Mulle istub prantslastega koos ôhtuid veeta. Nendega pole iial igav. Mulle meeldib, kuidas nad virisevad ja siunavad, vannuvad ja teevad atendaadiplaane, ja ei tee punktigi rohkem, kui nende heaoluks vaja on. Samas läheb neile korda, mis ümberringi toimub. Iga prantslane on teatud määral revolutsionäär. Mulle meeldib nende oskus elu nautida ja mul on nendega sama huumorimeel. Skisofreeniline rahvas, kes on kord nii, kord naa, keda sa kas armastad ja/vôi vihkad.
Aga siin on ikkagi kuidagi lihtne olla ja ma olen siin maailmas "sees", ja see on lahe, kôik rahvus-, kultuuri-, keelepiirid on kuidagi hägustunud ja lintshitagu mind selle eest, aga elu on lahe just niimoodi. Peaks looma mingi uue riigi, kus elavad need häbiväärsed "riigitud".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar