Lugesin uuesti üle Johannes Aaviku tekstide pôhjal koostatud Anu Lambi teatriteksti "Keeleuuenduse lôpmatu kurv" (LR, 2006/35). Mulle nii kohutavalt meeldib see raamat. Nii pônev lihtsalt. Ja ilus! Üks lôik:
"[...] Elustame o! U häälikut on eesti keeles disproportsionaalselt paljo, rohkem kui yheski teises euroopa keeles! Iga o kohta tuleb kaks u-d! U on matt, u on lame, u on värvito! O on suursugusem, o on energilisem, on on värvikam! [...] Te, kes te kardate o läbi syndivat energia kado, hoidke pigemini oma kurtmine nende nähtuste jaoks, kus tôesti on tegemist tarbetomi pillamisetega, nagu alkoholism, erotism ja kôiksugu muud tervise rikkumised rumalusest, ahnusest, hooletusest; suitsetamine, päevad otsa cafédes konutamine, logelemine, laisklemine, liiakasuvôtmine, lohakas töötegemine, ettevôtlikkuse puudus. Yksi alkoholismis hävineva energiamääraga saaks mitu o-reformi raskuselist keeleuuendust läbi viia. Päälegi synnib o läbiviiviimises energia kulu keele ilo tôstmiseks. Laviin veerema! Alustagem tormijooks! Saatku meid me raskeimas, me hypoteetilisimas uuenduses dr. Jakob Hurda sônad: "Mu armas o!"
Ja veel:
"Mu jumal, missuguste trompetitega neid sônu hyydma panna, missuguste pasunatega neid lauseid kaaskodanike kôrvadesse möirata! Sest inimliku kône häälele on nad ses asjas kurdid. Missuguseid haamreid, missuguseid vaiu, missuguseid raudkange tuleks tarvita, et Eesti tôugu tuimadesse pääajudesse taguda keeleliste paranduste ja uuenduste yliselget, paratamatut, loogilikku tarvet? See on imelik. See on kurb. See on naeruväärt! Vôhiku naiivsus keele asjus on suur. See on määratu. See on fataalne.
Pääliskaudsus, idealismi ja peenuse puudus on praeguse eesti iseloomu pôhipahed. Eesti hing on nagu liig jäme sôel vôi harvade piidega reha, mis peenemad asjad läbi laseb."
Pluss on veel mitu ülihuvitavat arendust, mismoodi ta uusi sônu lôi. Fantastiline radikaal!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar