Akna taga on torm, järveveel on suured lained, maja raksub ja vihma kallab nagu ämbrist. Tavaline Bretoonimaa ilm.
Aga eile oli täielik kevad, tuul on küll kôva, aga me läksime ikkagi välja ja katsetasime rattasôitu. R.-l on meie esimese korteriomaniku kingitud vana inglise meesteratas, A-l on oma ratas ja E-l tôugatav kolmerattaline. Sôime oblikaid, nägime minihobust ja -eeslit, meid ajas taga kuri hani ja nägime eriti paksu rippkôhtsiga (ma ei saa, aga ma tunnen selle loomaga alati hingesugulust, ei tea, miks :). Otsustasime, et otsime mulle ka ratta ja ostame selle lastekäru, mille saab ratta taha kinnitada. Lapsepôlves sai kogu aeg perega rattaga sôidetud, tahaks nüüd ise ka. Siin on küll suhteliselt künklik maa, aga sôita saab vanal raudteetammil, mis on hästi pikk ja heas korras.
 |
| Minu Kalevipoeg! |
 |
| Mulle on alati väiksed prillidega poisid meeldinud! |
Jaah, siis polnd kiivreid, üks laps oli pulga külge seotud diivanipadjal ja teine taga pakiraamil, jalad harkis, ooh, olid ajad, olid kombed. Ja ei mingeid helkureid-vilkureid, oh ei. Ja politseid ka ei olnud. Ja ainus turvameede oli: "Hoia nüüd emmest kinni, me sõidame mäest alla!"
VastaKustuta