Ah, need inglased.

Unustasin kirjutada ühest ôhtusöögist siin meie naabrite juures. Etteruttavalt ütlen ära, et seekord ma ei ajanudki veini kiiskavvalgele laudlinale. Peale meie olid külas ka üks inglanna oma vanaprouast emaga. Selline habras, linnutaoline ja kohutavalt viisakas, aga ka Alzheimerit pôdev armas vana daam. Ühesônaga. Kôik oli söödud-joodud, käes teeaeg. Perenaine küsib vanaproualt, et kas too soovib teed. "No, thank you". Kas äkki kohvi? "No, thank you". Ja ise naeratab, käed süles ja vaikib edasi. Siis süttib perenaisel tuluke ja ta küsib, et kas äkki ravimteed? "Yes, please!!!" No nii armas. Ei julge küsida ja jääkski oma teest ilma kui poleks pealekäivaid perenaisi. Viis minutit hiljem küsib perenaine, et kas ta soovib suhkrut ka. Vanaproua ei kuule küsimust. Tütar küsib siis: "Mother, do you want some sugar or an ear implant?"