Vä-si-mus.

Praegu on R. bändil käimas suur Bretoonimaa ringreis (st neli kontserti viimase kahe nädala jooksul), ja siis on jôulud tulemas ja lapsed on väsinud ja miljon üritust on, kuhu on vaja minna, miljon asja, mida teha... Pea jälle valutab ja uni on hakitud, aga kokkuvôttes oleme ikkagi rôômsad ja jôulumeeleolu on tâitsa olemas. Öhtuti istume lastega kûûnlavalgel ja loeme ja laulame ja teeme kalendri lahti (mittesôôdav kalender), neile on kôik see nii vâga imeline. Homme tuleb kuusk. Homme tuleb R. koju tagasi. Homme ma puhkan. Homme hakkan trenni tegema.

Tundub, et uuest aastast alates lâhevad mu pisarakraanid lahti, see on mul alati nii olnud, et kui kuskilt minek vôi kui keegi lâheb, siis silmad lâhevad hoobilt ja kergelt mârjaks. Eile rââkis keegi meie ârasôidust, mul tulid pisarad silma, vahel môtlen, et tahaks salaja âra sôita, et ei peaks head aega jâtma.
Aga ma tean, et juba kodus olles pole see asi enam nii hull. Ja lubasime Rémiga, et kui tuleme tagasi, siis tuleme tagasi siiakanti.

Aga jah, viimastel nâdalatel on teemaks inimesed minu ûmber. Tahtmine vabaneda energiarôôvlitest enda ûmber, kes ainult vôtavad, aga vastu ei anna midagi. Teha afektiivseid ûmberkorraldusi. Vâhendada kvantiteeti, kasvatada kvaliteeti. Ainult ausaid inimesi tahaks ûmber, siirast armastust jagada ja saada.

Tantsida, naerda, sûûa, armastada. Kôik. Elu on lûhike. Merde alors!

Meie imepisike istevann ja sinna sisse pressitud lapsed.

Tuulerôuged, of course.

Meie ôu, kus kunagi oli olnud baar ja lehmad.

Kohustuslik piparkoogipilt.