3650 päeva armastust...

... ehk eile sai meil R.-ga 10 aastat koosolemist täis. Jätsime lapsed seks puhuks sôprade juurde ja veetsime kolm tundi lähimas gastronoomiarestoranis, ühe tärniga ja puha. Alguses haaras mind homeeriline naer, laual olid potsikud ja totsikud ja suuremad ja väiksemad kahvlid, kôik olid nii vaiksed ja mul oli pooleldi paha olla ja tundsin sisimas soovi kontsadega valgele laualinale hüpata ja juua ära kunstipärase ikebana vesi, aga hoidsin end tagasi, pugistasin vaid vaikselt naerda, kui majaperenaine (see polnud mingi lihtne ettekandja) mulle menüüd tutvustas, sest ma ei saanud pooltest sônadest aru, sest selliseid sônu pole lihtsalt olemas. Lisaks muidugi see menüü tekst, mille üle ma ikka ja jälle nalja viskan ("sardiinipadjal heljuv klorofüllirikka herne ôhkôrnjahe aimdus" jne jne). No nt mina sôin nt marineeritud sardiine sardiinikreemi, herne-koriandri-sorbeti ja piparmündimajoneesi ja tindikalakrôpsudega, ja R. austreid eshaloticappuccinoga. Järgnes pearoog artishokivahu, rohelise sidruni ja aniisimahlaga maitsestatud peediga kammeljas, R. vôttis tuvi. Aga ma viskan nalja siin, aga tegelikult oli see kôik lihtsalt hunnitu, veinidest rââkimata (!), ma môtlestin seal peenelt degusteerides, et kui ma oleks rikas, siis ma ainult nii sôôkski. Mulle meeldivad ûllatavad kombinatsioonid, mângimine vormi ja ideega, see kôik, mis kodus kunagi vâlja ei tule...
Aga vestlus kiskus melanhoolseks, me môlemad olime kuidagi melanhoolsed. 10 aastat on nii ûmmargune number ja rahvusvaheline suhe on aina raskem aastate . Öhtu lôppes tujutôstva vestlusega madaam majaperenaisega, kes rââkis, et ta nâeb nii palju inimesi, vanu ja noori, rikkaid ja vaeseid, ja et ûks jutt, mis ikka ja jâlle esile kerkib, on see, et inimesed kahetsevad, et nad rohkem oma lapsi ei nâinud vôi nendega piisavalt ei tegelenud. Et tuleb vâlja, et lapsed on suurim ônn, ja et elu lôpul saavad kôik sellest aru. Pani môtlema.