Umbes selline ilm ootas meid Tallinnas... Nagu alati. Mul on jube külm praegu kogu aeg, aga küll sellega harjub ära.
Meie viimasel päeval aga nägime vastsündinud vasikat, naabrite lehm sünnitas meie maja kõrval. Ja kõrvalkülas, õnneks siiski ohutus kauguses, oli metsatulekahju. Ja õhtul oli teiste naabrite juures Liibanoni õhtusöök meie auks. Kõik olid väga kurvad meie lahkumise pärast, küla pole meieta päris see, nagu meie pole oma külata enam päris need. Meile sobis elu maal, m.o.t.t. Tahame seda kogemust kindlasti korrata, aga siis juba pikemalt.
Täna sattusin ema juures peale ühele oma vanale kirjandile, kus käis pseudofilosoofiline arutelu harmoonilise elu võimalikkuse üle. Nüüd, 10 aastat hiljem, on olukord parem, kui ma toonases kirjandis, mis oli kirjutatud aasta pärast mu isa surma, mil ma olin veel üdini raevu ja kohutavat kurbust täis, olin arvanud. Siis arvasin, et harmoonia peitub peres ja armastuses, ent et täielist harmooniat pole iial võimalik saavutada. Nüüd arvan, et on küll võimalik. Ah, ma räägin juba nagu mu budismi pöördunud ema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar