Tuulerôuged ja Pariis.

Minu (elu esimene) angiin oli veel tâies hoos (ja voodis pikali), kui selgus, et A.-l on tuulerôuged. No eks me külvasime seda, mida lôikasime, vôttes arvesse, et me viisime A. teadlikult kokku ûhe tema tuulerôugese sôbrannaga, kes elab muidu 500 km kaugusel ja kellega me kohtume vast kord aastas. Hüvasti jâttes andsid nad ûksteisele suud, sôna otseses môttes, ja nii see siis tuligi.
Tuulerôuged on vâga muljetavaldav haigus, need punnid on uskumatud ja nad levivad uskumatult kiiresti. A. oli uskumatult tubli ja, nagu ikka peale suuremaid haigusi, tundub, et ta sai kohe hopsti! suuremaks. Nûûd ootame E. esimesi punne, ei tea, kas istume lastega jôuludeni kodus?... Vahel ei jôua kohe neid muresid laste pârast âra muretseda.
Aga kartustest hoolimata ei ilmunud E. nahale veel sel nâdalavahetusel ûhtegi punni ja me saime kâia âra Pariisis R. vanaema 90. juubelil. 24h kestnud kiirvisiit môjus siiski imehâsti, lapsed nâgid ära Elüüseumi väljade jôulukaunistused ja vaateratta (ja E. nâgi sportautosid, mille ta lubas endale suurena osta ja kôigist môôda kihutada (wtf? minu poeg?)), nâgime âra vanaema, sôime foie gras'd ja jôime shampanjat. R. sugulased on nagu minu sugulased- peast ûsna segased, aga solidaarsed ja kôigi jaoks alati olemas. Meil on sugulaste ja emade-isadega tôesti vedanud, me ei vâsi seda kordamast.
Koju jôudes ootas ees muidugi kûlm kodu, reede ôhtul pesemata jâânud nôud, tûhi kûlmkapp, olematud toiduvarud (palk tuleb uuel nâdalal), vâsinud lapsed, turtsakas naine, kelle peas tiirles ainult ûks tegemata-ja tegemist vajavate asjade nimekiri ja aeglane mees, kes ootas, et lapsed lâheks magama, et saaks ûles ateljeesse minna omaette olema.
Kôigi nende haiguste ja koduste laste ja reiside juures pole mul ûldse olnud aega ûlikooliga tegeleda. Ma lihtsalt ei tea, millal ma saan seda teha, kui ma kunagi ûksi pole. Öhtul olen ma vôimetu midagi lugema, sest ma jâân lihtsalt kohe magama. Ma kardan, et ei saa hakkama, pelgalt ajapuuduse tôttu, ja see ajab mind ûtlemata nârvi. Ja praegu pole see hetk ôelda, et "kui sa vâga tahad, siis sa leiad selle aja" (muidugi on mulle seda ôeldud, nt trenni jaoks rahaleidmise kohta). Vahel inimesed ei saa vist hâsti aru teise inimese olukorrast. Et ei olegi endale aega. Ei olegi raha. Ei olegi energiat. No ootan kevadet, lapsed saavad kunagi terveks nagunii. Ja see ongi ju kôige tâhtsam.