Kuidas tulla maa peale uuesti tagasi ?

Meie kevadvaheaeg mägedes on siiani olnud nagu unelm. Sisalikud, mesilased ja sipelgad on liikvel, olen istutanud lilli igale poole, lootuses et nad juuli lôpuni kastmata ja hoolitsemata vastu peavad (kedagi pole seni nende eest hoolt kandmas). Miskipârast on mul tunne, et ma vôiks mingi aiamaaga hakkama saada kûll, toataimed ei huvita mind ja sellepârast on nende eest hoolitsemine R. tôô, aga pâris muld, pâris lilled, pâris kliima, pâris kuuseisud huvitavad mind kûll. Maa on siin aga eriti nôme, kivine, kruusane, kaevata ûldse ei saa, vaid kirkaga saab lahti raiuda. Naersin endamisi ja natuke kibedalt, kandes seljal 70 kg mullakotte ja raiudes raske kirkaga maad lahti, et selles kôiges on midagi nii eestinaiselikku- rabeleda ûksi, abi ootamata vôi kûsimata, nii et muld lendab ja veresooned paisuvad. Miks ? Ma sain just nâdal aega tagasi sôbranna kâest hurjutada, et ma ei kûsi kunagi abi. Siin aidatakse ûksteist tôesti palju, lastehoidmisega, remondiga, kolimistega, toiduga, nôuannetega – tagantjârgi on isegi hâbi, et ma ise Eestis nii vâhe teistele andsin vôi teistelt palusin, vâga huvitav, miks see nii on, sest elu on niimoodi ûksi rabeledes ikka kurb. Ja pole ûldse uhke ise hakkama saada, palju uhkem on, kui sul on palju hâid sôpru.

No ja lastel on siin olemine nii kena : vâike tobe liivakast, palju loomi, rohkelt iseseisvat avastamist, pâikest, neil on nii kohutavalt lôbus. R. on ka kogu aeg ôues, saeb midagi, koputab kuskile, kâib naabril abiks ja tarbib janu kustutamiseks rohkelt kesvamârjukest. Mina teen sûûa, sest siin on ainukesena minu elukohtadest normaalne ahi, ja poes ja turul on rohkelt vârsket kraami, ja palju valikut, mmmmhhhh ! E. on ikka nii « poiss », ronib igale poole, kukub, pôgeneb, ei karda….tundub, et temast tuleb tôeline onu Heino, selline pidurdamatu kloun. A. on nagu lilleke, uih ja aih kogu aeg, nii emotsionaalne, melanhoolne, joviaalne, efektne draamakuninganna, kes tormab karjatades ja pisaraid lennutades minema, kui madratsi all on hernetera. Ta on hakanud nalja tegema, aga tema huumor on E. omast peenem, pigem selline sônamângulisem (meile, kes me oleme suured sônamângudesôbrad, oli esimene nali nagu mesi kôrvadele muidugi). Nt « lâhme Pariisi, sôôma riisi », « on va chez Mamie à Paris pour manger du riz » on aastatagune, juba habemega nali. Huvitav on nendega koos kasvada.

Naabrimees ûtles, et ma olevat juurde vôtt. Ta peab end ilmselt Mister Maailmaks, oma kolme hamba ja nelja lehmaga ! Aga muidugi ûtles ta ka pârast, et parem juurde vôtta, kui olla kôhn. Tahaks raamatukangelase kombel ôhata : « Ma elan valel ajal ja vales kohas ! »…ma sobingi, nagu vanatädi alati on soovinud, Türile aiamaale, pepp püsti, ukerdama.

Igatahes : pârast kahte nâdalat siin elamist on jube raske pâris elu juurde tagasi pôôrduda. Meid ootab vihm ja niiskus, tôô ja lasteaed… siia elama aga tulla pole môtet, oleme nii maailmast âra lôigatud, oleks vaja teist autot, tôôd siin ka pole, aga vôib ôelda kindlalt, et siin oleme me kôige ônnelikumad alati olnud.