Bisnesplan.

Äkki hakkaks turul oma leiba müüma? On tekkinud mitu ostuhuvilist. :)

Oravamäest.

Eilne sambaavamine meenutas Oliver Stone'i laadis filmi natsi-Saksamaa kohta... Vabandust.
Ma ootasin kogu aeg, et neile see falloslik ja napoleonlik sammas pähe kukuks. Muidugi on alati igas misanstseenis ka kohustuslikud mudas ukerdavad vanad eestlased körtide ja lillepärgadega.
Aga seal treppidel on äkki tore sumedatel suveôhtutel salanapsu vôtta?

Jaan.

Preili Pirtspekk jonnib. Miki-Hiire kleit on KINGITUD, ausôna.



Ja siis oli meil jaanipäev Oggy ja prussakatega.:) Sashlôkk, kartulisalat, ôlu, hea seltskond. Järgmisel hommikul sôitsime kahele täikale. Teel sinna leidsime ühe auto, mis oli kraavi vajunud ja nägime, et seal oli keegi sees ka. Pidasime kinni ja ma läksin asja lähemalt uurima, sest R hakkas ühtäkki verd ja surma kartma. Selgus, et autos tossasid (minu vanaema väljend magamise kohta, tegu polnud siiski söestunud inimkehadega) kaks noormeest, kellel Fête de la Musique (21. juunil on siin Muusikapidu) liiga raskelt oli môjunud.
Täikadel oli ka tore. Mulle toodi näitamiseks välja ebaseaduslikud ehted, mida politsei eest varjati, kes sealsamas paari meetri kaugusel valvet pidas. Müüja ise oli isegi mitte hirmu, vaid politseivastast pôlgust täis. Mina olin see, kes kartis.

Ah, need inglased.

Unustasin kirjutada ühest ôhtusöögist siin meie naabrite juures. Etteruttavalt ütlen ära, et seekord ma ei ajanudki veini kiiskavvalgele laudlinale. Peale meie olid külas ka üks inglanna oma vanaprouast emaga. Selline habras, linnutaoline ja kohutavalt viisakas, aga ka Alzheimerit pôdev armas vana daam. Ühesônaga. Kôik oli söödud-joodud, käes teeaeg. Perenaine küsib vanaproualt, et kas too soovib teed. "No, thank you". Kas äkki kohvi? "No, thank you". Ja ise naeratab, käed süles ja vaikib edasi. Siis süttib perenaisel tuluke ja ta küsib, et kas äkki ravimteed? "Yes, please!!!" No nii armas. Ei julge küsida ja jääkski oma teest ilma kui poleks pealekäivaid perenaisi. Viis minutit hiljem küsib perenaine, et kas ta soovib suhkrut ka. Vanaproua ei kuule küsimust. Tütar küsib siis: "Mother, do you want some sugar or an ear implant?"

Perekond Roosa Elu.

Palun tähelepanu pöörata uutele kummikutele.


Palun tähelepanu pöörata roosale univormile. Nii me siin elamegi, puud on rohe-rohelised, taevas on sini-sinine ja riided on roos-roosad. Aju on tühi-tühi.

Ah, need prantslased.

Mulle istub prantslastega koos ôhtuid veeta. Nendega pole iial igav. Mulle meeldib, kuidas nad virisevad ja siunavad, vannuvad ja teevad atendaadiplaane, ja ei tee punktigi rohkem, kui nende heaoluks vaja on. Samas läheb neile korda, mis ümberringi toimub. Iga prantslane on teatud määral revolutsionäär. Mulle meeldib nende oskus elu nautida ja mul on nendega sama huumorimeel. Skisofreeniline rahvas, kes on kord nii, kord naa, keda sa kas armastad ja/vôi vihkad.
Aga siin on ikkagi kuidagi lihtne olla ja ma olen siin maailmas "sees", ja see on lahe, kôik rahvus-, kultuuri-, keelepiirid on kuidagi hägustunud ja lintshitagu mind selle eest, aga elu on lahe just niimoodi. Peaks looma mingi uue riigi, kus elavad need häbiväärsed "riigitud".

Hirmus!

Eile öösel oli mitu tundi järjest meeletu äikesetorm. Maja raksus ja värises, korgid läksid läbi, äike lôi sisse telefoniposti, sadas rahet, ma poetasin isegi pisara suurest hirmust. Ainult ühe! Laps magas rahulikult. Isegi R tunnistas hommikul, et üks hetk ta môtles tôsiselt, et mis toimub. Ma pole vist iial nii koledat tormi näinud. Taevas oli erevalge ja me ei kuulnud üksteise häält läbi müra. Eile môtlesin esimest korda, et oleks ma ometi kuskil linnas.
Siin elame koos loodusega, hingame samas rütmis. Üks ei domineeri teise üle, vôi kui, siis loodus inimese üle ja see tundub täiesti loomulik.