 |
| E. ja A. maalivad issiga. |
 |
| Käisime mere ääres patseerimas. E. jalg paistab R. sülest. |
Vaheaeg on laheaeg! Tôesti on nii tore. Eile käisime linnas nimega Douarnenez. Imeilus! Esimeses rannas nägime suure tõusu algust ja talisuplejaid, sh lapsi. Ma tahaks ka talisupelda ja kui me peaksime mere äärde kunagi (miks mitte ka Tallinnasse) elama sattuma, siis ma tahaks seda proovida. Teises rannas nautisime loodusjõude, tuult, vihma ja laineid. Vihmasaju ajal olime kohalike joodikute baaris, jôime mahla ja ma pidin päästma lapsi ühe auru all naise käest, kes neid kangesti musitada tahtis. See on juba mitmes kord, kui siinsed joodikud me lapsi musitada tahavad- sel hetkel meenutasin sooja tundega Eesti joodikuid, kes sellise môtte peale ealeski ei tule, et kellegi lapsi musitama hakata. Ega kainetel inimestelgi see eriti môttesse tule...
Teise vihmahoo ajal olime maailma parimas pannkoogilas- piinlik kûll, aga jôudsime sinna alles nûûd. Pannkook makrelliga, pannkook mee, mandlite ja kitsejuustuga... saateks pudel head kuiva ökosiidrit! Mm. Aga nagu alati tormasime me sealt kiiresti âra, kugistasime pannkoogid alla ja adjöö, sest lastega toidu nautimine eriti ei ônnestu. Prantsusmaa restoranid on alati nii imepisikesed ja imepisikesi asju tâis ja erakordselt rahvast pungil- lastesôbralikkusest pole juttugi.
Ja tundub nii, et minu tânaôhtune eskapaad tûdrukutega pitsat ja ôlut jooma, saab siiski teoks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar