Külma päikesepaistelise ilma môtisklused.

Ma ikka imestan, et inimesed on nii kummalised. Vôtame olukorra, kus sa organiseerid midagi. Algul on kôik hurraaga kôigega nôus. Siis, mida aeg edasi, jääb hurraasid aina vähemaks (aga selgitamata, miks see nii on). Ei tulda kohale, ei anta teada, ei vastata küsimustele... Me oleme kôik täiskasvanud, see on selge, et kôigil on oma kiire elu. Aga minu jaoks on tegu elementaarse viisakuse ja austusega teiste suhtes, mille puudumine on solvav ning vabandamatu. Vôi on tegu ühiskonnas, kultuuris, koduses kasvatuses, mis sellist käitumist soodustab? Aga ma ikkagi ôudsalt imestan. Ei ole ju raske öelda "ei" vôi "jaa", ega seda keegi ju hukka môista. Lihtsalt tuleb rääkida, RÄÄKIDA. Siit vôib teemat edasi arendada ja mainida ka ühtlasi, et kunagi pole liiga palju aitähhe, paluneid, headaegaid, teresid... Muidugi peavad nad südamest tulema. Aga mis nii paljude südames ometi toimub, et sealt ei tule mitte kui midagi peale sooja ôhu välja?