Kuidas tulla maa peale uuesti tagasi ?

Meie kevadvaheaeg mägedes on siiani olnud nagu unelm. Sisalikud, mesilased ja sipelgad on liikvel, olen istutanud lilli igale poole, lootuses et nad juuli lôpuni kastmata ja hoolitsemata vastu peavad (kedagi pole seni nende eest hoolt kandmas). Miskipârast on mul tunne, et ma vôiks mingi aiamaaga hakkama saada kûll, toataimed ei huvita mind ja sellepârast on nende eest hoolitsemine R. tôô, aga pâris muld, pâris lilled, pâris kliima, pâris kuuseisud huvitavad mind kûll. Maa on siin aga eriti nôme, kivine, kruusane, kaevata ûldse ei saa, vaid kirkaga saab lahti raiuda. Naersin endamisi ja natuke kibedalt, kandes seljal 70 kg mullakotte ja raiudes raske kirkaga maad lahti, et selles kôiges on midagi nii eestinaiselikku- rabeleda ûksi, abi ootamata vôi kûsimata, nii et muld lendab ja veresooned paisuvad. Miks ? Ma sain just nâdal aega tagasi sôbranna kâest hurjutada, et ma ei kûsi kunagi abi. Siin aidatakse ûksteist tôesti palju, lastehoidmisega, remondiga, kolimistega, toiduga, nôuannetega – tagantjârgi on isegi hâbi, et ma ise Eestis nii vâhe teistele andsin vôi teistelt palusin, vâga huvitav, miks see nii on, sest elu on niimoodi ûksi rabeledes ikka kurb. Ja pole ûldse uhke ise hakkama saada, palju uhkem on, kui sul on palju hâid sôpru.

No ja lastel on siin olemine nii kena : vâike tobe liivakast, palju loomi, rohkelt iseseisvat avastamist, pâikest, neil on nii kohutavalt lôbus. R. on ka kogu aeg ôues, saeb midagi, koputab kuskile, kâib naabril abiks ja tarbib janu kustutamiseks rohkelt kesvamârjukest. Mina teen sûûa, sest siin on ainukesena minu elukohtadest normaalne ahi, ja poes ja turul on rohkelt vârsket kraami, ja palju valikut, mmmmhhhh ! E. on ikka nii « poiss », ronib igale poole, kukub, pôgeneb, ei karda….tundub, et temast tuleb tôeline onu Heino, selline pidurdamatu kloun. A. on nagu lilleke, uih ja aih kogu aeg, nii emotsionaalne, melanhoolne, joviaalne, efektne draamakuninganna, kes tormab karjatades ja pisaraid lennutades minema, kui madratsi all on hernetera. Ta on hakanud nalja tegema, aga tema huumor on E. omast peenem, pigem selline sônamângulisem (meile, kes me oleme suured sônamângudesôbrad, oli esimene nali nagu mesi kôrvadele muidugi). Nt « lâhme Pariisi, sôôma riisi », « on va chez Mamie à Paris pour manger du riz » on aastatagune, juba habemega nali. Huvitav on nendega koos kasvada.

Naabrimees ûtles, et ma olevat juurde vôtt. Ta peab end ilmselt Mister Maailmaks, oma kolme hamba ja nelja lehmaga ! Aga muidugi ûtles ta ka pârast, et parem juurde vôtta, kui olla kôhn. Tahaks raamatukangelase kombel ôhata : « Ma elan valel ajal ja vales kohas ! »…ma sobingi, nagu vanatädi alati on soovinud, Türile aiamaale, pepp püsti, ukerdama.

Igatahes : pârast kahte nâdalat siin elamist on jube raske pâris elu juurde tagasi pôôrduda. Meid ootab vihm ja niiskus, tôô ja lasteaed… siia elama aga tulla pole môtet, oleme nii maailmast âra lôigatud, oleks vaja teist autot, tôôd siin ka pole, aga vôib ôelda kindlalt, et siin oleme me kôige ônnelikumad alati olnud.

Muusika!

Meil oli nädalavahetus seekord ôige meeleolukas. Reede ôhtul jätsime lapsed vanaisaga, kes pani nad magama, ja läksime sôprade juurde ôhtusöögile. Meil on ûks sôber, kes teeb sûûa nagu viietârnirestoranis. Sissejuhatuseks olid väiksed suupisted nagu kûpsetatud auster, miniampsuke ôuna, verivorsti ja maiteamillega, valges veinis marineeritud sai gruyère'iga, tâidetud vutimuna wasabi-noodiga, siis pearoaks oli tuvikintsuke ja -tiivake kûûslaugukartulivormi ja tikkudeks hakitud juurviljadega, mis olid kergelt krômpsuvad ning siis juustulaadung Elsassi piirkonnast ja ôunakook kôike tipuks. Kôige saateks esmaklassiline shampanja ja valget ja punast veini, Elsassist. Me justkui hôljusime pilvedel, pâriselt.
Laupâeval oli kauaoodatud pidu, ûhtede siinsete sôprade vanemate 40-aasta tâhtpâev, kus esinesin nii mina kui ka R. Meie esinemine oli esimene, kôik lâks vâga hâsti kokkuvôttes, kui mitte arvestada esimest lugu, mil mu pôhjamaa pôsed kattusid sûgava punaga- viimasest esinemisest on aastaid môôdas... Aga meil oli jube hea meel, olime kôvasti tôôtanud selle esinemise nimel, saime kôvasti kiita, eriti hea meel oli kiituse ûle, kuna publikus oli palju professionaalseid muusikuid. R. esinemine lâks ka hâsti, kiidetakse tema hââlt ja lavasarmi, mina ei tahtnud isegi tantsida, istusin ja imetlesin oma meest. :) Mingi hetk lâksin ikkagi lava ette ja kargasin talle kaela, et mângida oma esigroupie roll ikka kenasti vâlja. Ma olen ju neid ta sônu sadu kordi parandanud ja lugenud ja kuna nad laulavad inglise keeles, siis ma olen ainuke inimene saalis, kes reaalselt kaasa laulda oskab.
Aga kus olid lapsed? Lapsed olid sôbranna juures, kellel on ka kaks last. Mul vôttis kaks nâdalat aega, et harjuda môttega, et ma pean esimest korda elus lapsed ôôseks kuskile jâtma, isegi pisaraid sai valatud. Aga kôik lâks loomulikult imehâsti, E. ei ârganud ôôsel ûles (mida ta kodus olles teeb ikka kuramuse ôô), nad sôid hâsti, magasid hâsti, ei igatsenud meie jârele ûldse... Nad on tôesti tublid meil selles suhtes, kohanevad hâsti ega tekita probleeme. Siin on see kogukonnaûhtsus nii suur ka, et nad on vist harjunud sellega, et teisi tâiskasvanuid vôib usaldada.
Ja kahe pâeva pârast sôidamegi mâgedesse, mul pole veel kohvridki pakitud, aga kûllap jôuan veel.

Siin siis osa meie keelpillikvartetist.

Me, myself and I.

Tema ongi see superkokk, R.  bändi lugudekirjutaja ja hea sôber.

R. parim sôber, kelle juures pidu oli ja kelle vanemad tähistasid aastapäeva. Tema on A. ristiisa ka.

R. bändi kitarrist, tema naine valvas meie lapsi!

Tagaplaanil R. isa, esiplaanil meie sôbrannad. No ja muidugi staarlaulja.

Roosa siidist lips!

 

Igavene rahulolematus.

Jajaa, ma kohe tahaks teada, kust tuleb see igavene-igavene rahulolematus, mis tôstab pead tâiesti teadmatutel pôhjustel ja ebaloogilistel hetkedel. Siis môtle enda pea pooleks, et kust see king ikka pigistab. Et kas ebameeldivas, yet hâdavajalikus tôôs? Lastes, kes ei kuula sôna? Itaalias, kuhu ma enam iial ei satu ilmselt (nâen seda maad viimasel ajal isegi unes)? Selles, et ma tunnen vahel oma pere jârgi nii suurt igatsust, et? 
Kevad ei taha ega taha tulla, no lihtsalt kûlm on, nii kohutavalt kûlm. Kûlmatunnet saab muidugi peletada rohke sôômisega : kâisime R. perega crêperie's, mm calvadosiga flambeeritud camembert'iga pannkook...mmm. Ja siis kohe otsa "flaami karbonaad", kus on erinevad lihad sinepisaia ja piparkoogikeeksiga. Ja siis crème brûléed, pistaatsia vôi vanilliga... Ja siis shokolaadimunad, kuna olid ju ûlestôusmispûhad. Ma otsin tâhendusi muidugi kôikjalt, aga olin jube rahulolematu, et just lihavôtete ajal selliseks vitsutamiseks lâks, ma kohe tundsin end halvasti kôige selle shokolaadi juures. Et kas peab niimoodi pugima.
Ahjaa, E. hakkas proovima terve pâev lasteaias kâimist. Esimesed kaks pâeva lâksid imeliselt : teda toodi teistele eeskujuks, kui korralikku ja tublit sôôjat ("kui kôik sellised oleks..", öeldi meile ; mina muidugi sellist sôôjat oma kodus nâinud pole) ja magas ka ilusti. Mina olin esimesel pâeval kodus, tiirutasin môôda tube ringi ja pisarad voolasid, oli tunne nagu ma oleks oma lapsed hûljanud, ma pole kunagi ilma môlema lapseta nii mitu tundi olnud... Aga siis jârgmisel pâeval sain aru, et nûûd saame me R-ga koos aega veeta, minna lôuna ajal restorani nâiteks. Harjutame E. veel paar pâeva ja siis toome lapsed ikkagi lôunati koju sôôma- siinne sôôklatoit on puhas industriaalshit (a vôib-olla sellepârast E. nii isukalt seal sôôbki? :)).
Järgmisel nâdalal on sôprade vanemate 40. pulmaaastapâev ja nii R. kui mina esineme seal muusikaga. Mul pole isegi nârvi sees, peaks nagu olema harjunud esinemistega, aint ûhe loo peab pâhe saama ja arvestades, kui vâhe ma praegu harjutan... R. esineb oma rockbândiga. Tuleb palju-palju inimesi ja me jâtame lapsed ûhe sôbranna juurde. Esimest korda jâtame nad niimoodi kuskile "hoidu", aga kuna me môlemad peame esinema ja kuna peole tuleb liiga palju inimesi ja koht ise on vâike, siis on nad kindlasti rôômsamad kuskil rahulikus kohas teiste lastega.
Kolme nâdala pârast on jâlle vaheaeg, sôidame lôunasse, seal PEAB olema pâikest...

Kiirekiirekiire

Pärast vaheaega on olnud nii kiire, et. Oli tôlkeid, tôlgete toimetamisi, mu suurepârane e-kursuse lôputôô tegemine (kuidas teha kodulehekûlgi), A. sûnnipâev... ootan selle nâdala reedet, et sôita sôbranna sûnnipâeva pidama kuskile kaugele linna imelikule kontserdile, ôô tuleb veeta autos (brr)... Tegelikult meeldib mulle kôige rohkem lihtsalt kodus olla, kardan igasuguseid pidusid, kust ei jôua koju magama ja peab suitsu sees istuma.
A. sûnnipâev lâks hâsti, tundus aga et talle tôi see liiga palju emotsioone, peo ajal oli tal vist raske lasteaiakaaslasi ja teisi tuttavaid lapsi ûhitada, paar mossitamist tuli ette ja isegi pisaraid. Ja kôik lapsed olevat pârast ikka tâitsa soss olnud. Ei pidanud minagi vastu ja pidin ikka lapsi lôbustama minema, mis lôppes muidugi suuremat sorti kisa ja lârmiga.

Külalisi oodates.

Viis last ühe laua all. Kôige taga meie A.

Kalevi ananassikommid esiplaanil!

Mäng nimega "vanad tädid".

R.-l oli ühe projekti jaoks vat sellist pilti vaja.

Mon Estonie.

Eestis käidud. Käik oli lumine, mônusalt külm ja tore oli, et lapsed said vanaema-tädi-onu-vanavanatädi näha. Suvel reisimine on ikka lôbusam ja lihtsam, aga nii hea oli, et sai nüüd ikkagi kodus "âra kâidud", kohe rahulikum olla. Mind valdasid Eestis kahesugused tunded: hea oli kodus olla, aga tânaval ehmatasid mind inimesed, kes lasid nina ees uksel kinni lajatada, kes ei mârka teist inimest oma kôrval. Äkki oli asi talves?...
A. sai esmaspâeval viieseks, nii liigutav ja tore, laupâeval tuleb suuremat sorti pidu, kuhu on kutsutud ka neli lasteaiakaaslast, kokku tuleb vist 10 last (mônel kutsutuist on vâiksem ôde vôi vend, kuhu need siis ikka jâtta, ikka ju kutsud ka, et E.-l oleks ka lôbusam), mul on juba vâikest sorti stress; olen kokk, huvijuht ja koristaja!
R. tahaks selleks ajaks kodust pôgeneda, aga ma keeran ukse lukku ega lase teda kuhugi.
Aga kahenâdalane âraolek môjus kôigile hâsti, meil tekkis mingi selgus, et mida teha jârgmisel aastal, mida ûlejârgmisel, plaanid konkretiseeruvad... Pôhimôtteliselt oleme jôudnud veendumusele, et me ei saa siia vihma- ja hâdaorgu elama jââda, liiga vâhe tôôvôimalusi, liiga palju vett!

Käisin ûhte artiklit tegemas ja vôtsin A. kaasa, kes sai vanainimestega tantsu lûûa.

Tegin A.-le sûnnipâevaks lokid pâhe!

Kôige lahedam on aeleda Tûri-Alliku bussipeatuses.

Vanaemaga ehitatud pâris lumememm.

Järjekordne imelik reede ôhtu.

Ei tahaks küll viriseda, aga juba kuu aega on kôik meie peres haiged (peale minu ptûi ptûi ptûi) ja ma ei jaksa enam. R-l avastati neuralgia, peale mitmeid teisi huvitavaid haiguseid, ônneks kûll mitte halvatukstegev variant, vaid midagi kergemat. Ja tâna selgus, et E-l on pâris kôva kôrvapôletik. Esimene kôrvapôletik tema ja meie elus, mis on mu arust pôhjustatud hammaste tulekust, sest see pole vôimalik, et ta kuskilt tuult saanud on, arvestades tema Pôhja-Euroopa soojendatud kôrvaosadega vinget mûtsi ja tema nârvilist ema. Ja arst mââras antibiootikumid, samuti meie jaoks esimesed, sest A. on neist siiani veel pââsenud. Terve pâev oleme tundnud end ôudsate vanematena, sest antibiootikumid on ikka jube saast.
No ja kuidas ma siis reedel lennuki peale lâhen kôrvapôletikus lapsega? Vatti ei soovitata enam kôrva toppida, mûtsiga hakkab ju palav, ahh ja ohh, ohh ja ahh.
Ja siis hakka veel otsima mingit arsti, kelle juurde minna... enam pole ravikindlustust ka.
Lôpetades positiivsema noodiga: R.-l vedas, et hullemini ei lâind ja E.-l vedas, sest talle pole see kôrvapôletik erilist valu teinud. Ja minul vedas, et mul on veel kapi peal ûks hipsaania veinipâra.

Reede ôhtud on tihti imelikud.

Mis värk sellega on, et lapsed ainult minuga ôudsalt käituvad, kaklevad, kisavad, loovad asjade hunnikuid sinna, kuhu ei  vôi, jooksevad ringi kââridega ja joonistavad seinale? Olgu, osad asjad on liialdatud, aga ikkagi.
Praegu on see aeg, kus inimesed ajavad mind nârvi. On saabunud aeg reisiks. Vôi ôhtuseks Martiniks.