Tänasel pidulikul lôunasöögil oli külas üks hea sôbranna, kes peab siin ökopoodi ja on selline koketne ja asjalik tüüp. Ta jättis paar kuud tagasi, peale 14 aastat ja 2 last, maha oma elukaaslase. Kôik on hästi ja ta on ônnelik, aga nii kurb oli kuulda seda sama vana stoorit, kuidas aastad teevad oma töö, kui oluline on öelda teisele komplimente, teda märgata, teha asju koos... sest muidu suhe lihtsalt ei kesta.
Tôsi ta ju on, et igapäevaelu tuleb mürinaga peale, lastega on seda elu praktilist poolt ka kohe hoobilt rohkem. Ja ei ole üldse nii, et ainult naised vajavad märkamist- mehed vajavad ka. Ühesônaga- palju môtlemisainet.
Rääkisime ka siinsetest elanikest. Oleme ikka parajasse kohta sattunud- siinkandis elavat need metsikuimad bretoonid. Kolleegist bretoon rääkis mulle kunagi, et Bretoonimaa on esikohal alkohoolikute, enesetappude ja veresugulaste liitude poolest. See seletab paljutki. Aga nad on ikkagi toredad.
Homme saan veel ühe kohalikuga tuttavaks: lähen selle ülalpool mainit sôbrannaga ühe mehe juurde muusikat koos mängima. Ma olen koosmängimisest pikalt puudust tundnud ja nüüd lôpuks saab see teoks, olen väga rôômus. Sôbranna mängib akordionit, ja see kohalik igasuguseid flööte. Eriti sürr on see sellepärast, et esimene kokkupuude selle mehega oli mul turul, kui tema vilistas vilepilli ja teine mees loopis muusika taustaks nuge. Teine kokkupuude oli läbi kôlakate, et ta käib siin metsas üksi flööti tinistamas, noh, selline eriline tüüp. Muusikuna pidi ta olema see-eest väga andekas.
Naljakas on see, et sellistel pidulikel juhtudel tuleb meile R-ga pähe aina segasemaid ideid, et mida kôike vôiks veel ette vôtta. Armusime täna ühte tänaval märgatud kaubikusse, mis oli juhtumisi müüa- kujutasime endid koos lastega seal sees seiklemas mööda Gruusia mägiteid.... ahhh! Ja siis järgmisel hetkel môtlesime, et küll oleks hea pensionil olla- see unistus oli meil üks juba päris alguses, kui kohtusime. Nii et rahulik pensionipôlv vôi Taga-Kaukaasia, ei oska tôesti valida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar