Külma päikesepaistelise ilma môtisklused.

Ma ikka imestan, et inimesed on nii kummalised. Vôtame olukorra, kus sa organiseerid midagi. Algul on kôik hurraaga kôigega nôus. Siis, mida aeg edasi, jääb hurraasid aina vähemaks (aga selgitamata, miks see nii on). Ei tulda kohale, ei anta teada, ei vastata küsimustele... Me oleme kôik täiskasvanud, see on selge, et kôigil on oma kiire elu. Aga minu jaoks on tegu elementaarse viisakuse ja austusega teiste suhtes, mille puudumine on solvav ning vabandamatu. Vôi on tegu ühiskonnas, kultuuris, koduses kasvatuses, mis sellist käitumist soodustab? Aga ma ikkagi ôudsalt imestan. Ei ole ju raske öelda "ei" vôi "jaa", ega seda keegi ju hukka môista. Lihtsalt tuleb rääkida, RÄÄKIDA. Siit vôib teemat edasi arendada ja mainida ka ühtlasi, et kunagi pole liiga palju aitähhe, paluneid, headaegaid, teresid... Muidugi peavad nad südamest tulema. Aga mis nii paljude südames ometi toimub, et sealt ei tule mitte kui midagi peale sooja ôhu välja?

Overdose

Kas kôik on ikka okei, kui ma teen masinlikult liigutuse, et oma täiskasvanud ôel nina pühkida ja kui ma panen midagi märkamata lapsele terveks päevaks kaks paari aluspükse jalga?!...

Illusioonide purunemine ehk meelespea tulevikuks

Illusioonid on purunenud, tuleb edasi minna. Küsimusele, kas olla nii vôi olla naa, saab vastata ainult "naa". Ma ei tohi seda enam unustada (ja kui meelest läheb, tulen blogi lugema). "Ei" peab ka ôppima ütlema. Aru saama, mis on mu vôimalused, vôimekused ja piirid. Valima mitmest variandist ühe ja selle juurde jääma. Mul on kurb, hästi kurb, aga ônneks on mu elus muid, loomulikult tähtsamaid asju, nt nagu pere, lapsed.
Tekib jälle pôgenemissoov. Inimestest eemaldumise soov. Tunne, et kohe jään haigeks.
Jäägu see päike veel môneks ajaks taeva.

Surm ja elu

Kuidas seletada lapsele surma? Ühtäkki jääb sônadest puudu, loogikast puudu, ei tohi hirmutada, ei tohi olla liiga udu... Aga tundub, et saime, pendeldades religioosse ja maise lähenemise vahel, isegi hakkama.
***
See on nagu rusikareegel, et iga kord enne pikemat ärasôitu tekib korraga miljon vôimalust, pakkumist, tegevust. Nii et on kohe raske ära minna. Aga nii me oleme kord otsustanud ega lase ennast millestki kôigutada.

Rida rubriigist "enesehaletsus".

Aga kes minu eest hoolitseb?

Ideaaaaalsed inimesed. V.a. môned.

Kôik on ümberringi nii ideaalsed ja teavad kôike. Ütlen seda täiesti irooniata. Ma vaevlen iga jumala päev piinades, sest tunnen, et pole piisavalt hea ema, naine, sôber, tuttav, inimene. Tunnen, et ma ei oska midagi ôieti ja lasen end teiste nôuannetest, kriitikast, eludest liialt môjutada, st et see paneb mind veel suurema käkina tundma. Tahaks just ennekôike olla hea ema. Aga see on nii raske! Ma nii imetlen neid inimesi, kes on rahulikud, paigas, kindlad, et nende valikud, eluviis, otsused on ilmôiged. Kuidas suurendada usku endasse?

Oeh, nii armas.

Uskumatu, kuidas üks inimene vôib oma sônu süüa. See inimene, kes vandus kümme aastat, et "ôpetajat minust küll ei saa". Nüüd vahepeal sai, geenide vastu ei saa ja ma olen selle aastaga nii palju ôppinud. Ka vaeva näinud. Aga lapsed annavad nii palju tagasi, et see kôik on seda väärt olnud.
Täna sain teada, et ühe klassi minu grupi ôpilased tegid tasemetöö väga hästi.
Ja sain sellise kirja teiselt klassilt, kellega ma kôige rohkem kaklesin:

Õpetaja Mailis!!!!

Kõik meie klass on ära vajunud pärast teie lahkumist...Ilma teieta pole tund enam sama. Teiega sai alati nalja ja oli tore, aga nüüd....Terve klass on kurb ja mina vahel siiski nutan!!! Olite meile väga-väga-väga kallis!!! Terve tund on haud vaikus ja ainult kuuled puude mühinat!:( Me igatseme teid ja loodame teid näha veel kunagi!!!! Kui oleks võimalik sooviksime terve rühmaga teid näha ja olla teiega koos kasvõi 2 min... BTW! Isegi meie Getliniga oleme vait tunnis, see tähendab haud vaikselt. Ilma teieta on meie Prantsus keele tund surnud!!!!! Soovime teile ilusat puhkust!!!:)

Parimate soovidega:
5 A klass!!!!

Vahva!