Ma elan ôôsel mingit paralleelelu ja see hirmutab mind. Paar ôôd tagasi ârkasin karjudes (no ja muidugi âratasin nii lapsed ûles) ja tormasin toas ringi, otsides vâljapââsu, mida seal minu meelest polnud. R. sônul ta isegi ei rââgi mulle enam, mida ma ôôsiti teen, sest neid kordi on nii palju. Aga siis ârkasid lapsed ja tulid me kaissu (nagu viimased kuu aega juba, absoluutselt iga ôô, kas pole armas, kui sul on 140 cm voodi?) ja ma jâin jâlle magama.
A. kujutab ka asju ette: ûhel pâeval kontrollis ta pidevalt oma kôhtu: "ma ei taha, et sinna auk tuleb" ja et "millal see tita sealt vâlja tuleb", "ma ei taha sûsti, et tita vâlja tuleks". Tema kasvataja lâks emapuhkusele, eks see jutt sellest sai alguse. Mina muidugi ôpetasin oma tûtart, et tûtar, sina tulid sûstita, ehk tulevad sinu lapsed ka sûstita!
Tôôl on palju erinevaid uusi asju ja totakaid Euroopa projekte, sorri, aga vahel tehakse ikka asju lihtsalt nende tegemise, mitte kasuliku idee pârast. Aga siin on vôib-olla see kûsimus hoopis, et mônel on tendents olla esmalt kriitiline ja irooniline, asjasse pâriselt sûûvimata... Samamoodi: siin on praegu ûks tôsielu sûndmustel pôhinev film, "Intouchables", mis rââgib sellest, kuidas ûks ratastoolis ja vâga rikas mees vajab hooldajat ja lôpuks saab ta hooldajaks ûks âârelinnast pârit tûûp, kellega nad saavad sôpradeks. Inimesed (ilmselt saab see film vaatajarekordi) kâivad seda filmi 3, 4, 5 korda vaatamas, rââgivad ainult sellest ja nutavad ja plaksutavad. Meedias on sadu analûûse, sôna saavad ratastoolis olevad inimesed ja spetsialistid jne jne. Hull massipsûhhoos. Kâisin minagi lôpuks seda vaatamas, proovides mitte vâlja teha juhuslikult minu kôrvale istuma sattunud naabrimehe kôôksumisest, plaksutamisest ja ohetest. Eks ma olin juba ette irooniline, sest ûldiselt ei tôota selline masside liikumine midagi head (nt Da Vinci koodi raamat oli igavene saast). Film oli tôesti vâga armas, aga no halllllooooooo. Inimesed naeravad imelike kohtade peal (kui on vaja varjata oma ebamugavustunnet seoses puuetega inimestega) ja kas see muudab tôesti midagi nende môtlemises vôi kâitumises?
Aga ei ole muidugi hea olla pidevalt irooniline, eks see hoiak vajaks ka tôsisemalt iroonilist analûûsi.
Ja siis ma tegin siin sôpradele borshi ja rosoljet. Borshiga lâks midagi nihu, puljong oli vâga hea (ikka see pâris puljong kontidest), aga kuna peet jôudis kohale viimasena, siis vist sai liiga vâhe ââdikat sinna sisse pandud.
Aga jârgmisel pâeval sôime teiste sôprade juures maailma parimat pajarooga, nimeks oli "Carbonade à la flamande" ehk siis flaami karbonaad (aga see karbonaad pole nagu Eestis): veiseliha pehme piparkoogi ja sinepisaiaga! Raske kirjeldada, aga jummel, kui hea see oli. Me oleme sellest nûûd kolm pâeva juba rââkinud, sest mâlestus ei unune.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar