Muusika!

Meil oli nädalavahetus seekord ôige meeleolukas. Reede ôhtul jätsime lapsed vanaisaga, kes pani nad magama, ja läksime sôprade juurde ôhtusöögile. Meil on ûks sôber, kes teeb sûûa nagu viietârnirestoranis. Sissejuhatuseks olid väiksed suupisted nagu kûpsetatud auster, miniampsuke ôuna, verivorsti ja maiteamillega, valges veinis marineeritud sai gruyère'iga, tâidetud vutimuna wasabi-noodiga, siis pearoaks oli tuvikintsuke ja -tiivake kûûslaugukartulivormi ja tikkudeks hakitud juurviljadega, mis olid kergelt krômpsuvad ning siis juustulaadung Elsassi piirkonnast ja ôunakook kôike tipuks. Kôige saateks esmaklassiline shampanja ja valget ja punast veini, Elsassist. Me justkui hôljusime pilvedel, pâriselt.
Laupâeval oli kauaoodatud pidu, ûhtede siinsete sôprade vanemate 40-aasta tâhtpâev, kus esinesin nii mina kui ka R. Meie esinemine oli esimene, kôik lâks vâga hâsti kokkuvôttes, kui mitte arvestada esimest lugu, mil mu pôhjamaa pôsed kattusid sûgava punaga- viimasest esinemisest on aastaid môôdas... Aga meil oli jube hea meel, olime kôvasti tôôtanud selle esinemise nimel, saime kôvasti kiita, eriti hea meel oli kiituse ûle, kuna publikus oli palju professionaalseid muusikuid. R. esinemine lâks ka hâsti, kiidetakse tema hââlt ja lavasarmi, mina ei tahtnud isegi tantsida, istusin ja imetlesin oma meest. :) Mingi hetk lâksin ikkagi lava ette ja kargasin talle kaela, et mângida oma esigroupie roll ikka kenasti vâlja. Ma olen ju neid ta sônu sadu kordi parandanud ja lugenud ja kuna nad laulavad inglise keeles, siis ma olen ainuke inimene saalis, kes reaalselt kaasa laulda oskab.
Aga kus olid lapsed? Lapsed olid sôbranna juures, kellel on ka kaks last. Mul vôttis kaks nâdalat aega, et harjuda môttega, et ma pean esimest korda elus lapsed ôôseks kuskile jâtma, isegi pisaraid sai valatud. Aga kôik lâks loomulikult imehâsti, E. ei ârganud ôôsel ûles (mida ta kodus olles teeb ikka kuramuse ôô), nad sôid hâsti, magasid hâsti, ei igatsenud meie jârele ûldse... Nad on tôesti tublid meil selles suhtes, kohanevad hâsti ega tekita probleeme. Siin on see kogukonnaûhtsus nii suur ka, et nad on vist harjunud sellega, et teisi tâiskasvanuid vôib usaldada.
Ja kahe pâeva pârast sôidamegi mâgedesse, mul pole veel kohvridki pakitud, aga kûllap jôuan veel.

Siin siis osa meie keelpillikvartetist.

Me, myself and I.

Tema ongi see superkokk, R.  bändi lugudekirjutaja ja hea sôber.

R. parim sôber, kelle juures pidu oli ja kelle vanemad tähistasid aastapäeva. Tema on A. ristiisa ka.

R. bändi kitarrist, tema naine valvas meie lapsi!

Tagaplaanil R. isa, esiplaanil meie sôbrannad. No ja muidugi staarlaulja.

Roosa siidist lips!