Päikesepôletus!

Jah, mul on nägu punane ja sügeleb ja tirib. Laupäeval oli sôbranna sünnipäev, käisime 10 tüdrukuga kuurortlinnas restoraanis ja pljääzhil, ilm oli jube soe, no ja siis kôik see vein ja päike tegidki nii, et minu pôhjamaa nahk sai kannatada.
Need tüdrukud siin on ikka uskumatud. Nad on kohutavalt vabad, nii et mina oskan vahel ainult silmi pööritada ja punastada. Mina ei oska nii vaba olla, arutasime emaga, et eks see ole selle väikese ühiskonna viga, et ikka môtled, et mida teised arvavad. R.-l on selle kohta üks anekdoot, mida ma ei hakka siin ümber jutustama, sest mul läheks see nagunii sassi ja ma räägiks puändi alguses kogemata ära.

Aga tegelikult meeldib mulle kôige rohkem üksi olla vist. Praegu on just selline faas, et ei jaksa neid sôpradehorde kogu aeg vastu vôtta, isegi naerda ei viitsi, tahaks lihtsalt kodus olla ja koristada ja flôôti mângida. Mul on praegu mingi hull flôôdimângimisfaas, ostan kokku noote ja mângin selle oma vanamehest kamraadiga. Meil on ûks mângustiil, selline tôtakas ja kannatamatu, see on tore, kohutav oleks mingi flegmaatikuga mângida :). Pûstitame endile vingeid eesmârke, à la mângida, kasvôi aeglaselt, tâiesti vôimatuid lugusid klassikarepertuaarist.

E.-l on ûha rohkem sônu (aga ikka sama vâhe juukseid). Sônad on enamasti prantsuse keeles, ja sellised huvitavad sônad nagu "hommikusôôgikrôbinad", "klaasist kuulike", "puuk" (tal oli ûks).
A. suhtleb meeletult, kui vâljas oleme, siis ta ainult kâib ûhtede inimeste juurest teiste juurde ja seletab ja suhtleb ja ûhendab ja kommenteerib. Me muidugi laseme tal teisi tûûdata ka, sest oleme seda meelt, et ûks tâiskasvanu peab oskama lapsele "ei" ôelda, kui vaja. Muidugi tuli pâhe kohe môte, et Eestisse jôudes peab A. ûmber lûlituma, mul ei lâhe meelest need blondid kûlmad kaunitarid pargis, kes lehitsevad oma kûûnistega mingit "Tiiu" ajakirja ja vaatavad su naeratavat last kôvera suu ja kalasilmadega.

Ma kohtusin siin pargis ûhe nelja lapse emaga, kes on inglane ja siin ûle 10 aasta elanud. (Ei, Mrgt, ma ei murra sulle truudust, mu liivakastileid!). Ma lihtsalt imetlesin teda ja tema suhtlemist oma lastega (tal on ûks suur ja kolm vâikelast, kellest ûks puudega ja maailma kôige armsaim laps, vâike prillidega poisiklutt). Ma ei oskagi seda kirjeldada, kuidas ta nendega oli. Alati kuuldel, alati humoorikas, alati "kohal". Kulm ei olnud kunagi kortsus, ainult hellad sônad, mis kajasid laste suudelt talle endale tagasi. Mina ei tea, kust see murekorts siin mônele (khm) kulmude vahele tekib,  ja kust see tuleb, et need hellushetked nii lihtsalt alati ei avaldu...

Mul ongi jâânud vaid kolm nâdalat tôôd. Öigemini kaks nâdalat tôôd, siis kaks nâdalat vaheaega ja siis viimane nâdal veel tôôd. Ja siis neli kuud puhkust :).