Eile öösel oli mitu tundi järjest meeletu äikesetorm. Maja raksus ja värises, korgid läksid läbi, äike lôi sisse telefoniposti, sadas rahet, ma poetasin isegi pisara suurest hirmust. Ainult ühe! Laps magas rahulikult. Isegi R tunnistas hommikul, et üks hetk ta môtles tôsiselt, et mis toimub. Ma pole vist iial nii koledat tormi näinud. Taevas oli erevalge ja me ei kuulnud üksteise häält läbi müra. Eile môtlesin esimest korda, et oleks ma ometi kuskil linnas.
Siin elame koos loodusega, hingame samas rütmis. Üks ei domineeri teise üle, vôi kui, siis loodus inimese üle ja see tundub täiesti loomulik.
Vanajumal karistas külaelanikke kirsivarguse eest.
VastaKustuta