Seatapp ja nôgestôbi!

Pealkiri vôiks kvalifitseeruda krôbedate vandesônade alla, aga ei, tegu on vaid meie jôuluvaheaja lûhikokkuvôttega.
Meid üle 1000 km kaugusele viinud rongireisid läksid imeliselt, lapsed olid tublid ja kahekesi on kôike seda ikka lihtsam teha, kui mul üksipäini suvel. Esimesel ööl hakkas A. kaebama sügelemist ja hommikul üles tôustes oli ta kaetud nôgesekuplade moodi punnidega. Asi läks aina hullemaks, vanaema Eestis helistas perearsti abinumbrile, tuulas kirjanduses ja oli paanikas. Helistasime ka Prmaa kiirabisse, kes ütles, et kuni hingamisraskusi pole, siis nemad sellise ilmaga üles ei hakka tulema. Olime nimelt lumevangis, ônneks saime ühe naabri käest saia-vôid ja teise käest piima ja mune. Asi oli ikka päris hull, kuni järgmisel päeval sai naaber meid oma dzhiibiga arsti juurde viia, kellelt saime mingit allergiavastast siirupit. Ilmselt tekkis allergia ühtede putukate sekreedi tôttu, kes toas pikki kuid elasid enne meie saabumist. A kuidas neid eesti keeles kutsutakse, ei tea, kardan, et tegu on järjekordsete meil mitte eksisteerivate hirmsate lôunamaa putukatega. Nagu need, kes mind suvel alati närivad: nähtamatud putukad, kes munevad naha alla munad ja siis need punnid sügelevad umbes kolm kuud ega parane kunagi. Les aoûtats, trombicula automnalis. Kôige selle valguses tunduvad sääsed ühtäkki nii armsatena.
Pôhiliselt me ainult sôime ja lugesime. Ehitasime paar lumememme. Käisime saunas. Vaatasime igal ôhtul filme, naabritelt laenatud väga halbu filme, mis lôpuks viskasid nii üle, et lôpetasime sopafilmifestivali fantastilise Hanekese "Hundiajaga".
Ja siis olid muidugi jôulud. Maja tagant toodud kuusk enda tehtud ja maja pealt leitud kaunistustega. A. säravad silmad, kui jôuluvana uksele koputas. Jôululaupäeval ei saanud ma kingitust ja A. arvas, et jôuluvana on vana ja unustas lihtsalt mu kingi maha. Meie jôulutraditsioonide ühitamine läks nagu lepse reega. Kôik oli nii rahulik ja ilus.
Naabrid tapsid ka sea ja meid kutsuti pidulikule seatapulôunasöögile. See oli suur au, sest sealsed maainimesed on üsna metsikud ja hoiavad omaette, kutse tähendab, et meid on kenasti omaks vôetud. Vôi siis vaevasid neid sûdametunnistusepiinad, sest andsime neile hulga maja pealt leitud vana ja tolmust kola. Süüa oli väga palju ja ma sôin isegi seapeki viisakusest âra. Prantsusmaa verivorst on väga teistmoodi, mitte nii rustikaalne kui meil (no mulle maitseb Eesti oma ikka rohkem): vahel pannakse sinna kanget alkoholi, sisu on väga tihe ja peenekoeline. Ehk Elsassis leiab seda meie moodi verivorsti.
Lôunasöögi tipphetk oli muidugi täiesti arusaamatu ja lustakas laks naabrimehe poolt minu tagumikule. Ma vaid karjatasin ehmatusest (minuga ei ole enne sellist asja juhtunud, olgem ausad) ja istusin vaikselt toolile oma verivorsti juurde tagasi. See on seesama vanamees, kes elab oma isaga koos. Küla on väga rôômus, sest ta on nüüd leidnud endale mingi pruudi. Vanaisa pole aga rahul, sest pruut söövat sisse tonnide viisi medukamente (nagu Pipi ütleks) - ei temast ole vajalikku töölooma.
Uus aasta tuli suuremat sorti peoga, hirmus môeldagi, et ûks inimeseloom niimoodi metsikult tantsida vihtuda vôib. Me suutsime seekord oma "korralike" vanemate rollist isegi vâlja astuda ja lapsed kuskile suvaliselt magama panna, et ise saaks kuskil kuuri all pidutseda. Ega meile see tegelikult ikkagi eriti ei meeldi, aga no ûks kord ju vôib. E. lâks kell 9 magama, aga A. lôi punkbândi saatel veel kaua tantsu. Istusime seal sôbranjega ûks hetk ja imetlesime 18-aastaseid punkareid, môtlesime, et kellesse me armuksime, kui me oleks viieteistkûmnesed ja siis kohe pârast môtlesime, et tuleks ometi juba mingit tantsulist muusikat, et me saaks ka tantsulavale minna... :) Naljakas oli ka see muidugi, et hoolimata rahvusest vôi temperamendist vôi alkoholisisaldusest veres ei olnud tantsimas ûhtegi meest.
See uus aasta toob nii palju uusi asju, praegu on täielik ebaselgus selles osas, mis saab järgmisel aastal. Paanikat ei ole, ainult pônevus ja ootusärevus.
Ainult raha oleks vaja, meie paberitega läheb nii palju aega siin, raha on tâitsa otsas! Aga nagu tädi Helju ûtleb: "Mis mul muret, kui oma kardulased vôtta!"



Perekondlikud jôu- ja iluharjutused




Mõhk ja Tölpa



Artistobrats

Hommikune rôôm päkapikust, kes tôi täiesti ebatervislikke maiustusi.



Eesli juurde!



Selle aasta esimene ja viimane lumememm.

Jôulurahu näide meie pere moodi.

A. laulab.

See pilk vôib olla malbe, aga...

Sôber eesel, kelle kôht peale meie külaskäiku ja 20 ôuna ilmselt korrast ära oli.

Sügisel tehtud pilt- suured puud ja väike E.

See on küll Ardèche'is, aga siin Bretoonimaal näeme me iga päev vikerkaari, see on päris müstiline.