin ôhtu tûdrukutega, nende hullude ja hullemast hullemate tûdrukutega siin. See on nûûd tehtud- ûle tuhande aasta sain tantsida, naerda nii, et lôualuu oli krambis ja isegi tequilat sai joodud. Nad on hullud!
Sain ôhtu jooksul igasuguseid naljakaid asju teada ja ûhe ilusaima ja absurdseima komplimendi, mis mullle eales tehtud on.
Ja veel: koolis direktoriga jutustades sain teada, et kui prantsuse bûrokraadid ja bossid seda vôimaldavad, on ehk vôimalus, et ma jâân ka jârgmiseks aastaks siia kooli tôôle, aga siis juba kohaliku lepinguga!
Ma olin reedel kohe nii rôômus, et ostsin siinsele toidupangale korvitâie toiduaineid, et karma oleks kenasti tasakaalus. Kahju kûll, et see nii on, aga mu meelest vôiksid kôik heategevusega tegelevad institutsioonid môelda, kuidas teha see vâike zhest tavainimesele vôimalikult mugavaks. Selles môttes paneb toidupank tâkkesse oma aktsiooniga.
Vaadakem nûûd romantilist komôôdiat, mis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar