Ei tahaks küll viriseda, aga juba kuu aega on kôik meie peres haiged (peale minu ptûi ptûi ptûi) ja ma ei jaksa enam. R-l avastati neuralgia, peale mitmeid teisi huvitavaid haiguseid, ônneks kûll mitte halvatukstegev variant, vaid midagi kergemat. Ja tâna selgus, et E-l on pâris kôva kôrvapôletik. Esimene kôrvapôletik tema ja meie elus, mis on mu arust pôhjustatud hammaste tulekust, sest see pole vôimalik, et ta kuskilt tuult saanud on, arvestades tema Pôhja-Euroopa soojendatud kôrvaosadega vinget mûtsi ja tema nârvilist ema. Ja arst mââras antibiootikumid, samuti meie jaoks esimesed, sest A. on neist siiani veel pââsenud. Terve pâev oleme tundnud end ôudsate vanematena, sest antibiootikumid on ikka jube saast.
No ja kuidas ma siis reedel lennuki peale lâhen kôrvapôletikus lapsega? Vatti ei soovitata enam kôrva toppida, mûtsiga hakkab ju palav, ahh ja ohh, ohh ja ahh.
Ja siis hakka veel otsima mingit arsti, kelle juurde minna... enam pole ravikindlustust ka.
Lôpetades positiivsema noodiga: R.-l vedas, et hullemini ei lâind ja E.-l vedas, sest talle pole see kôrvapôletik erilist valu teinud. Ja minul vedas, et mul on veel kapi peal ûks hipsaania veinipâra.
anna E le lutsukomme lennukis siis ei lahe korvad lukku, ja see parandab ka juba muiud ju meelt ning kullap tal voi siis A l on ka moni suvemuts veel alles, selline kergem, mis ka korvade peale ulatub.Selle tombad siseruumides pahe. Kui vantsi juurde jopuab siis on varesele valu ja hakarakale haigus ja koik hea eksju:) ja R -le tervist ja tugevat narvi;
VastaKustuta