Sissejuhatuseks: kas pole armas, kui armsad lapsed ajavad just enne magamaminekut (just koristatud) pôrandale tâpselt 225 joogikôrt ja 200 vâikest (just mânguasjakorvi pandud) mânguasja? Ämm vaatas kalendrit ja ûtles, et praegu on planeetide halb seis- A. on tâiesti pôôrdes, ei kuula ûldse sôna ja teeb tâiesti ûllatavaid kâkke juba mitmendat pâeva. Loodan, et varsti on planeedid Veenuses, vôi kus iganes, aga mitte enam seal, kus nad parajasti on.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tahtsin jagada emotsioone eilsest fest nozist, st bretooni folgipeost, kus ma lôpuks eile âra kâisin. Loe lâhemalt: http://en.wikipedia.org/wiki/Fest_Noz. Koos on noored, vanad, paksud, peenikesed, kôik, ja kôik tantsivad koos. Tundide viisi. Saateks folkmuusika, mis vôib olla vâga traditsiooniline vôi siis tâiesti modernne. Eile oli môlemat. See oli nii vinge, et ma ei oska seda isegi kirjeldada. Bretoonid on tôesti ûlejâânud prantslastest eraldiseisev rahvas ja nad meeldivad mulle vâga. Igatahes- tantsud on vâga erinevad, enamasti tantsitakse neid ringis, vahel ka paaris, pôhitôô on jalgadega. Riideid tuleb sinna minnes hoolikalt valida, sest kôik peale pika seeliku ja paljaste kâsivarte ajab meeletult higistama. Mingi hetk, peale kolmetunnist tantsuvihtumist, tundsin ma, et kui ma kohe maha ei istu, siis ma lihtsalt kukun pikali; jalad olid nii lâbi omadega. Sain tantsudele ônneks kiiresti pihta, sest kurjad keeled rââgivad, et puristidest bretoonid vihastavad, kui nende kôrval tammub valede sammude ja rûtmiga tegelane, pigistavad kâttemaksuks nâiteks su kâsi nagu tangide vahel vôi lausa kurjustavad. Eile olid mu kaaslased ônneks vâga môistvad.
Kogu see ûritus oli nagu mingi riitus, tundide viisi higi ja tantsu, sildid keeles, millest vaid valitud aru saavad...
Kôige rohkem imetlesin ma vanu ilusaid inimesi, kes muudkui tantsisid ja tantsisid, ma ei tea, kuidas nad jaksasid. Ja ma olen nende ûle rôômus, et nad nâevad, kuidas noored traditsiooni edasi viivad, nemad ei tohtinud omal ajal bretooni keelt avalikes kohas rââkida, nûûd on kôik vastupidine, on olemas kakskeelsed lasteaiad-koolid, lapsed ôpivad bretooni muusikat, jâlle on uhke olla bretoon.
Lugeja küsib - Jutt vaenulikkusest võimaliku kehva kaastantsija vastu pani mõtlema (muudestki postitustest jääb mulje), et kas bretoonid on sellised väga hkhmm.. karmid tegelased seal? Või suudavad nad ikka armulikud olla? Mrgt
VastaKustutaOi, kuidas ma niimoodi siis kirjutan... Ei, bretoonid on pealt siiru-viirulised, seest kullakarvalised, karused sellid suure südamega. Ma armastan ilmselt vahel liiga palju liiandada.
VastaKustuta