Vôi peaks kirjutama "pôrguinglid"?
Budistist vanaema seda muidugi heaks ei kiida, aga tema lapselapsed (paneme selle segatud metsiku vere sûûks) leidsid tâna agoonias vaevleva kârbse toanurgast (eile leidsime ûhe lepatriinu, kes elab nûûd meie garaazhi juurviljakastis). Alguses pûûdsid lapsed kârbsekest lusika peale saada, et ta kuhugi eemale viia. Kuna see hoogsalt vintskleva (kas teadsite, et sôna "vintsklema" on eesti keeles ainulaadne, kuna viis konsonanti on ûksteise kôrval?) kârbse tôttu hâsti ei ônnestunud (andkem neile au- neil oli alguses noobel idee siiski), siis ûhel hetkel andis A. kârbsele lusikaga prooviks vopsu. Vops môjus- kârbes jâi oimetuks. Kuna vend tunneb ôde hâdas, siis ligines E., kellel on kârbsetapp kâpas, ja kârbes leidis tuhvli all lôplikult oma otsa.
A. ôpib lasteaias hoogsalt uusi sônu ja vahvaid vâljendeid. Tâna ôhtul ta vaidles millegi ûle R.-ga ja hakkas siis mossitama. Mossitab ja poriseb midagi stiilis - ma tahan ainult emmet ja E-i, sina oled "kaka puuks". Uh, kuidas me vihastasime (nâiliselt) ja karistasime ja seletasime. See ei ole tegelikult naljakas, kui laps vanematele nii ûtleb vôi kui ta vastu vaidleb. Vaatame, kas ta veel proovib, ûks kord peab ju ometi proovima, mis nâo vanemad teevad.
Üldse on A-l tendents korraldada ja kamandada ja seletada ja olla nagu vâike kukeke, kes ikka midagi vastu proovib piuksuda, hoolimata oma vastase vôimsusest. Ei tea, kellelt ta sellise joone kûll pârinud on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar