Tuulerôuged ja Pariis.

Minu (elu esimene) angiin oli veel tâies hoos (ja voodis pikali), kui selgus, et A.-l on tuulerôuged. No eks me külvasime seda, mida lôikasime, vôttes arvesse, et me viisime A. teadlikult kokku ûhe tema tuulerôugese sôbrannaga, kes elab muidu 500 km kaugusel ja kellega me kohtume vast kord aastas. Hüvasti jâttes andsid nad ûksteisele suud, sôna otseses môttes, ja nii see siis tuligi.
Tuulerôuged on vâga muljetavaldav haigus, need punnid on uskumatud ja nad levivad uskumatult kiiresti. A. oli uskumatult tubli ja, nagu ikka peale suuremaid haigusi, tundub, et ta sai kohe hopsti! suuremaks. Nûûd ootame E. esimesi punne, ei tea, kas istume lastega jôuludeni kodus?... Vahel ei jôua kohe neid muresid laste pârast âra muretseda.
Aga kartustest hoolimata ei ilmunud E. nahale veel sel nâdalavahetusel ûhtegi punni ja me saime kâia âra Pariisis R. vanaema 90. juubelil. 24h kestnud kiirvisiit môjus siiski imehâsti, lapsed nâgid ära Elüüseumi väljade jôulukaunistused ja vaateratta (ja E. nâgi sportautosid, mille ta lubas endale suurena osta ja kôigist môôda kihutada (wtf? minu poeg?)), nâgime âra vanaema, sôime foie gras'd ja jôime shampanjat. R. sugulased on nagu minu sugulased- peast ûsna segased, aga solidaarsed ja kôigi jaoks alati olemas. Meil on sugulaste ja emade-isadega tôesti vedanud, me ei vâsi seda kordamast.
Koju jôudes ootas ees muidugi kûlm kodu, reede ôhtul pesemata jâânud nôud, tûhi kûlmkapp, olematud toiduvarud (palk tuleb uuel nâdalal), vâsinud lapsed, turtsakas naine, kelle peas tiirles ainult ûks tegemata-ja tegemist vajavate asjade nimekiri ja aeglane mees, kes ootas, et lapsed lâheks magama, et saaks ûles ateljeesse minna omaette olema.
Kôigi nende haiguste ja koduste laste ja reiside juures pole mul ûldse olnud aega ûlikooliga tegeleda. Ma lihtsalt ei tea, millal ma saan seda teha, kui ma kunagi ûksi pole. Öhtul olen ma vôimetu midagi lugema, sest ma jâân lihtsalt kohe magama. Ma kardan, et ei saa hakkama, pelgalt ajapuuduse tôttu, ja see ajab mind ûtlemata nârvi. Ja praegu pole see hetk ôelda, et "kui sa vâga tahad, siis sa leiad selle aja" (muidugi on mulle seda ôeldud, nt trenni jaoks rahaleidmise kohta). Vahel inimesed ei saa vist hâsti aru teise inimese olukorrast. Et ei olegi endale aega. Ei olegi raha. Ei olegi energiat. No ootan kevadet, lapsed saavad kunagi terveks nagunii. Ja see ongi ju kôige tâhtsam.

Ai-ai.

Mul on juba teist päeva nii-nii paha haigus kallal. Ja tâna on siin vaba pâev, nii et arstile saab alles homme... Olen vâga tânulik R-le, kes ennastohverdavalt laste ja koduga tegeleb, hommikust ôhtuni, kordagi virisemata ja jôuab selle kôige juures mulle veel regulaarselt ravimteesid teha termosesse.

Mu vend tegi täiega laheda loo!!!!!!!

http://www.youtube.com/v/EV-8dwichvc?version=3&autohide=1&autohide=1&showinfo=1&feature=share&autoplay=1&attribution_tag=u4QIP1btXwfhq0cvjRFYCw

3650 päeva armastust...

... ehk eile sai meil R.-ga 10 aastat koosolemist täis. Jätsime lapsed seks puhuks sôprade juurde ja veetsime kolm tundi lähimas gastronoomiarestoranis, ühe tärniga ja puha. Alguses haaras mind homeeriline naer, laual olid potsikud ja totsikud ja suuremad ja väiksemad kahvlid, kôik olid nii vaiksed ja mul oli pooleldi paha olla ja tundsin sisimas soovi kontsadega valgele laualinale hüpata ja juua ära kunstipärase ikebana vesi, aga hoidsin end tagasi, pugistasin vaid vaikselt naerda, kui majaperenaine (see polnud mingi lihtne ettekandja) mulle menüüd tutvustas, sest ma ei saanud pooltest sônadest aru, sest selliseid sônu pole lihtsalt olemas. Lisaks muidugi see menüü tekst, mille üle ma ikka ja jälle nalja viskan ("sardiinipadjal heljuv klorofüllirikka herne ôhkôrnjahe aimdus" jne jne). No nt mina sôin nt marineeritud sardiine sardiinikreemi, herne-koriandri-sorbeti ja piparmündimajoneesi ja tindikalakrôpsudega, ja R. austreid eshaloticappuccinoga. Järgnes pearoog artishokivahu, rohelise sidruni ja aniisimahlaga maitsestatud peediga kammeljas, R. vôttis tuvi. Aga ma viskan nalja siin, aga tegelikult oli see kôik lihtsalt hunnitu, veinidest rââkimata (!), ma môtlestin seal peenelt degusteerides, et kui ma oleks rikas, siis ma ainult nii sôôkski. Mulle meeldivad ûllatavad kombinatsioonid, mângimine vormi ja ideega, see kôik, mis kodus kunagi vâlja ei tule...
Aga vestlus kiskus melanhoolseks, me môlemad olime kuidagi melanhoolsed. 10 aastat on nii ûmmargune number ja rahvusvaheline suhe on aina raskem aastate . Öhtu lôppes tujutôstva vestlusega madaam majaperenaisega, kes rââkis, et ta nâeb nii palju inimesi, vanu ja noori, rikkaid ja vaeseid, ja et ûks jutt, mis ikka ja jâlle esile kerkib, on see, et inimesed kahetsevad, et nad rohkem oma lapsi ei nâinud vôi nendega piisavalt ei tegelenud. Et tuleb vâlja, et lapsed on suurim ônn, ja et elu lôpul saavad kôik sellest aru. Pani môtlema.

Ema uhke süda.

Tâna oli A. esinemine, esimene esinemine bretooni tantsuga mingil vanade inimeste peol. Muidugi on neil olnud vaid neli tundi siiani, vâga kena, et kaks vâiksemat (A. ja veel ûks viiene) kampa vôeti. Esimest korda elus oli mul vôimalus olla see ema, kes valmistub lapse esinemiseks: pidin ômblema kleidist alusseeliku, pidin otsima spetsiaalseid sokke, pidin muretsema klambreid, nôôpnôelu, prosse... viis minutit enne vâljumist triikisin veel kiiruga. Tôesti oli stress! Aga ma olen A. ûle nii uhke, ta oli tubli, ta oli rûtmis, talle meeldis esineda. Oleksin ikkagi ta ûle uhke olnud, isegi kui ta poleks olnud rûtmis, aga kuidagi nii liigutav oli teda nâha nii tublina. Piltide pealt nâeb siinsele piirkonnale omaseid rahvariideid, minu jaoks vâga peen vârk, tikandid, must samet, pitsid...
Ülikooliasi hakkab mulle juba pinda kâima, nad on ikka nii idiootse korraldusvôimega siin. No nâiteks on esimesed eksamid jaanuari alguses, aga materjalid pandi ûles alles nûûd ja paberi peal materjalid pole ûldse veel kohal (muidugi olen ma kôige selle eest maksnud ja spetsiaalselt rohkem maksnud, et materjalid prinditaks minu jaoks vâlja ja saadetaks koju). Minu sarkastilise mârkuse peale vastati foorumis vaid, et "materjalid on JU netis ûleval". Hallloooooooooooooooooo????????? Ma arvan ûldiselt, et ma olen siin hâsti kohanenud ja môistan pâris hâsti seda prantsuse vârki, aga see, kuidas nad asju ajavad, seda ma keeldun môistmast. Lihtsalt nii ebaefektiivne. Ja need kôiksugu "korraldajad" saavad oma halvasti korraldatud tôô eest liiga palju palka. Ja ûlikooli kaugôppeosakonna sekretâr kirjutab vigases prantsuse keeles. Kuhu ma ennast mâssisin?
PS. Vanaema, A. tukk on pikk, sest me kasvatame seda vâlja!

Hommik lastega.

Pilte suvisest päevast ja headest sônadest.

Sain just sônumi, kus sôber tânas mind talle ôeldud sônade eest, ja valas mind üleüldse igasuguste kaunite vormelitega üle. Seda juhtub siin tihti. Mulle meeldib see siiras suhtlemine. See, et öeldakse, kui midagi on halvasti ja eriti, kui midagi on hästi. Sellest on nii suur abi. Ja ma kavatsen siit ära kolides endale selle "hea ütlemise oskuse" kaasa pakkida.
Fotod, kui R. isa kûlas oli. Oli imeilus suvine pühapäev Kirde-Bretoonimaa roosa graniidi rannikul. Käisime restoranis, jôin palju, palju, palju siidrit ja pärast unelesin päikese käes, lapsed aelesid liivas, mângisime jalkat ja lendavat taldrikut (E. on vâga sportlik vâike poiss). Samal ajal meie linnas sadas nagu oavarrest. Tûûpiline. Aga oli vâga suvine hetk.

E.-l oli selline faas vahepeal, et oli vaja seelikus ringi käia.

Väike mees teeb suure linna.

Jalgratta parandamine vanaisaga.